Monday, October 18, 2010

Sadulaseminarid meelitaisd kokku suure hulga huvilisi


Nädalavahetusel peetud sadlaseminarid tõid kokku enam kui poolsada inimest. Veel paarkümmend inimest jäi ootama võimalust oma teadmisi sadulatest ja nende sobitamisest suurendada. Rühmad olid tõhusa praktika jaoks ehk juba praegu liiga suured kuid samas oli hädavajalik võtta juurde nii palju inimesi kui võimalik. Edaspidi on võimalik sadulasobitaja abil omade hobuste peal edasi praktiseerida. 

Ürituse võib lugeda suures joones kordaläinuks. Laupäeval Tihusel toimunud koolituspäev oli iseäranis edukas, sest islandi hobustele spetsialiseernud Anita ja Pekka Kaakkola oskasid oma kogemusi just eesti hobsute peal suurepäraselt edasi anda. Sobimatust sadulast tulenevad probleemid on siiski ühesugused olenemata tõust, mistõttu said koolituspäevadel omad teadmised kõik kohaletulnud. 

Loodetavasti satub mõni osaleja siin kommenteerima oma kogemust, kuid mina annan edasi, seda, mida koolitajana nägin ja kuulsin. Esmalt kohtasin väga suurt huvi, mis loomulikult teeb ainult rõõmsaks. Paremad teadmised laiendavd silmaringi ning tahan uskuda, et viib seeläbi hulga rahulolevamate omanike ja hobusteni.
Nägime erinevaid hobuseid ja sadulaid. Olenemata sellest, kas tegu on turismishobuste või kalliste koolisõiduhobustega, on probleemid üsna ühesed.  Lähtekohad võivad olla erinevad kui tulemus ikka sama. Sadulat ei tee sobivaks tema hind vaid ikka tema sobivus hobuse kehakujuga. Valdav on meil hoopis mure sellega, et sadulaid ei hooldata. Sadulad on enamasti täidetud villaga, ning see vanub ja vajuba ära. Olen näinud viimaste nädalate jooksul nii palju kohutavas seisunds sadulaid, et võtab silme eest mustaks. Eriti nigel on olukord odavamate sadulatega, millede täitematerjal tuleks välja vahetada kohe poest ostmise järel, kuna seal ei ole sees vajalikku kraasvilla vaid tokerdunud lehmakarv või lausa riideribad. Seda saime kursusel ka käega katsuda ja näha, mis India päritolu sadulate seest välja tuleb. Harvad ei ole ka kohtumised katki läinud raamiga sadualtega või ka juba sünnipäraselt viltuste sadulatega. Selliseid asju oskab nüüd ehk päris suur hulk hobuseomanikke ka ise märgata. 
Koos õpiti tundma neid hobuse anatoomia osi, mida sadula seisukohast väga hästi teadma peab. Erusaam vabalt liikuvast abaluust ja selja nõrkusest roiete taha jääval osal. Praktiseerimise käigus nägime hästi kuivõrd petlik võib olla pilt hobuse selja pikkusest. Pikana näiva selja sadulat kandev osa võib olla sootuks lühem kui välja paistab. 
Üheskoos tõdeti ka sedagi, et pole olemas sadulat, mis sobiks kõigile. Olenemata sellest kui kallist sadulast me räägime, et saa see sobida kõigi selga. Ka selline tõdemus sai ehk nüüd paljudele selgeks. 
Sadul on investeering ja kogu sadulaga seonduv soetamisest hoolduseni peab olema hästi läbi mõeldud ja regulaarne. PAlju on olnud juttu sellest, et raha seab piirid. Küllap ta seab, aga paremad teadmised näisid lahendavat ka neid probleeme. Oskus aru saada, mida sadul teeb või ei tee ning kuidas neid muresid lahendada, andis ka rahale ja investeeringutele uue tähenduse.  
Tahan uskuda, et hooldamata ja sobimatute sadulate hulk hakkab tasapisi vähenema. 

Näha sai ka hobuseid, kelledele sadul oli tõsiseid probleeme tekitanud. Halb näide ei ole alati parim osa koolitamisest kuid antud juhul oli see kahtlemata silmiavav. Mõnel puhul on probleem lihtne ja lahendatav, teisel puhul tuleb jällegi sadul kindlasti välja vahetada.  

Sadula hooldus ja sobivuse kontroll on regulaarne ning järjepidev tegevus. Omanik, kes oskab jälgida oma hobust ja sadulat, oskab ka vajalikul hetkel abi otsida ning õiget tagasisidet anda.  

Kui nüüd veel Atheenast rääkida, siis tema sadulamured ei ole seni lahendatud. Kuigi talle sobiv sadulamudel on sisuliselt leitud, takistab proovimiste lõpuni viimist hetkel see, et ta on omandanud segava ülekaalu. Hetkel sobiv sadul peagi enam ei sobiks ja seetõttu on mõstlikum üritada hobust enne veidi vormi ajada ja seejärel sadulasobitamine ja hankimine lõpuni viia. 

Tuesday, October 5, 2010

Eesti hobuste aretuse prohmakad ja tulevik


Olles pikalt vaaginud eesti hobuse kui ratsahobuse kasutamiskõlblikkust on tulnud ka mõtlemapanevaid järeldusi. Eesti hobuse kehaehituses on sagedased omadused, mis takistavad tema edukat kasutamist ratsahobusena. Need on asjad, mida tuleks tõsiselt edaspidi hobuste aretusse valmisisel ning paaridevalikul silmas pidada. 

Probleem on kerkinud esile väga teravalt sellest peale kui olen tegelenud eesti hobuste sadulamurede ning kohati viletsa ratsastatavusega. Neil hobustel on juba kehaehitusega suunatud tasakaalukese esiotsale ning esiots on võrreldes tagaosaga kiitsakas. Saduldamisel kerkivad siit esile uued probleemid. Esimese otsa madalamal asetsemine tingib ettepoole langeva joonega selja. Rinnakorv on sageli väga ümar ning tingib vöö asetumise kaenlasse. Selg on lisaks langevusele ka pudelikujune ehk ettepoole kitsenev. Sellisele seljale sadulat asetades ei ole tal madala turja korral mitte mingit pidepunkti, mis sadulat ette liikumast takistaks. Sadula liikumise tee katkestab alles abaluu. Abaluule suruv sadul piirab kogu hobuse esijalgade liikuvuse ning põhjustab olulisi pingeid.  KAenlas asetsev vöö juba iseenesest ei anna mingit võimalust hoida sadulat normaalse koha peal. 

Pudeljas selg ja langev seljajoon on aga otsene pärandus araabia hobustelt. Ei ole alust arvata, et seda enne ei esinenud kuid  antud probleemi mitte teadvustamine on seda süvendanud.   Ebaproportsionaalselt lühikesed esijalad on aga puhas sisene aretuse praak ja sellega tuleb tegeleda. Iseäranis mõjutab hobuste liikumisvabadust ja ka sadulakohta õlavarreluu, mis eesti hobustel on sageli liialt lühike. Madal turi vaid süvendab probleeme, kuid ei ole sugugi olulisim probleem. 

Paaridevalikul tuleks väga tähelepanelikult jälgida hobuste mainitud omadusi. Vastasel juhul me jäämegi rääkima viletsast sadulakohast, väheilmekast liikumisest ning esiotsalt liikuvatest hobustest.  

Õnneks ei ole sugugi kõik eesti hobused kõiki mainitud puudusi omavad ning teadlikuma valiku puhul on võiamlik nende esinemist ka vähendada. Üheks pärssivaks asjaoluks on hobuste vähene asjatundlik kasutamine ratsahobustena, mistõttu neid probleeme ei osata näha.  

Suguhobused hinnatakse sageli kaheaastasena, mil nad läbivad alles kasvufaase ning keha proportsionaalsust ei ole võimalik hinnata. Ka seda tuleb silmas pidada, eesit hobuen on siiski hilisvalmiv. 

Võimatut probleemi pole samas olemas ja ka neile hetkel lootusetu seljaga näivatele hobustele on olemas teatud mööndusega lahendused. Vähemasti enamusele leidub mingisugunegi sadulalahendus.  Käiguomadused on õige treeninguga teatu piirini mõjutatavad kuid kusagil tuleb siiski piir ette. Viletsalt ehitatud hobustel on raskem neile seatud ülesandeid täita. Hobuste ostmisel tuleks samuti sellistele asjadele tähelepanu pöörata. Nõudluse vähenemine ükskõik milliste hobuste vastu paneb ka kasvatajaid paremat tööd tegema. 

Ühesõnaga jagub eesti hobsute aretuses tööd kuhjaga ning hobuseomanike teadlikkuse tõstmise vallas samuti.