Kogumik "Eesti hobune 2011"

Eelmise jutu jätkuks. Trükist saabus kogumik Eesti hobune 2011, kus on muuhulgas ära toodud täielik tunnustatud eesti tõugu täkkude kataloog. On viimane aeg hakata tegema valikuid järgmiseks hooajaks. Seltsi täkkudele tehtavad avaldused peavad saabuma juba aasta lõpuks!

Kuid kogumikus on ka pikalt ja põhjalikult juttu hobuste värvustest koos suurepäraste piltidega. Ning veel juttu aretusest, täpsemalt täkuliinidest ning midagi ajaloolist ka.

EHKÜ liikmed saavad selle oma postkasti tasuta kuid kõigil teistel huvilistel on võimalik raamat soetada Oma Hobu veebipoe vahendusel, toetades sellega Eesti Hobuse KAitse Ühingu tegevust 5€ läbi.

Head lugemist!

Andeka hobuse "needus"

Mis siis täna? Täna on teemaks andekad hobused ja veidi ka andetud. Apollo treeningud on hakanud vaikselt edenema. Poolteist kuud on kulunud, et luua uut baastreenitust, mille pealt saab juba tõsisemalt treenida. See näitab kui kriitiliselt tuleb ikkagi suhtuda spordihobuste täielikku puhkamajätmisesse. Sellist asja sisuliselt ei saa lubada, sest see on oht nii hobuse tervisele kui sportlikule võimekusele. Lihastik kaotab oma toonuse väga kiiresti, lisaks koguneb ülekaal ning muutnud seljal tekivad sadula istuvuse probleemid. Ainuke millega sisuliselt midagi ei juhtu on hobuse väljaõpe, kuid lihased, mille abil sooritatavat teostada on samas kadunud. Nullring. Jah taastamine on kiirem kui loomine, aga siiski vaevaline.
Aga nüüd põhiteema juurde. Pidin tõdema just, et kipun nõudma hobuselt liiga. Ja millest see tuleb? Tuleb sellest, et andekas hobune suudab anda palju rohkem kui keskpärane. Seega tekib väga kergesti illusioon , et see on normaalne ja anname aga takka. Tahaks ikka rohkem ja rohkem. Pealegi hõljub pea kohal mingi nähtamatu kohustus näidata pidevalt parimat. Tuleb maa peale tagasi tulla ja saada aru, et teatavate asjade nõudmiseks on siiski tarvis teatud ettevalmistust ja kiirmenetlust pole olemas. See ei ole ainult meie probleem. VÄga suurt hulka andekaid hobuseid on aegade jooksul läbi põletatud. "vaata kui noorelt" ta suudab juba seda ja seda. Suudab tõesti, sest loomulik tasakaal on parem ja liikumiste või hüppe välja kujundmaiseks ei ole vaja seda tohutu tööga arendada vaid see on olemas. Kuid füüsilise treenituse baas tuleb siiski luua ning samuti dresseeritus. Kui endale selline teadmine teatavaks võtta, on kohe kergem olla ka ja kaob ka kohustuse koorem või vähemalt osa sellest. Kohustus näidata, et andekaks peetud hobune seda tõesti on ja näeb alati fantastiline välja. No ei , see ei ole alati nii ja kogu selle energia ja jõu kontrolli alla saamine on päris keeruline ning ei juhtugi iseenesest. HElgeid momente saab nautida ja viletsamatest tuleb üle olla mõistusega. Seitsmeaastaseseks saanud hobune, kes ei ole harjunud tegema tööd on juba väljakutse omaette. Ka hobused harjuvad töödisipliiniga ja seega on olemas mingisugune optimaalne vanus hobuse töösse võtmiseks. Apollo puhul oli erinevatel põhjustel jäädud sellega kõvasti hiljaks ja eriti täku puhul on nüüd tema tähelepanu hoidmine ja töödisipliini loomine küllalt keerukas, olenemata muidu suurepärasest iseloomust. See kõik vastandub loomulikule füüsilisele andekusele. Usun siiralt, et kogu töö tulemuslikkus sõltub puhtalt sellest kui kontrolli alla on võimalik see jõud saada. Raske ülesanne ja palju tööd, aga vähemasti igav ei hakka ja aega ilmselt kulub omajagu.
Nüüd aga vastupidisest olukorrast. Kui hästi ehitatud, hea tasakaalu ja liikumisega hobusel on loomulikult palju lihtsam olla selline nagu talt oodatakse, siis mõnel juhul võib olla olukord ka risti vastupidine. Miks ma seda kirjutan. Kirjutan seetõttu, et rõhutada veelkorra aretustöö tähtsust ja põhjusi, miks mõtlemata paarituste tegemine ei ole hea mitte kellegile. Jah, ka parimate vanemate järglane võib äparduda ja mitte millestki tulla midagi päris talutavad kuid need eksperimendid lõpevad enamasti halvasti. Viletsa kehaehitusega, halva tasakaalu ja liikumisega hobune satub oluliselt suurema tõenäosusega viletsa elu küüsi. Tal on raske olla selline nagu talt tahetakse, nõudes ratsanikult veelgi suuremaid oskusi luua ei millestki midagi. Head ratsanikud selliseid endale ei soovi, mis tähendab, et niigi viletsa eeldusega hobune satub ka veel viletsamasse seisu oskamatute ratsanike kätte. Valus, aga paratamatu tõde. Kõik hobused ei pea tegema sporti ja mõned võivad vabalt olla pelgalt metsa vahel jalutamiseks, aga isegi sellises rollis on lihtsam olla hobusel, kelle kehaehitus vastab ratsahobuse omale.
Varsad on armsad, aga lihtsalt niisama läbi mõtlemata varssu toota ei ole mõtet. Ka eesti hobuste puhul ootaks tänapäeval juba palju suuremat teadlikkust ja valmidust otsida parimaid paare, mitte piirduda piirkondlikku kättesaadavusega.

Suuremad plaanid

Et kõik ikka külgi mööda maha ei jookseks ja oma kogemusi, oskusi ja võimalusi maksimaalselt ära kasutada on kavas suured plaanid.
Juba sel suvel võtsin hobuseid treeningusse vastu Uuril Kuusalu vallas. Nüüd pingutame väga, et järgmisel hooajal avada seal samas ka kliinik, juba paremate tingimustega treeningkeskus ning ka sadulapood, lemmikloomade pood ning töökoda. Ning sinna juurde ka koerte treeningkeskus. Plaanid on suured ja eks näis kuidas plaanid edenevad, kuid igal juhul tasub silma peal hoida nii blogil kui ka ettevõtmiste Sadulaauto ja Nara kodulehtedel. Koolitusse toodavate hobuste registreerimine on juba avatud ning esimesed kohad ka broneeritud.
Seni aga veidi vaiksem talvine periood, kus hobuste treenimise tähelepanu on suunatud pelgalt Apollole. Apollo on peale kuu aja pikkust väga ettevaatlikku vormi taastamise programmi hakanud vähehaaval kaalust alla võtma ning muutunud oluliselt jõuslisemaks. Hetkel ootame massööri, kes aitaks kõrvaldada "täkutööst" saadud vanu traumasid. Mitte löökide tagajärgi, vaid kõõluste venitusi, vigastusi, mis töötavatel täkkudel kipuvad tekkima. Hellad kõõlused ning lihaspinged vajavad taastamiseks läbimõeldud treeningut ning ka massööri või füsioterapeudi abi, et hobune saaks anda treeningul maksimumi ning viia vigastuste tekkimise oht miinimumi. Need on probleemid, mis vähenevad vaid õige tööga ja muutuvad halvemaks seismisega. Hobihobuse puhul ei pandaks ehk tähelegi, kuid suurte koormuste all muutub iga probleemkoht kordades valusamaks. Üldiselt tasub olla tähelepanelik kummaliste rütmimuutuste ja tugeva ühepoolsuse suhtes.Või ka näiteks selline tähelepanek, et hobune vajab soojaks saamiseks tähelepandavalt palju aega. See on tihti lihasprobleemide indikaator, ka sadulast tekitatute.
Lihashooldus on väga oluline, täpselt samuti nagu inimestegi puhul. Seega korralik soojendus ning venitused peale trenni on hea harjumus, mis hoiab ära nii mõnegi probleemi.

tagasi treeningusse

Tänane postitus on pühendatud puhkepausil olnud hobuse tagasi treeningusse toomisele. Nimelt saabus üleeile suviselt paaritushooajalt karjas, tagasi eesti tõugu täkk Apollo. Eile jalutasin teda lihtsalt tema uues kodus Toominga tallis. Täna võtsin kapist välja varustuse ja mõtlesin sügavalt järele, et mismoodi õieti peaks uut treeningperioodi alustama. Kesksuveks saavutatud vormist ei ole otseloomulikult mitte midagi alles. Hobune on ülekaalus ning lihastik ilmselgelt oma meeldivas puhkeasendis.
Eelnevalt teatud tasemele treenitud looma on veidi lihtsam üles töötada kui sellist, kes enne midagi teinud ei ole. Kuid igal juhul tuleb enda jaoks läbi mõelda, mida teha ja mis eesmärki mingi tegevus kannab. Esmalt on vaja taastada normaalne kehakaal ja samaga ka baasvastupidavus. Mingeid pikki ja koormavaid treeninguid paratamatult ette võtta ei saa. Just nagu inimestelgi, koguneb ka hobustel ootamatu koormuse järel lihastesse piimhape ning need muutuvad hellaks. Vastupidavuse aluseks on aeroobne treening, ehk treening sellise pulsiga, kus organism veel hapnikuvaegusesse ei jõua. Sinna sekka venitavaid harjutusi, et võimelda lahti uuesti treenimatusest kinni jäänud liikumist. Lihased peab töötama uuesti elastseks ja venivaks.
Mis seal ikka, esimesel treeningul piirdusin vähese jooksutamisega ja üleminekutega ning seejärel üleminekutega maast käekõrvalt juhtides. Mis edasi? Edasi tuleb ilmselt ikkagi sadulasse ronida tasapisi, et saaks suuremal territooriumil ja võimalikult palju sirge hobusega liikuda. Esialgsele puhtalt aeroobsele treeningule lisanduvad mõne aja pärast raskemad lõigud ja jõuharjutused.
Millegi uue õpetamisega ei saa tegeleda enne kui baastreenitus on saavutatud. Selleks kulub vähemalt neli nädalat tööd. Mul ei ole kombeks hobust iga päev sõita. Pean piisavaks treeninguid 4-5 korral nädalas eeldusel , et muudel päevadel saab hobune vabalt liikuda. Milleks see hea on? Puhkuse ajal töötab aju kinnistamise programmil ning ka lihasmälu töötab hästi just puhkusel. Eirit just treeningusse naasmisel on hobusel tarvis piisavalt aega taastumiseks. Selliselt ongi mõistlik töötada kas üle päeva või kahepäevast tsüklitega.
Kui siia juurde lisandub vigastusest taastumine, siis sellisel juhul tuleb arvestada veel ka vigastuse iseloomuga ning füsioterapeutiliste näpunäidetega. Seda teemat aga praegu pikemalt ei puuduta, kuna meil on tegu pelgalt nelja kuu pikkuse täku tööst tingitud treeningpausi ning selle tagajärjel tekkinud ülekaaluga. Lähen homme ka pilti püüdma, et oleks hiljem võimalik võrrelda. Like total makeover. Silmaga hinnates võiks olla tarvis kaotada 40 kg. Mis tänu tallispidamisele ja kontrollitud söötmisele ei tohiks olla kuigi keeruline ülesanne. Liialt kiiresti ei või aga ühtegi hobust kõhnemaks muuta. Vastasel juhul võib organism sellest üle koormatud saada ja stressile alluda.
Mis meil siis menüüs on. Arvestades treeningus oleva hobuse sööda vajadust, mis on kuni 2% tema eluskaalust, siis oma umbe 400kg kaalu juures on päevane koresööda kogus maksimaalselt 8 kg. See teeb vähem kui terve heinapalli jagu. Lisaks väikene kogus täissööta, mis hoiab üleval toitainete vajaduse katmise ning harjutamine odraga ning immuunsüsteemi toetamiseks päevane annus granuleeritud küüslaukku. Kaer Apollo menüüsse üldselt ei kuulu ja üleüldse on kaera osakaal hobuste söötmisel oluliselt vähenenud. Nüüd toon siia ehmatava võrdluse. Vabalt heinale ligi pääsev hobune võib samas tunniga ahmida siisse kogu oma päevase vajaduse ! Eesti tõugu hobuste puhul on vähemalt töötavate loomade kohal selline asi lubamatu. KA vabapidamisel tuleb nende söötmist siiski jälgida ja jaotada ajateljele laiali.
Treeningute taasalustaiega kaassneb veel vajadus kontrollida hambad, teha korda kabjad ning kontrollida sadula sobivus. Apollo on hetkel 2 raaminumbri võrra laiem kui treeningult lahkudes! See tähendab aga kindlat vajadust sadulat kohendada, et hobusele mitte tõsist valu põhjustada. Edasi aga jälgimist, sest korralikult reeniv hobune muutub kiiresti.
Sadulatega on mul oma enda töö tõttu kerge tegeleda kuid hambaarsti tuleb meil alles oodata.
Peatselt juttu treeningute edenemisest aga püüan leida aega kirjutamaks ka sellest, mis sai pelgliku hobuse saduldamise loost.

Pelgliku hobuse saduldamine

See teema on ajendatud veidi ühest nukrast seigast. Hiljuti jagati sõprade ringis linki kodulehest, kus lubatakse iga "ilgemaltki peru" hobune taltsaks teha, juures pildid hirmunud hobusest, keda jõuga mitme inimese abil vaos hoitakse. JAh hobuseid saab murda ka selliselt, kuid mis on selle tagajärg? Tagajärg on hobune, kellele ei saa mitte kunagi peale seda enam loota. On ammu teada, et hirm ja selle tekitaja kinnistub hobuse ajju momendist ja ei kao sealt enam kuhugile. See on neile ellujäämiseks vajalik, iga ohu allikas tuleb talletada, püsivalt ja jäävalt. hirmule allutatud hobune ühel heal päeval kahtlemata satu olukorda kus hirm ületab temale allutamisega tekitatud läve ning reaktsioon on seda ohtlikum.
See kõik ei ole üldse teemaks enamuse hobuste puhul, kelle tundlikkus pole eriti kõrge, närvikava stabiile ning kes ei ole saduldamisel valu kogenud. Kuid on olemas hobuseid, kellede tundlikkuse lävi on hoopis midagi muud kui keskmine. On hobuseid, kes reageerivad puudutustele justkui teda oleks tulise oraga puudutatud ning igasugused uued asjad tekitavad paanikat. Selliseid ületundlikke hobuseid esineb iga tõu juures peaaegu, kuid enam on see omane kõrgverelistele tõugudele nagu araabia hobused ning ahhal-tekinid.
Pildiseerial on 1/2 vereline araabia hobune. Hästi kasvatatud, heade kommetega, sõbrlik kuid ülitundlik. Tööd alustades tekitas paanikat iga kiirem ja võõras liigutus. Sellist hobust ( ega tegelikult ühtegi) ei saa "allutada" ilma hiljem selle eest karmi hinda maksmata. Sellist hobust tuleb harjutada kõigega ja rohkemgi veel ja seeläbi mitte reageerima ülemäärastele asjadele. Tänuks on hobune, kes on ülikerge sõita ning hallatav läbi uslduse. Vaid usaldusega on võimalik hiljem viia selline hobune näiteks võistlusareenile kus kõik on uus. Hetkel tuleb tal harjuda palju enamaga kui enamikel teistel noortel hobustel. Jaburalt vehkiva ja kargava inimesega, selga hüppamisega maast, mitte ronimisega nagu tavaks. Selleks, et ta harjuks endast kõrgemal toimetava inimesega kasutasime teise hobuse abi. See muideks on ülitõhus viis hobuste ratsanikega harjutamise esimesel etapil. Endast kõrgemal liikuv ratsanik muutub nii päris tavaliseks nähtuseks enne kui ta lisaks sellele raskust kandma peab. Muidugi on selleks tarvis hobust, kellega harjutatav loom on harunud koos olema.
Ära ei tasu unustada ka seda, et töö käigus tuleb hobust harjutada piitsaga ning õpetada sellele õigesti reageerima ning mitte iialgi seda kartma!

Eesti hobuse päev

Eile võtsime Voore tallide paarisrakendi hobustega Amadeus ja Allegro ette pika reisi Kurgjale Carl Robert Jokobsoni talumuuseumi. Seal peeti nimelt esimest eesti hobuse päeva. Sellise päeva vajalikkusest on nii pikalt räägitud, nüüd sai ta siis teoks. Eesti hobustele oli selle päeva raames välja kuulutatud kolm võistlusala ning sellele lisaks näitusering. VÕistlusaladena takistussõit, koolisõit ja rakendisõidu täpsussõit krossi elementidega. Esimesele alale meil asja ei olnud. Rakendihobustega nimelt ei või üldse hüpata, vastasel juhul tekib oht, et hobused vankri ees millestki üle hüpata üritavad.
Päeva teisel alale panime aga juba välja täie koosseisu. Kokku tehti koolisõidu 18 starti!! Sellist hulka eesti hobuseid ei ole mitte kunagi ühelgi võistlusalal korraga välja olnud. Suurepärane ja seda enam, et ma tean paljusid, kes erinevatel põhjustel kahjuks siiski tulla ei saanud. VÕistluste skeemiks oli A6, mis oli isegi üllatavalt keerukas selle võistluse mõttes, aga siiski kõigile enamvähem jõukohane. Amadeus ja Allegro on nüüd mõlemad mõni nädal minu juures just ratsastatavust edendanud. Amadeus seejuures on väga hästi edenenud. Allegro, kes minu silmile oleks isegi võibolla lõppkokkuvõttes perspektiivika on palju aeglasem arenema ning selle skeemi jaoks ta kindlasti valmis ei olnud, aga samas üksi platsil olemise kogemust oli talle hädasti tarvis. Amadeusi jaoks oli see skeem igati jõukohane. KA temaga tekkis pisemaid konflikte allumise osas võistlusplatsil kuid üldjoontes oli ta tubli ning tasuk esikoht ja kaunis sini-must-valge rosett.
Koolisõidu järel läks kohe hobuste ette rakendamiseks. On see ju ikkagi Amadeusi ja Allegro põhiala ja igapäeva töö, mis heina nina ette toob. Koos on nad vankri ees jooksnud napi aasta jagu. Tööd sujuva sõidu nimel on tehtud tohutult. Igapäevased treeningud ratsa, kordel, ohjades, üksi ja kahekesi rakendis. Selleks, et ühte paarisrakendit tõeliselt toimima saada kulub ikkagi vähemalt paar aastat tihedat tööd, kui mitte kolm ja päris meisterlikkuse saavutamiseks enamgi.
Punased koonused ja värvilistest tõketest loodud krossiosa panid hobused veidi silmi punnitama kuid Anu juhtimisel läks raja läbimine üsna ladusalt. Tasuks mõlemale hobusele trikolori värvides rosetid.
Nüüd on Amadeus ja Allegro tagasi kodupõllul ja peale ühte puhkepäeva läheb lahti kõva töö. Allegro on vaja oma tasemelt järgi aidata. Mõte liigub suve lõpul veel päris rakendispordi võistlustel osalemise poole.
Eilne päev oli aga nii emotsiooniderohke, et seda on raske kirjeldada. Tuleval aastal jälle platsis ja loodan väga, et sellest saab suursündmus ning eesti hobsutel sel päeval osalemine tõeliseks auasjaks. Publikut oli Kurgjal eile raja ääres palju enam kui me tavaliselt ratsaspordi võistluste ajal oleme harjunud nägema! Egas me ka võlgu jäänud, igaüks kes julges küsima tulla sai vankriga sõitu ka.

Fotod: Ago Ruus

Hambaarst

Eile oli meil hambaarsti päev. Allegroga sõites ja teda jälgides tekkis kahtlus, et kõik ei ole päris nii nagu peaks. Hobused, kes tänapäeval enam just kuigi tihti puukoori ei näri ega tegele muudele metshobustele omaste tegevustega ei kasuta oma hammaste kõiki funktsioone ning seetõttu tekib hammaste hõõrdumisel nende anatoomiliste iseärasuste tõttu teravaid servasid. Probleeme võib aga ka teistsuguseid tekkida. Üldjoontes on igati soovitatav korra aastas hobustega hambaarsti väisata. KA eesti hobsutega, kes küll õnneks oma looduslähedamate elutingimuste tõttu kannatavad ehk vähem hambaprobleemide all kuid sõiduhobustena ja eriti tallis peetavatena on nende hambad täpselt samasuguses olukorras kui kõigil teistelgi. Ainult, et tundlikkus võib olla erinev.

Allegrol oli raskusi lõugade lõdvestamisega pea madalamasse asendisse viimisel. Seik, mis vähemkogenud ratsanikule võib jääda märkamata. Kuid kindlasti ei jää märkamata see, et hobune süües pudistab või pead imelikult viltu veab.

Põhjus seisnes selles,et purihambad olid erineva kõrgusega ning seetõttu olid tekkinud nn. "lukustavad mulgud". Hobune ei saagi selliselt oma lõugu langetatud peaga õigesti liigutada. Seda ei ratsastamisel ega süües. Probleem polnud veel kuigi süvenenud aga antud hobune on tundlik ning andis selle kiiresti välja.
Amadeus sai tavapärase hoolduse osaliseks.

Suured tänud Joosep Tikule, kes hobustel keset karja, ilma rahustiteta ja täies rahumeeles põhjalikult hambad korda tegi ning ka kõiki neid selgitusi lahkelt jagas. Meil sattus olema kuulajaid rohkem kui küll ja targemaks sai hulk hobuseomanikke.

Korralik hambahooldus nõuab tervet rida erilisi tööriistu. Ja kõrva jäi ka see, et just seda probleemi, mis Allegrot vaevas tavaliste hambarasplitega korda ei saagi, need vajavad spetsiaaseid riistu, mis on käe pärast tihti vaid spetsialiseerunud hambaarstidel.

Villem näitas oma hambad ka ette, teda võib oodata ees millalgi ühe piraka susihamba eemaldamine aga rohkemat me hetkel ette ei võtnud, aga varsti on temagi kord esimeseks korraliseks hoolduseks.

Kodus

Nii palju sündmusi on kogunenud, et pole jõudnud isegi krijtuama. Apolloga sai enne jaani sõidetud esimene L skeem 60% peale. Äärmiselt rahul hobusega ja kuigi EMV osalemisest kõrvale jäämine oli veidi mõru, saatsin hobuse selle tulemuse pealt rahumeelega puhkusele. Sügisel saab ehk uue hooga alustada. VÕistlusest endast kirjutan eraldi.
Palju põnevat on aga juhtunud kodus. Juunis olid kodus Apollo ja isladi hobune Jonatan. Nüüd juulis tulid linalakaline Villem ja paarisrakendihobused Allegro ja Amadeus. Peagi peaks lisanduma veel üks eesti hobune. See kõik on väga põnev ja ehk jõuan nende koolitamiseprotsessi ka blogis kajastada, aga hetkel vaid pilte vaatamiseks.
Villem tuli algõppesse ja enne seda ka veidi inimese juures korralikult ja ohutult käituma õppima. See on tal juba selge ja Villemist on saanud meeldiv kaaslane.

Allgero ja Amadeus lihvivad siin oma ratsastatust. Ka rakendihobused saavad päris korralikku koolisõidukooli , et olla konkurentsivõimaline. Voore tallide rakend on igapäevases mõttes kasutuses kaariku ja kalessihobused. Kiigake uhkeid pilte pulmakalessist nende kodulehelt.

Veidi ebaõnne kuid kiitus hobusele!

Eelmisel nädalavahetusel käisime Apollo ja Amadeusiga (mõlemad Voore tallide hobused) Liivakul sellesuvilse ERLi koolisõidukarika esimesel etapil võistlemas.
Sõitsime kohale reede õhtul, et kogenematud hobused saaks koheneda ning laste stardid hakkasid juba ka kell 8 hommikul. Üleüldse oli starte kokku väga palju ja võistluspäev pikk.
Kohale jõudes ümbritsesid treileriplatsi igast küljest märakarjad. Apollo enesevalistusele oli see tõeline katsumus. Õhtune treening mõõdus üsna rajult ja ratsastamisest oli asi kaugel. Hommikuks lubati vähemalt võistlusplatsi tagant märad ära viia, milline kergendus. Ehk ei peagi kirjutama markeriga hobusele peale märkust, et see hobune omab tegelikult ratsastust.
Hommikuks oli aga hobune ära vahetatud ning soojendusel suurepärane. Suurepärane oli ta ka skeemi esimeses pooles. Oli sel korral julge ja liikus hästi ülesmäge ja näitas head raami pikenemist. Eks ma sellel kohal pingutasin veidi üle ka, aga kui hobune tahab, siis las ta parem õpib, et suured liikumine ongi see, mida talt tahetakse. Küll hiljem jõuab neid koondama hakata kui selleks jõudu juba jagub.
JA siis sai õnn otsa kah, kuna sõidu alguses lähenenud treleri omanikud ei hoomanud üldse seda, et võistlusväljaku ääres hobuseid laadides peaks ikkagi arvestama ka võistlussoorituse tegijaga ja ehk ootama hetke ning laadima loomi soorituste vahehetkel. Sammu ja galopiosa kvaliteedile oli sellega ka kriips peal. Hobune kiirustas sammus ja galopi ajal jagus tal tähelepanu vaid treilerist väljuvate hobuste jaoks. Tulemuseks ebaühtlane, kiirustav, raamist väljas ning lõpuks ka vale jalg. Küllap kogemus õpetab hobust ka selliste situatsioonidega toime tulema kuid täkk jääb täkuks ikkagi. Oli seega pisut ebaõnne ja kõrge koht sinna ka kadus.
Hobuse üle on aga äärmiselt hea meel. See oli ikkagi meie esimene välisvõistlus ja ta ületas oma ratsastatavusega kõik mu ootused. Tulemusprotsent 61.67% kajastab seda keskmist, mis suurepärase traaviosa ja täiesti nurjunud glopiosa peale kokku tuli. Järgmisena vaatame Vääna poole ning siis juba koolisõidu karika teine etapp Niitväljal 19. juunil. Paraku ei ole Säreveres Tori hobuste karikasarjast eesti hobuste arvestust koolisõidus, vastasel juhul võtaks ette sõidu sinna.

Pildi peale püüab Apollot endiselt Ago Ruus. Piltide kasutamine ilma autori loata pole lubatud!

Lihased ja nende töökorras hoidmine

Olen tahtnud sellest ammu kirjutada, aga aega pole kunagi ja ega ole õieti praegugi. Aga veidi siiski. Lihased on liikumisaparaadi üks osa ja loomulikult väga tähtis osa. Neile pööratakse tänamatult vähe tähelepanu ning ka lihasprobleeme meil sisuliselt ei diagnoosita.
Selleks, aga et probleeme ei tekiks, tuleb osata lihaseid arendada ja hoida.
On mõned põhireeglid
1) Soojendus. Igasugusele treeningule peab eelnema soojendus, mis suurendab lihaste elastsust.
2) puhkehetked. Tähtis on mitte töötada pikalt pinges lihastega vaid anda puhkust teatud intervallis.
3) Lõdvestus. Lõdvestus kogu treeningu vältelt tõstab oluliselt hobuse töövõimet.
4) Venitused. Venitamine aitab piimhapet lihaskiudude vahelt vabastada, millega taas suurendab lihaste elastsust ning vähendab piimhappe põhjustatavat jäikust ja valulikkust.
5) Soojus. Lihaseid tuleb hoida soojas või siis on parem öelda, et külmalt lihaselt ei või kunagi nõuda maksimaalset pingutust. Kui ilm on külm, siis vajab hobune pikemat soojendust ning massiivseid laudja, reie ja rinna lihaseid on hea mõte hoida soojas teki all, et veidi vähendada soojenduse pikkust.
6) Massaaz ja väline soojendamine. Masseerimine on alati abiks. SIin kehtib vaid reegel, et tuleb teada, mida teed. Ametialal teadliku massööri kaasamine treeningprotsessi on edumeelne ja valdavalt väga tulemuslik. Solaariumid, mida meil suuremas osas paremates tallides leidub, on väga hea külmemal ajal hobuse lihaste soojendamiseks kasutada. Apollotki sai vahel enne trenni soojendatud kui oli teada, et soojenduseks pole suuremat aega ning peale trenni masseerimise ning venituste tegemise ajal samuti.

Hobuse lihased ei ole väga massiivseid oma läbimõõdult, kuid kiude on palju ja igaühel neist on oma ülesanne. Igasugused lihastraumad mõjutavad oluliselt hobuse töövõimet. Lihaste eest tuleb hoolt kanda.

Kergus, impulss ja enese kandmine

Töörindel tagasi. Peale võsitlust sa hobune vähe hingetõmbeaega, sai natuke hüpatud ja muid vaheldust pakkuvaid asju tehtud. Pika sisehooaja tekitatud tülpimus hakkas ähvardama hobuse soovi tööd teha. Selline olukord on alati ohtlik, sest kui hobuse enese initsiatiivi hakkab välja vahetama pidev taganttorkimisvajadus, siis on aeg midagi kiiresti ja põhjalikult muuta.
Mul oli selleks tagvaraplaaniks ratsutamine suuremal avatud pinnal ehk põllul. Hobune liigub tugevamal pinnal kergemini ning võimalus liikuda rohkem sirgetel ja sirgel annab hobusele tagasi vajaliku impulsi. See effekt oli isegi üle ootuste võimas. Mõne korraga taastus hobuse iseeneslik edasiliikumissoov. Eriti muidugi märade aediku poole on hea teha keerukamaid harjutusi, kuna hobuse edasipürgivus on seda parem.
Nüüd jäi üle hakata tööle kerguse ja enese kandmisega. Loendamatud üleminekud muudavad hobuse tähelepanelikuks ja arendavad tagaotsa kandmise jõudu. Suurepärane, hobune on muutunud selle vahelduva töö tagajärjel kergeks ja tema tasakaal on taas paranenud. Tööd selle kogu saavutatud energia kasulikesse raamidesse paigutamisega on palju, aga see on meeldiv ja palju tulemuslikum kui töötada pidevas edasi sundimise vaimus.

Juba parem - 67,28%

Teine võistlus selja taga. Eellooks sai nädal tagasi hobuse söödaratsiooni muudetud. Menüüst kadus praktiliselt ära kaer ning tuli juurde oder. Täissööda kogused jäid esialgu samaks. Viiendal uue menüü päeval oli juba hobuses näha selgeid muutusi. Kaer kipub andma ainevahetuse kaudu jääke, mis mõjutavad hobuse psüühhikat. Võib isegi öelda, et on hakatud kahtlema kaera sobivuses hobuste söötmiseks. Kuniks laiaulatuslikke uurimusi veel tehtud pole, pole mõtet ka üldistada, kuid eesti hobuse söödaratsiooni kaer üldiselt ei sobi. Ilmselt tuleb mul küll tõsta veel täissööda kogust, et tagada piisav energia saamine välihooaja algusega kaasneva koormuse tõusuks.

Nüüd võistlusest endast ka. Hobune oli selgelt ärev sagina ja võõraste hobuste üle kuid mitte enam arulage, nagu ta seda Rahulas kaks nädalat tagasi oli. Käituda oskab ta õnneks igasuguses olukorras viisakalt, aga sooritusele jättis see eelmisel korral kõva jälje.

Soojenduseks oli võimalik ka väljas hobust liigutada, mis oli meile äärmiselt tähtis, kuna Apollo vajab tähelepanu koondamiseks vähe pikemat soojendust kui seda sisehooajal maneezis võimaldatakse. MAneezis ratsa soojendust alustades tekkis üha enam märke sellest, et midagi ei klapi. Ja ei olnud juba eelmisel päeval klappinud. Hobune hakkas kannusele vastu, tõmmates küljed jäigaks, mis tema puhul on selge märk selles, et midagi on väga mäda. Ruttu appihüüe treenerile, ma vajan teisi kannuseid. 3sentimeetrised ketaskannused olid ilmselgelt liig. Olenemata kogemustest, suutsin ma selle järelduse teha alles võistluseks soojendades. Aga hea oli, et suutsin. Veel 10 minutit soojendamist ja hobune oli kohe oluliselt parem. Moment seisneb lihtsalt selles, et poni on väike ja jalad ripuvad allpool kõhu piiri, kanda tõstes on knnusekontakt vältimatu ja terav kannus ei ole sellises olukorras lihtsalt hea vahend. Õppetund seegi. Hobuselt oleks tahtnud kll vabandust paluda, kui ta seda mõistaks.
Soojenduse lõpus näitas poni juba meelsasti head keksmist traavi ja tegi tasakaalukaid tõsteid.

Stardijärjekorras olime oma soojenduse esimesed. Üksijäämine Apollot ei häiri. Skeem ise kulges suhteliselt rahulikult. Kuigi kohtunikud märkisid ära hea edasipürgivuse ja ülesmäge oleku, siis tegelikult mina seljas tundsin pidevalt, et see pole sugugi päris see, mida ta juba on võimeline näitama. Oma osa selles oli vast ka minu pingesolekul. Traaviosa kujunes ühtalseks ja 8 punkti saime 4 aasalise serpentiini eest, mida ma polnud isegi harjutada saanud - super hobune oli lihtsalt tubli ja kuulas. 1 galopitõste läks aia taha veidi hobuse hirmu tõttu , aga samas üleminek galopilt traavile tuli üle ootuste hea ja sai sellekohase märkuse. Samm oleks võinud olla palju parem ja sinna läksid kaduma väärtuslikud punktid. Ratsme andsin liiga pikaks ja hobune tõlgendas seda rohkem kui vabaduse andmist kui et ratsmele järele minemist. Jälle minu viga. Sel korral oli minu kord vigu teha, hobune oli sel korral rohkem oma oskuste tasemel.

Kokuvõtteks võib öelda, et see oli juba midagi sinapoole, milleni Apollo treeningutes jõudnud on, aga sugugi mitte maksimum, mida ta on võimeline esitama.

Järgmise nädala võistluse jätame vahele. Hobune on maneezisõidust tülpinud ja otsustasin talle vaheldust ja puhkust pakkuda, et siis kuu aja pärast algavaks välihooajaks valmistuda. Saab vahepeal maastikul jõudu koguda ja hüpata ning muid vaheldust pakkuvaid asju harrastada. Hobuse vaimu ettevalmistus on äärmiselt tähtis, eriti kui hobuse meeled on nii ergud kui nad seda Apollol on.

Igatahes olen ma Apollo üle uhke ning loodan, et ta suudab iga võistlusega ennast üha rohkem avada. Tänavu ma loodan,e t õnnestub võistleda kuni jaanini ja seejärel läheb Apollo oma põhitööle Voore tallidesse. Juunis peaks sündima ka mitmed Apollo varsad. Kuna ta kannab erinevaid värvusgeene, on tema varssades sünd alati seda huvitavam. Kas tuleb kollaseid või hiirjaid või kas mõni jääb "värvidest" sootuks ilma - eks näis:)

Iseloomu tähendusest

Eesti hobuse iseloomujoontest olen ennemalt juba korra kirjutanud. See teema on väga tähtis ning sel korral täku vaatevinklist. Eesti hobune peab olema oma loomult sobilik väga mitmeteks ülesanneteks. Tänapäeval on tema peamisteks kasutusaladeks laste ratsasport ja turism. Mõlemad nõuavad hobuselt pikka meelt, sõbralikkust, suur töötahet, aktiivsust ja ka julgust. Vanad hobusemehed juba teadsid, et teatud täkkude ja märade järglastel esineb nii ja naasuguse loomuga järglasi. See ilmselt peab paikka, iseloom on mingi piirini päritav. Keskkond määrab hiljem küll palju enam, kuid geenidega kaasa saadud soodumus omab kalduvust süveneda. Seetõttu tuleb aretuses hobuse iseloomule pöörata samuti tähelepanu. Kuigi mära iseloomul ja käsitletavusel on varsa loomuse kujunemisel palju suurem tähendus, on tähtis ka täku loomusega tutvuda.

Teema on veidi tabu, kuid märaomanikul peab olema võimalik saada ülevaadet täku järglastel esinevates päriliku soodumusega haigustest, tervise rikke soodumustes, aga ka iseloomu joontest. Senini rohkem siseringi teave.

Mida täku puhul jälgida? Väga palju oleneb täku saatuses sellest, kui oskuslikud on tema käsitlejad olnud ning kui loomuliku elu on saanud ta elada.

Kuid siiski, ei tohiks teha mööndusi tigedate ning inimese suhtes vaenulikult käituvate täkkude osas. Selliseid loomuomadusi ei tohi esineda ning selliseid täkke ei tohiks aretuses ka kasutada. See kõlab võibolla jõhkralt, sest vaenulikkuse süü võib olla põhimõtteliselt inimeses, kuid hea aretustäkk neelab ka mõningase ebakõla oma elus alla ja ei muutu vaenulikuks.

Minu elus on olnud mitmeid täkke. Täkud on hingelt väga õrnad ja igasugune toorus läheb neile palju enam korda kui märadele näiteks, erandid muidugi välja arvata.

Eesti tõugu sugutäkkude puhul olen alati öelnud, et aretusse ei tohiks lasta täkke, keda ei ole "töös" katsetatud, et tuleks välja nende võimed ja ka õpetatavus ning iseloom. Me oleme ammu üle ajast, kus iga isendit tuli säilitada. Selleks, et saada väga kergelt ratsastavat, lastele turvalist, sõbralikku ja võimalikult usaldusväärset hobust, tuleb aretuseks ka selliste eeldustega loomasid valida. Märade puhul on see raskem kuid täkkude puhul on kahtlemata võimalik teha valikuid. Väga rangelt jälgitakse loomuomadusi näiteks welsh ponide kasvatuses.

Hetkel minu juures ratsastamisel oleva VOore tallide sugutäku APollo iseloom pälvib minult küll vaid kiidusõnu. Õigupoolest tema ju kirjatüki ajendiks ongi. Apollo on äärmiselt kergelt käsitletav ning inimesest ta iialgi "üle" astuda ei julge. Veidi pelglik loomus võib olla päritud isalt kuid oma osa on siin kindlasit ka kogenematusel. Samas piisavalt tasakaalukas selleks, et tema selga oma kolmeaastane usaldada. VÄgisi tekib Apolloga seoses pilt täkust, milline ta oma tõu esindajana olema peaks.

Pelglikkuse vastu on rohuks järjepidev harjutamine kõikvõimalikuga. Homme jälle võistlmea, näis mis sellels korral välja kukub. Loodan vähemalt, et hobune on veidi rahulikumalt meelesatud melu, võõraste hobsute ja ajaliselt raami seatud soorituse osas.

Mu parem käsi!

JA tänase päeva kangelane on mu parem käsi. See võib olla vahel lausa uskumatu kuidas me kehad endale midagi sisse õpivad ja siis seda liigutust jonnaka järjekindlusega esile tõstavad. Mul on iseseisva mõtlemisega parem käsi. Kui rahulikus olukorras ma juba suudan endale meenutada ja teadlikult sundida kätt rahulikuks jääma, siis niipea kui tähelepanu mujale läheb hakkab parem käsi puhta oma elu elama. Miks ma seda üleüldse räägin. Aga ikka sellepärast, et sellised sundliigutused on samasugused tüütud kaaslased nagu parasiitsõnad kõnes ja pea igal ratsutajal on mõni selline asi sisse harjunud.
Mul ei ole kõige õrnemadki aimu sellest, et miks mul üleüldse see parem käsi sellist omaette elu elama on hakanud, aga igatahes on see ikka korralikult sisse harjunud. Ja kuidas lahti saab?
Abiks ikka treener. Ilmselt oleks täitsa hea mõte ka filmida, et näha, mis tegelikult toimub.
TÄna andis treener käsu sõita jaluserihma tagumine ots tugevalt peos, et käsi ei saaks minna libahundina oma teist teadvust mõõda uitama. Sellest oli ka kasu, kuid ilmselt tuleb mul sedasorti harjutusi ikka väga pikalt veel ette võtta, et kustutada lihasmälust need tõmblused.
Kel treenereid käe pärast pole, soovitan lasta oma treeninguid vahel filmida, et tuvastada sarnaseid häireid oma keha toimimises. See võib olla mis iganes, aga käte teadvustamata tegevust esineb päris paljudel. Kas tegutseb üks käsi või mõlemad, aga käed peaks olema rahulikud, hoidma ühtlast kontakti ning andma üheseid ja arusaadavaid märguandeid. See on väga tähtis , rahuliku ning väga täpset tööd tegeva käe nimel tasub kõvasti vaeva nägemine ära küll .Hobune võib muutuda uskumatult kuulekaks kui kõrvaldada ratsutamisest ära arusaamatud märguanded, mida annab iseseisvat elu elav käsi või jalg või mis iganes.

Esimene võistlus -" tõrksa taltsutus"

Nüüd on see siis tehtud. Esimesel võistlusel käidud ja sellega ühe pika harjutustetee algus võetud.
Tulemus 60, ...% on selline Harju keskmine. HInnetelehe vaatamine annab aga palju selgema pildi sellest, mis toimus. Apollo jaoks oli situatsioon väga erutav ning kohutavalt hirmus. Nii kõikusidki hinded väga suures ulatuses. Ühe galopitõste hetkel hüppas hobune ehmatusest lausa kõrvale ja sealkohal paistab kohe lehel ka hinne 4, mis on madalaim hinne, mida elus ühele lehele saanud olen. Samas õnnestusid kenasti näiteks ette antud ratsmega traav ja üldiselt kõik elemendid, mida ei tulnud sooritada emmas kummas maneezi otsas, kus lehele tulid kenad seitsmed.
Üldiselt oli aga kõik päris raske, sest hobune oli pinges, hirmunud ja erutatud, röökis ja keeldus nurkadesse minemast. Just nagu neljaastasega esimesel võistlusel, aga ega seal suurt vahet polegi, kas 4 või 8. Kui kogemusi pole, siis tuleb need hankida ja algus on nüüd tehtud. Positiivseim hetk oli skeemi lõpuosas, kus tuli sooritada 20m volt etteantud ratsmega traavis. Sel hetkel oli hobune nõus lõdvestama ja muutus kuulekamaks, päris hea oli jällegi tunda, et on võimalik ratsutada, mitte hambad ristis hobust nurkadesse jooksma sundida.
Apollo oli siiski tubli, enesekindlus tuleb lihtsalt saavutada visa tööga. NUkker on see, et ebaõnnestus sammu osa, mis tegelikult on Apollol tulgev külg. Ta lihtsalt keerutas ja röökis ning pööritas silmi.
Järgmine katse tuleb kodumaneezis, näis mis sellest ka tuleb. Uus skeem ette võtta ja ettevalmistused võivad alata. Eks dialoog treeneriga oota veel ees, et mõelda, mida teha parema kontakti ja lõdvestuse saavutamiseks spingelisemates situatsioonides, kus hobuse tähelepanu kipub hajuma.
PIltidelt on hästi näha silmi pööritav hobune, veidi paremad hetked kui ka halvemad.

Skeemi õppimine 2.osa

Täna jõudsin skeemiga ka treeneri ette. Uh-uh, see võib ikka raske olla. Isegi tervitada ei oska korralikult. HE.

Igatahes esimene pool, mille olin enda jaoks lahti mõtestanud suuri üllatusi ei toonud. Selge on see, et diogonaalil hobuse sirge hoidmine ning peatus on meie jaoks kõige raskemad elemendid. Peatust peab suisa harjutama veel järelejäänud nädala jooksul. Selgeks sai ka see, et mul ei ole õrna aimugi kuidas täkk ennast võistlustel üleval võiks pidada. See on täiesti esimene kord ning kui miski ta tähelepanu köidab, siis võib kommunikatsioon ikka päris keeruline olla. Kuid kusagilt peab alustama ja enne kui pole proovinud , pole ka aimu kuidas hobune võõral platsil käituda võib.

Nüüd aga skeemi teisest poolest.
Vabale sammule F-E järgneb keskmine samm E-H. Ega siingi pole suurt muud meeles pidada kui see, et kerge ratsme kontakt ning lasta hobusel astuda. H tähes tuleb üle minna traavile ja kuna nurk on kohe ees ning C tähes järgneb galopitõste, siis see traavi osa tuleb pigem ülepingutatult vaos hoida kui et hobune väga laiaks lasta. KA painet paremale tuleb julgelt anda, et hobune ikka õigest jalast galopile tõuseks. Sel ei oleks muidu suuremat tähtsust kuid kohtunike nina ees võib olla hobusel nii mõndagi passida, mis ta tähelepanu mujale viib. Eks näis.
Galopi tõstele järgneb rajal sõit kuni B ja seal 15m volt. Need asjad pole iseenesest väga keerulised, kuid kuna galopi tasakaaluga on meil alles nagu on , siis kipub hobune laiali minema veidi. Tuleb ise hoolsam olla ja korralikult sõita ning mis peamine sõita täpselt oma tähemärkides. Edasi tuleb jätkata rajal B-F-A-K ning keerata diogonaalile. Diogonaali keskel on üleminek traavile. See on ka hea koht. Esiteks peab hobune olema otse ning ta tuleb tagasi saada nii, et ei jääks muljet koperdlikust ninalikukkumisest. Tuleb valmsitada hobune poolpeatustega ette ja õige sügavalt sisse istuda ning hobune tagasi kutsuda. Sellel momendil on enda istumisel väga suur tähendus. Kui enda tasakaal säilib ja hobune seeläbi eest kerge, siis pole probleemi ka.
Edasi järgneb samasugune tõste C tähes vasakusse jalga ja ka järgnev harjutus on sama peegelpildis. Suurt vahet meil pole, ehk on vasakule mul endal veidi keerukam sõita.
Skeemi lõpuosas on veel kaks kahega korrutatava koefitsendiga harjutust. C tähes tuleb sooritada 20m volt kergendatud traavis ratset ette andes. See harjutus eeldab, et hobune läheb ratsmele järgi ning sirutab ennast kenasti ette ja alla. Minu jaoks on miskipärast selle 20m voldi õige suuruse ja kujuga sõitmine väga keeruline. Ning hobune kipub õige tempokalt edenema kui talle järsku ratse ette anda. Pean seda asja õigupoolest lausa harjutama, et venitamine tõesti venitamise moodi välja näeks.
Ning lõpuks diogonaal M-K kergendatud traavis kus keskliini ületades tuleb näidata venitatud samme. See harjutus iseenesest on meile meeltmõõda kuid üliagaruses võib Apollo pakkuda seal ka mida iganes ja sellisel juhul on kergendamise rütmi raske säilitada. Ei või lihtsalt üle sõita kuid loodan, et see harjutus meil hästi välja tuleb, sest selleks on eeldusi kõige enam.
JA nüüd ei muud kui sõit keskliinile, peatus X tähes ja tervitus.

Loodetavast tuleb tõhus treeningnädal ning väga tähtis on meile võimalus teha suhteliselt pikalt sooja. Apollo on hobune, kelle tähelepanu muutub sedamõõda paremaks, mida soojemaks ta läheb. Ettevalmsitus on nii palju hea, et ära ta ei väsi kuid treeningu algul on keskendumisega tõesti raske. Püüame aga püüame.

Piltide autor: Ago Ruus

Skeemi õppimine

Võtsin just ette uue skeemi, mida võistlusteks ette valmistada. Kirjutan sel korral kuidas ma uut skeem lahti harjutan. See ei ole mingi üldine standard ega õpikujutt, aga võib anda ideid teistelegi kuidas skeeme lõikudeks jaotada ning mida ja kuidas harjutada.

Kõigepealt tuleb endale ette manada koolisõiduplats tähtedega. kes on rohkem võistlenud ned teavad seda peast väga hästi, kes aga alles algust teeb , vajab skeemi paberil ette. Selle leiab ratsaliidu kodulehelt näiteks. Sel korral on skeemiks ABC 2-2.

Skeem algab sissesõiduga töötraavis A tähest piki keskliini. Töötraav kujutab endast hobusele endale kõige omasemas tempos joostavat kuid kindlasti hea impulsi ja rütmiga traavi. Väga tihti "töötame" tegelikult hobusega väiksema traaviga kui talle loomuomane. KOhtunikele ei jää see aga märkamata. Püüan traavi säilitada. Asi selles, et noor hobune ei ole vee valmis väga pikalt täisistakus sadulas istuvat ratsanikku kandma, aga skeem on õnneks väga lühike.

Keskliinil liikumine on meil veidi keeruline. Noore hobuse puhul on väga tähtis otsesuse saavutamine ja keskliinil sissesõit reedab selle töö edukuse kohe alatult ära. Et see paremini välja kukuks siis püüan treeningutel üleüldse vältida seinte ääres sõitmist, et hobune õpiks säärte vahel ja otse püsima.

Peatus on tähes X, mis on platsi keskpunktiks. Peatus a tasemel ei pea olema hoogsast traavis müraki neli jalga maha. Hobune ei ole mul selleks valmis ja seega on sujuva lõpptulemuse saavutamiseks kergem harjutada teda veidi aeglustama enne peatust ja siis peatuma. Ratsmes peatus meil veel välja ei kuku ja ma sellest numbrit ka ei tee. Kohtunikke jõuga raami surutud hobusega ei peta niikuinii ja kellele seda vaja on. Aga hobune võib väga äkki ostutuda küpseks mõne järgmise taseme oskuseks, eks näis.

Edasi tuleb jätkata töötraavis sõiduga paremale tähes C ning tähes B poolring paremale ja tagasisõit rajale M tähes. Pikem traavielementide jada, kus noore hobuse jaoks on küllalt keerukas 10m poolvolt. Teades, et mu hobune ei ole veel valmis ennast oluliselt koondama, siis mul tuleb laialivalgumise vältimiseks teda selle elemendi jaoks lihtsalt tempos alla tuua, aga samas impulssi kaotamata. Seda tuleb ilmstingimata harjutada kuid kindlasti mitte pidevalt samas kohas kus see skeemis tehakse. Hobustel on kalduvus õppida tegevusjadasid ja nad hakkavad seepeale ennetama märguandeid. Pole üldsegi kena kui hobune järsku ühes kohas volti alustades iseenesest mõtlema hakkab.

Jätkub skeem samase elemendiga maneezi teises küljes algusega tähes E ja tagasisõiduga rajale tähes H.

Järgneb töötraav rajal ning suunamuutus MXK , kus 3-5 sammu peale X tähte tuleb minna üle sammule. Väga hea ja nähtav koht kohtunikele ülemineku hindamiseks. Üleminek kiiremalt allüürilt aeglasemale nõuab hobuselt oma tagaosa head kasutamist ja tasakaalu pidamist. Selle mitteõnnestumisel on oht, et hobune avab suu, sest ta lihtsalt ei ole oma mõne ratsastuskuu jooksul veel suutnud nii tugevaks saada, et alati läbi minna. Siinkohal tuleb samuti püüda teha üleminek võimalikult sujuvalt ja see poolpeatustega ette valmistada, nii et hobune end hästi kannaks. Eriti tähtis on ratsme pehmeks andmise moment, et hobune saaks minna üle heale rütmile ja kaela sirutusele sammus. Kuid üleminekud on niigi treeningu pidev osa ja seetõttu see mingi eriline harjutamise objekt ei ole.

A tähes on peatus. See on me selle skeemi kindlasti kõige kahtlasem moment. Ma ei ole lihtsalt veel jõudnud tegeleda peatuste harjutamisega, sest suurem rõhk on ikka hobuse edasi liikumise arendamise peal. Aga mis seal ikka, kuna peatus tehakse sammust, pole suuremat asi probleem, kuid tähtis on ise mitte peatusest enne hobust lahkuda :D ehk õppida kannatama need nõutud 5 sekundit ja ka hobust paigal seismisega veidi harjutada. Täiuslik raam ei ole sel korral veel prioriteet.

Jätkub samm , mis FE vahel on nõutud vaba sammuna. See on ka kohtunikele väga hea element hinnata hobuse üldist tasakaalu, impulssi ja lõdvestatust. Sammu ei ole võimalik "sõita", eriti mitte vaba sammu. See tuleb õigesti välja siis kui hobune on õigesti treenitud. Pean jälgima et ei hakkaks siin kohal hobust kuhugile "sõitma" ega takistaks ta vaba astumist. Seda elemeti eraldi ei harjutata.

Jätan selle siinkohal pooleli ja tulen teema juurde hiljem tagasi. Treenima pääsen niikuinii alles paari päeva päarst.

Võistlus kus ma ei osalenud

Laman sirakil maas, samas kui peaksin praegu hobust tema elu esimeseks võistlusstardiks soojendama. Viimasel ajal on selle võistlemise teemaga midagi lahti, niipea kui mul selline idee tekib, läheb midagi valesti. Mina kes ma olen haruharva haige, suutsin teha sellise ajastuse. Mis seal ikka, söön tablette ja mõtlen, et kuidas siis oleks läinud.

Midagi erilist vast poleks niikuinii oodata olnud, aga igal juhul olin valmis hobuse proovile panema ja temaga võistlemist alustama. Järgmine katse tuleks teha aga võõras maneezis. Võibolla on see isegi parem, sest hobusel on kalduvus olla pelglikum kodumaneezi tekkivate uute asjade suhtes, võõrsil ei osata neid ehk näha. Aga seda saame varsti teada.

Niipea kui jalad all, hakkame uut skeemi harjutama.

"India sadul"

Sadulatega tegeledes puutun tahestahtmata kokku ka "india sadulatega". Blogikande mõte on seejuures tõsine. Kuna neid sadulaid õnnetuseks liigub üsna palju ja neid ka endisel kaupluses müüakse, siis on hobuseomanikel hea teada, mida neid sadulaid ostes väga tähelepanelikult jälgida tuleks.
Üsna lühikese aja jooksul on mul tulnud välja prakeerida 4 katkise raamiga ning paar korvamatult kõveralt kokku pandud sadulat. Mõned eksemplarid on õnnestunud sirgeks ajada, paaril on vahetatud tope (töö, mida naha rabeduse tõttu tihti teha ei õnnestugi) või topet korrigeerida.

Nende sadulate kvaliteet on vilets, sest kui me maksame poes nende eest uuena 100 - 150€, siis mõistate isegi, mis raha nende valmistajad saavad ning mis materjal maksab. Põhimõtteliselt mitte midagi ja võib olla üsna kindel, et nende sadulate valmistajad hobust ja sadulat koos oma elus näinud ei ole. Aga tulles tagasi reaalsesse ellu, siis rahalistel kaalutlustel selliseid sadulaid siiski soetatakse. Ja kuna neid juba soetatakse, siis hobuste tervise säätmiseks ja enda ratsutamiselamuse mitte rikkumiseks tuleb mõnda asja osata vaadata.

Esiteks mitte ühtegi sadulat ei tohiks osta ilma seda konkreetsele hobusele proovimata. Ka mitte 100 € maksvat sadulat, sest olenemata hinnast on sobimatu sadula tehtav kahju väga suur.

Esmalt sadulat poes või kellegi käest ostes sellega tutvudes

1) Võta sadul tagakaart pidi vastu vöökohta ja püüa sadula hõlmasid väänata laiali ja kokku. Kuuldes raginat-naginat ja täheldades ebanormaalset liikuvust - tõsta see sadul kohe kõrvale. Uutel sadulatel vast katkiseid raame ei ole, kuid kasutatud india sadulatel on neid väga tihti.
2) Vaata sadulat eest ning kontrolli kas paneelid on ühe kõrgusel ning ühe paksud.
3) Keera sadula teist pidi ja vaata tagant, kas paneelid on ikka sadula keskkoha suhtes võrdses asendis ning ühesuurused.
4) Kontrolli jaluse konksud - need peavad olema kenasti kinni raami küljes ja päästelukud peavad toimima !
5) Kontrolli kas vöö kinnitused on mõlemal pool samas kohas ( eriti just koolisõidusadulatel võib esineda selles osas vigu). Ning ka seda, kas üldsadulal esimene tripp ikka asetseb vähemalt kohe raami otsa taga. (On nähtud eksemplare kus kinnitused on rännanud paneeli keskosast tahapoole, selline sadula ei saa mitte kuidagi normaalselt hobuse seljas püsida)
6) Keera sadul tagurpidi ja vaata ning katsu paneelide topet. See peab olema pehme, selles ei tohi olel kühme, muhke ega tugevaid lohke. PAneel peab olema ka sirge, et see saaks täies pikkuses ühtlaselt vastu hobust olla. Kasutatud sadulatel on tihti keskosa tühjaks sõidetud ja sadul istub paljalt raamiga hobuse seljas või on paneelide taguosad ületäidetud ja punnis. Selliseid asju peab oskama näha, et endale õnnetust mitte kaela osta!
6) Kontrolli õmblusi ja sadulavöö trippe. Need detailid on su enda turvalisuse huvides.

Ka kvaliteetsadulatel esineb defekte kuid "india sadulate" puhul on väga harva paneelid ühtlase toppega. Väga sagedased on ebasümmeetriad ja vahel näeb ka lausa karjuvalt viltuseid sadulaid. Veidi keerulisem on lugu sellega, et vahel on ka raamid kõverad kuid seda esmase vaatlusega tavaliselt tuvastada pole võimalik.
Kui sadul näib olevat muidu täitsa kobe ja hobusele sobib kuid tope ei ole korras, siis tasub pöörduda sadulsepa poole ja küsida, kas see on võimalik vahetada. PAljudel sadulatel on.
Üks asi on aga küll kindel - seni nähtud India päritolu latekspaneeliga sadulad ei kõlba kasutamiseks.

Sama kontrollnimekiri kehtib mistahes sadulat, eriti kasutatud sadulat ostes. Ei ole harvad juhud kus inimesed on ostnud katkise raamiga sadula või lootusetult erinevalt välja veninud paneelidega sadula või mõne muu parandamatu veaga sadula.

Kui kahtlete oma oskuses ostetavat sadulat hinnata, siis tasub küsida nõu sadulsepalt, sest kahju mida katkine, viltune või alt muhklik sadula tekitab on kordades kallim kui nõu küsimine.

Lõpetuseks veel veidi sellest, miks India sadulate raamid nii kergesti purunevad. Need sadulad on ehitatud täispuitraamidele, mis on erinevatest lauajupist voolitud osadest kokku pandud. Kaare tugevdamiseks on kasutatud plekki, mitte terast nagu korralikes sadulates.
Selline kooslus ei ole kuigi püsiv ja kui sadulaga vähegi midagi juhtub, on tagajärjeks raami purunemine. Väga tihti on põhjuseks ka see, et sadul on hobusele kitsas. Siis on jõud, mis kaarele langeb suurem, ning plekkkaar ei pea vastu. KEevitada seda mõistagi ei saa. Olen näinud,e t tehakse uus korralik metallist kaar. Seda põhimõtteliselt saab teha juhul kui puitraam selle all on jäänud terveks, mida ta enamasti ei ole, sest purunemist märgatakse liiga hilja. Parandamistööde hind ületab ka valdavalt sadula hinna kahjuks. KAtkine raam on aga väga ohtik. Kujutage ette olukorda, kus purunenud pleki servad hobusele turja vajuvad !

Liikumise suurus

Täna jälle selja taga üks intensiivnse treening treeneri käe all. Selle valguses teen veidi juttu hobuse liikumise omadustest ja liikumise "suurusest" Seda just sellest vaatepunktist, mida hobune sadula all teeb ning kuidas ratsanik liikumist tajub.
Liigagi tihti on kuulda väiteid, et oh minu hobune näitab sellist uhket traavi vaid vabalt koplis. Ja mis takistab teda seda ka sadulas näitamas ? Enamasti on see takistaja ratsanik, vahel mõni muu tegur nagu sadul vms. Asi on iseenesest lihtne. ME lihtsalt sunnime hobuseid liikuma väiksemalt, aeglasemat ja vähem lennukalt. Millegi pärast eeldavad välja paljud, et kui hobuse liikumine aeglaseks muuta, siis on see palju nõutud "kontroll". Kuid tegelikkuses tapetakse sellega hobuse liikumise loomulik suurus ja hobune ei hakka iialgi näitama seda, milleks ta tegelikult võimeline on.
Selleks, et hobusel üleüldse oleks võimalik ratsaniku all lennukalt ja tugeva tagaotsa tõukega liikuda, tuleb tema füüsis selleks ette valmistada. Ja seda ei saa teha tõntsa- tõntsa traavi lastes või libisevaga hobuse kahekorra kokku kangutades ja kannusega peale sudides. Hobune peab saama liikuda talle omaselt suurelt ning tal tuleb seda ka lubada teha. Võib üsna julgelt väita, et enamus ratsanikke peab hobuse loomulikku liikumist mingisuguseks hullumeelseks ja kontrollimatuks lendamiseks. See pole sugugi nii ja sellega harjub. Hiljem kui hobune on saavutanud jõu, millega end kanda ja julgeb end avada, siis suudab ta ennast ka koondada. Seda ei suuda aga kunagi hobune, kes on sunnitud alati liikuma jäigas, allasurutud liikumises.

See on teema, mida on väga raske kirjeldada, kuid kogu jutu mõte on vaid see, et ärge kartke lubada hobustel liikuda, eriti noortel. Vastupidi, nõudke neilt suur, vaba ja lennukat astumist. Hobuse asi on edasi liikuda ja ennast kanda. Teie asi on tal seda teha lubada ja seda suunata.

Ma kuulen väga tihti praegu ütlemist, et ei või olla, et sul on eesti hobune. No on küll. JAh talle on antud vähe rohkem kui mõnele teisele "eestlasele" ehk, aga neid sünnipäraselt suure liikumisega eestlasi on päris palju. Paljudel pole olnud võimalust seda arendada ja näidata.
Mõned samas on võistlustelgi seni näidanud, et just koolisõit on eesti hobuse ehk kõige perspektiivikam ala. Aretajad püüavad samuti muuta hobuseid enam "ratsutamissõbralikuks". Eelkõige on siin tähtis kõrvaldada tagakõrged ja raskusega liialt esiotsal hobused (vedajad tüübid). Saavutada tuleb piisavalt pikk selg ja hea sadulakoht ning piisava pikkuse ning hea asetusega kael. Siia juurde veel jalad, mis võimaldavad suurt liikumist. Nii lihtne see ongi :D

Ratsaniku ülesanne on mitte kustutada hobuse liikumist. Ma tõesti tahaks näha, et eesti hobuseid toodaks julgemalt välja võistlustele ja siinkohal eriti täkkusid, keda aretuses kasutada tahetakse, et nende perspektiivi ka millegagi tõestada. Eesti hobuse pelgalt säilitamise ajad on läbi, nüüd on meil vaja väga hea hobune valmis teha!

Värskeid pilte ikka pole :( Kuidagi ei leia aega ja piltnikku. Ehk varsti siiski.

Vana Kiefferi elustamine

Tänane lugu on vana sadula taastamisest. Räägin kõigile, et oma sadulaid tasub hästi hooldada. See tähendab, et sadult tuleb iga kasutuskorra järel puhastada ning vähemalt korra nädalas määrida. Hoida katte all ning vältida sadulapuid, mis võivad topet kahjustada (laiad peenikese toruga raamid). Ning kõige tähtsam osa sadula hooldusest on toppe hooldamine. Villtoppelisi sadulaid tuleb väga jämeda rusikareegli järgi kaks korda aastas kontrollida, vajadusel kohendada. 2-4 aasta tagant tuleks vill välja vahetada. Villal on omadus liikuda kasutamisel eest tahapoole ning ajapikku ka kõvemaid sõlmi moodustada. Lõpuks muidugi moodustub üleni kivikõva kiht, mis harva on ühtlane. Kuid vill on nagu plasteliin, mis võimaldab sadulat hobuse järgi muuta ja vill kannab end ka ise oma kandja selja järgi sisse.
Reaalsus Eestis on aga praegu selline, et valdav osa sadulaid on hooldamata või halvasti hooldatud. Topped on vahel sadulatel 15 aastat vahetamata, kivikõvad ja muhklikud. Iseasi on veel India sadulad, millede tope on tihti juba tehasest tulnuna kasutamiskõlbmatu.

Blogikande illustreerivad pildid ühe ligi 20 aasta vanuse Kiefferi eluleäratamisest. Tegu on väga ausalt teeninud sadulaga, ehk sadulaga, mis sõidutab turiste ja ratsakooli õpilasi.
Esialgne eesmärk oli vahetada tope, kuna senine sünteetiline tope oli väga kõva ning ka ebaühtlane. Just sadula tagumine osa oli väga täis.
1. Sadula avamisel selgus, et raami "kõrvad" on murdunud. Need kõrvad fikseerivad raami paneeli küljes olevatesse taskutesse. Tähtis osa, mis tagab paneelide stabiilsuse.
Sadula sisule tavaolukorras ligi ei pääse, seega tuli sealt välja ka aastatega kogunenud mustus. Seda saaks küll ennetada, kui sadulaid hoida katte all ning puhastada regulaarselt. Kuna sadul ise on kvaliteetne ja nahk võimaldab selle veelkord kokku õmmelda, siis oli otsus see restaureerida.
2. Õmblemist vajasid veel mõned kohad
3. Esmalt korralik puhastus ja siis vanade kõrvade eemaldamine ning õmblustööd.
4. ning uute nahast kõrvade paigaldamine
5. Seejärel toppimine. KOGU see hunnik ja veel enamgi läks selle sadula sisse ära.
6. Lõpuks sadula pea kokku õmblemine, kus tähtsaimaks on sümmeetria säilumine.
7. LIKE NEW ja see sadul saab endale veel vähemalt selle toppe ära käimiseni eluiga. KAs see sadul veelkorra lahti võtmist peale seda enam kannatab ei oska hetkel ennustada, kuid vähemalt paar aastat teenib ta edasi.

Mu väike Totilas

Nüüd ma muidugi pingutasin kirjatükki allkirjastades veidi üle, aga sellest ei ole mitte kõige vähematki. Apollo pidaski end täna üleval kui pisike Totilas. Apollo on teinud vägeva arenguhüppe ja näitas täna treeningtunnis, mida ta juba suudab. Suudab päris paljut.
Tööd oleme teinud nüüd kuus nädalat ja kuue kuise pausi ajal kaotatud lihastik on suuresti taastunud ja hobune on valmis võtma järgmisi samme. TÄna tegelesin endaga, püüdes taas treener Annikese käe all oma sisse kulunud harjumusi lõhkuda ja tegevusele värskust ja uut sisu anda. Emotsioon on laes, see on alati peale trenni nii. Püüan kuulata ja püüan teha:) Töö iseendaga on raske, aga ka väikesed muutused on tuntavad ja vähemasti mõneks ajaks on endal mudimist jälle küllaga.
Hobune püüdis väga. Endaga on isegi raskem. Ikka väga kange tahtmine on unustada end nautima ja lasta hobusel oma suurt traavi demonstreerida. Aga paraku see väljuks üsna pea kontrolli alt.

Kogu senine töö on olnud aga üheselt suunatud baastreenituse saavutamisele - rütm, impulss ja lõdvestatus. MItte midagi muud.
Treeningute sisu oli seni põhiliselt kokku-lahti sõitmised allüüri sees, lõdvestatuse saavutamine ja aktiivse edasi pürgimise sisse "kodeerimine" hobusesse.
Nüüd on aeg küps, et liikuda edasi ja hakata tegelema enam ka kontrolli, paindlikkuse ja liikumise suurusega veelgi.

Mõtted on ka esimeste võistluste peal kuid selles on praegu kõhklusi hoopis muul teemal kui treenituse edenemine. Nimelt on ikkagi kaheksa aastasel seni peaaegu töötamisest puutumata hobusel, eriti täkul, väga raske hoida oma konsentreeritust kui silmapiirile ilmub teisi hobuseid. Mitte midagi suurt või ohtlikku, kuid täpselt nii palju, et töö oleks häiritud. Ning metsaeluga harjunud hobusel on maneezis iga päev midagi, mida silmad punnis vahtida.
Aga küllap tuleb mul tuleviku nimel sellest kõigest üle vaadata ja siiski skeeme sõitma hakata, sest kust need harjumused muidu tulevad. Ehk lähevadki mõned elemendid selle nahka ja ilmselt mitu esimest võistlustki, aga on ju lootust, et see on ületatav.

KAhjuks pole pakkuda uuemaid pilte, pole olnud päevapiltnikku, kuid püüan selelgi vea parandada peagi.

"NO EI OLE VÕIMALIK" ja sadulatest ka veidi

Tegelikkuses ma muidugi ei mäleta, mis selle pildi tegemise ajal teemaks oli. Aga see oli üks kahest, kas sadulahoolduse või ratsutamisõppe olukorrast Maarjamaal.
Võttes sadulateema, siis teadmatus sel alal on üldine ning Eestis on tohutu hulk hooldamata sadulaid.

MÕtlesin, et ehk on kasu kui kirjutan veidi sadulate tegemisest ja sellest, miks sadulad nii palju maksavad nagu nad maksavad. Teisalt aga sellest, millist hooldust sadulad vajavad, et nad hästi kestaks ning hobustele liiga ei teeks.

Sadulad tehakse eranditult käsitööna. Peamine osa kvaliteetsetest sadulatest tehakse Euroopas. Juhtivad sadulatootjad on inglased, itaallased, saksalsed ja ka prantslased. Kuid Euroopa kõrval on küllalt arenenud ka sadulatööstus Lõuna-Ameerikas, eeskätt Argentiinas. NAgu kõigi muude spordikaupade puhul on ka sadulatööstuses sekundeerimas India ja Hiina oma odava järeltoodanguga. Käsitöö on sadul aga siiski. Sadulate raamid tehaks kas lamineeritud puidust (va India sadulad, kus on sees lihtsalt voolitud laudplaat) või siis sünteetilisest plastikkiust. LAmineeritud puidust raamide tegemine on keerukas ja küllalt ajamahukas töö. Kalleimad sadulad ehitatakse just sellistele raamidele.
Sadulate nahad valitakse eraldi selle otstarbe jaoks ning pargitakse vastavalt. Seegi on kästiöö. Sellele järgneb värvimine.
Sadula tegemisel võetakse kõigepealt raam, millele ehitatakse iste. Istme ehitamisel on erinevaid viise , sellest kirjutan kunagi hiljem täpsemalt. Seejärel lõigatakse nahast välja kõik vajalikud osad. Siin on väga tähtis, et sadula sümmeetria tagamiseks lõigataks mõlema poole tükid välja samast kohast naha peal. Järgneb õmblemine. Paneelid topitakse üldjuhul käsitsi aga vahel ka masinaga. Kasutatakse kas naturaalset või sünteetilist villa ning eraldi toodetakse latekstäitega paneele, millede tegemisprotsess on ka erinev. VIimaseks liidetakse topitud paneelid istmepoolega. Mõeldes vaid kui palju töötunde kulub selle protsessi läbimiseks ning materjali ette valmistamiseks ning lõpuks materjali enda maksumus, siis pole kuigi keeruline arvestada, mis see kõik kokku maksma läheb.
Selleks aga, et suure investeeringuna ostetud sadulad aastaid teeniks tuleb nende eest tõepoolest hoolitseda. Regulaarselt hooldatud sadulad püsivad kaua kenad ja töökorras ning neid on võimalik vajadusel väga palju kaotamata edasi müüa. Igapäevane puhastamine ja määrimine . Talvisel perioodil piisab veidi harvemast hooldusest. Sadula toppeid tuleb samuti regulaarselt kontrollida ja vahetada. KErges hArrastuskasutuses olevatel sadulatel 3-4 aasta tagant. Sportkasutuses sadulatel paari aasta tagant ning kestvussadulatel isegi iga aasta. Ratsakoolides ja matkahobuste sadulate hooldevajadus on ka üsna suur just toppe ärakandmise tõttu. Ka latekspaneelidega sadulaid peab kontrollima ning ka need ei kesta igavesti. Viletsamad vajuvad kasutamiskõlbmatuks mõne aastaga. Sadulapaneelide täite omadustest ja eelistest räägin kunagi hiljem.
Siiski tuleb aru saada, et ükski sadul ei kesta igavesti ning endale ei ole mõtet soetada või iga hinna eest edasi müüa sadulaid, mille nahk on kivistunud, või on paneelid ajaga välja veninud ja erineva kujuga. RÄäkimata vigasest raamist. Kivistunud nahaga sadulaid ei saa enam ümber toppida. Ebaühtalset välja veninud sadulate toppimine ei pruugi enam tulemust anda. Katkine raam on aga ohtlik ja selline sadul ei kuulu enam kasutamisele. Va juhud, kus seda on võimalik parandada.
Praktikas tuleb vastu ka sadulaid, mis 25 aasta vanuseski on suurepärases korras kuid need on pigem erandid. Eestis valdavalt ei osata hoolida oma kallist varustusest ja sadulate hooldusele ei panustata piisavalt. Loodan, et see paraneb, sest sellega koos paraneks ka sadulate järelturg Eestis

Sadulapassimise sügav elu

Saatsin täna välja tellimused sadulatele BlackCountry tehasesse. Need on "eritellimussadulad", mis tehakse hobuse järgi ja ratsaniku soovide kohaselt.
Kuid see kõik ei ole nii lihtne nagu võiks arvata. Jah sadulapassimisel on omad reeglid, meeletu hulk teooriat ja praktilisi võtteid. Kõige aluseks on hobuse anatoomia ja seejärel ratsaniku anatoomia, füüsika ning geomeetria.
Ükskõik kui sügavalt teadlik keegi sellest ka poleks ja kui hästi absoluutsele tõele vastavat teooriat me ka ei valdaks, tuleb paratamatult ette olukordi, kus see kõik ei maksa mitte midagi.
On olemas hobused ja on olemas sadulad, mis töötavad koos vastupidiselt igasuguse mõistuspärasuse reeglitele ning on sadulaid ja hobuseid, mis peaks absoluutselt kõigi reeglite kohaselt sobima, aga ei tee seda siiski.
Kirjutan seda kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et mõistaksite, et seisva staatilise hobuse seljaga sobiv sadul ei pruugi seda mitte sugugi olla siis kui hobune liigub. Ning teisalt seetõttu, et oleksite alati iseenda vastu ausad ja kuulaksite oma hobuseid. Just teie olete need, kes ütlevad, kas asjad toimivad. Sadulapassimine võib olla uskumatu väljakutse ja on kahtlemata meeskonnatöö sadulapassija, ratsaniku ja hobuse vahel, kus viimane sõna on alati viimatimainitul. Või vähemasti peaks olema.
Tänase postituse tänud lähevad Hillele, kes ikka ja jälle on nõus oma hobust kuulama ning alustama jälle kurnavat jada tõe otsinguil. Ühel päeval Hot ka saab öelda, et no te uskumault rumalad inimesed, lõpuks jõudsite siis tõeni. Oleme poolel teel sinna, saades aru, et Hoti selga ei saa midagi passida pelgalt kõigi maailma sadulapassimise seaduspärasusi kirjeldavate teooriate järgi. Oleme saanud aru, et hobuse selja kujuga kasvõi igal sentimeetril ühtiv sadul võib kutsuda esile hobuses esile rektsiooni, mida väljendab sama ilmekalt vaid reumaatilises valus inimene, kes üritab maast maha kukkunud münti võtta.
Ootame nüüd sadulat, mille loomisel on võetud arvesse kõik teadmised ja tähelepanekud. Loomulikult hoiame jälle hinge kinni selle hetke ajel, mil hobusel on vaba voli öelda, kas seekord oleme suutnud lahenda lahendamatu ülesande.

Koplikaaslased vol 2 - piltides

Pisut pildimatejali Apollo suvistest ja talvistest koplikaaslastest.
Suviti märakari, mis koosneb 5-10 märast. Muide, enam kui kümme mära karjas muudab täku olukorra stressitekitavaks. Pidev mure karja laialivalgumise pärast ning ka suur töökoormus võib täku ära kurnata. Optimaalne kari on 4-7 mära. Varssade karjasolemise korral tuleb alati olla valvas, kuna on täkke, kes on varssade suhtes agressiivsed.
Talvine poissmeesteseltskond koosneb tavaliselt ruunakarjast. Väga palju liikmeid sel olla ei saa ja neidki peab siiski valima. Agresiivsete ja domineerivate ruunadega täkku koos pidada ei saa. Vahel on kummaline lepilikkus seotud pisikeste ponidega. Täkud kes muidu kaaslasi justkui ei soosi, on nõus kenasti oma ruumi mõne pisikese poniga jagama.