Pekk maha, karv siledaks ja sportlik vorm

Atheena pühad olid töökad, kuigi Scarlet tekitas paar päeva puhkust. Programmis on kaalukaotus ja sportlik vorm. Äärmiselt meeldiv on tõdeda, et uue sadula all on täielikult kadunud nägude tegemine saduldamisel ja suurima hüppe on teinud galopi kvaliteet. Täna harjutasime jalavahetusi üle paari traavisammu ning õhus üle lati. Viimase harjutuse mõte ei ole küll kaugeltki veel õpetada hobusele lennult jalga vahetama, selleks pole tema lihaste jõud, tagant peale tulemine ja koondatus veel kaugeltki piisavad. Kuid üle lati jala vahetus õpetab hobust takistuselt tulles kergemini õiget jalga valima. Seda muidugi juhul kui ratsanik suudab õiges tasakaalus püsida. Atheena puhul on sel lisaks võimlemise moment ja õige tasakaalu leidmise tagamõte ning mis väga oluline, õpetada hobust lähenema latile ning ületama seda hea ja muutumatu rütmiga.

Mis kaalulangetamisse puutub, siis mõningane edu on meid juba saatnud. Hobust eest vaadeldes ei paista enam meeletu ümar kõht ning ka seljast on tunda sadula paremat asetumist seljale.

Lisaks kaalulangetamisele toimub ka eesti hobustele ehk veidi kohatu programm, karvkatte vähendamine, kuid aktiivses ratsatöös olev hobune ülikarvasena on lihtsalt ebapraktliline ja ka hobuse tervisele mitte kuigi kasulik. Pügama hobust ei hakata, kuid pideva tekitamise tulemusel on karv veidi õhenenud ning kuivab nüüd rutem. Siinkohal tuletan aga meelde, et ärge pange kuiva karvaga hobustele selga õhukesi tekke. Need vaid lükkavad külma-sooja isoleeriva õhu hobuste karvkatte vahelt välja ja hobusel on veelgi külmem kui enne. Hobuse mahajahutamiseks sobib villane või puuvillane tekk. Fliistekid sobivad küll niiskuse ärajuhtimiseks kuid tuleb siis koheselt eemaldada, kuna nad on märjalt külmad ja see niiskus jääb teki pinnale ning ei hinga. Erandiks on mõned väga kallid fliismaterjalid kuid neid tekke kohtab harva. Talvel on ikkagi hindamatu abimees villane tekk.

Tervisekontroll

Atheena on suundumas oma põhitööle, ehk noore ratsaniku ratsuks ja võisltuskaaslaseks. Tõsi küll, tulevane ratsanik on leitud piiri tagant ja Atheenal tuleb peagi võtta ette laevareis, et kolida oma uude koju. Uute omanike hobuseotsingutest kirjutan peagi pikemalt. 

Ennekõike seisis aga ees tervieskontroll. Olenemata hobusest, tõust või tema hinnast, on hobuse pidamine ühtviisi kallis ning samamoodi ravikulud. Seetõttu on üsnagi mõistlik lasta hobust enne ostmist korralikult kontrollida. Atheena läbis nii tavalise painutustesti kui pildistamise ehk tema jalgadest tehti 18 ülesvõtet. Samuti tuli kontrollida hambad, silmad ja hobuse üldine konditsioon. Kontroll oli edukas ja ilma halbade leidudeta. 

Meie jaoks oli aga veelgi tähtsam asjaolu, et hobuse transport oli lihtne ning tema käitumine võõras kohas adekvaatsem kui paljudel kogenud võisltusratsudel. Seda on tulevastel omanikel väga hea teada, mõeldes just võistlustel hobusega toimetamise peale. 

Ees seisab meil veel mõne nädala jagu hüppekoolitust ja kui jõudu ja aega jagub siis ka ette rakendamine. Üks õige eesti tõugu hobune on piltlikult võimeline oma omaniku vanrkis võisltustele viima ja seejärel kenasti hüppama ja siis jälle koju sõitma:)   

Loodan, et tema tegemistest tuleb tagasisidet edaspidigi, et jälgida, mis viisil noor hobuse  ja noore ratsaniku koostöö ja edasine õppimine sujub. 

Atheena blogis kajastan edaspidi teistegi eesti hobuste tegemisi ja üldisi arutelusid meie hobsute teemadel. Kui kõik hästi läheb, siis saab edasi jälgida niminäona ka täkk Apollo tegemisi. 

Sadulaseminarid

Menukad seminarid saavad järje. Jaanuari keskel üks või vajadusel ka kaks koolituspäeva Tondi maneežis. Sel korral keskendume sporthobustele, kuid ka eesti hobuse eripära ja mured saavad oma eraldi tähelepanu ja kajastuse. 

Koolituspäevade kava 

10:00 

1. Avamine ja sissejuhatus

2. Hobuse anatoomia ja liikumine

3. Valust tulenev halb käitumine ja terviseriskid

4. 4.Eesti hobuse eripärasused 
   

5. Sadula anatoomia

6. Sadulapassimise teooria

LÕUNA ja sadulateemaline mõmin lõunalauas. 

14:00 Praktiline sadulapassimise demo. 

Koolituspäeva hind täiskasvanutele 200 krooni ning õpilastele 150 krooni. Hinna sisse kuulub lõuna ning koolitusmaterjalid. 

Registreerimine e-mailile ingrid@est.ee 

Lisateave jooksvalt kodulehel. 

Plaane peetakse ka koolituste tegemiseks Pärnumaal ja Tartumaal. Ootame võimalusi varakevadel!

Lõpuks ometi - hüppetreeningud!

Atheena sai sadula, mis ei sõida õlgadesse, mahub sadulakohale ja millesse ka mina enamvähem ära mahun. Ideaalis võiks see sadul ehk veel grammi sirgem olla, aga üldplaanis on tegu senist arvesse võttes lausa suurepärase leiuga. Kent&MAstersi ponisadul eelviimase laiusega kaarega hetkel. Seda numbrit tahaks küll vähemaks saada. Muidugi anatoomiline S vöö on vältimatu abinõ. 

Tänu piisavalt lühikesele sadulale on liikumisega praegu kõik normis, ka galopp. Ja nii saingi alustada hüppetreeninguid. Väga tähtis hetk, sest Atheenal on peagi uus noor sõitja, kes temaga justnimelt hüppama hakkab. 

Võtsin esimesed sammud ette. Nüüd on vaja  suur algtöö hea rütmi, kerge juhtiavuse ja edasipürgivusega "ära vormistada". On vaja õpetada hobune takistuste vahel ja neile lähenedes rütmi hoidma ja oma äratõuke kohta hindama ja üldse nii palju kui võimalik ise toime tulema. Selline hobune on igale ratsanikule meeldiv, aga lapsele on hobune, kes suudab ise endaga toime tulla suurepärane õpetaja.  Laps peab saama õppida usaldatavalt hobuselt. 

Esmalt tulevad harjutused maalattide ja väiksemate takistustega. Alles siis kui neid on võimalik ületada juhitavalt, hea rütmi ja hobusepoolse innukusega, saab liikuda "päris hüppamise" poole. 

Esimene harjutuskord oli rohkem täis hobuse innukust kui et arusaamist sellest, mida täpselt tegema peaks.  See innukus peab säilima ja liituma peab tähelepanelikkus ja kogemus. Kogemus aitab hinnata hobusel olukordi ja toimida neis õpitud viisil.  

Peaegi ülevaatlikumad reportaazid. Uudiseid on ootamas veel, kuid kõigest tasapisi ja õigel ajal. 

Mida sadula seest leida võib?

Tänane kanne jälle sadulate maailmast. Töötasin ühe koolisõidusadula kallal ning leidsin sellest midagi, mis väärib näitamist teistelegi. 

Eellugu on selline. Tähelepanelik ja oma hobust hästi lugev omanik leidis, et hobusega ei ole kõik korras ning probleemid ilmnevad just sadulasse panemisel ja sadulas liikumisel. 

Vahepealse, ehk sadulapassimise loo jätan mõneks teiseks korraks, kuid selle sadula seest tuli välja midagi, mis võiks panna mõtlema nii mõnegi, kes järjepidevalt üritab väita, et sadulal pole tähendust. 

Juuresolevatelt piltidelt esimesel on näha, et sadulavöö kinnitus on oma õigest kohast lahti rebenenud - no ikka juhtub. Kuid seda on seejärel "parandatud". Uus kinnituskoht on eelmisest 5cm eespool ning just täpselt raami kõige kõrgema serva peal, mis vastu hobust kõige lähemal. Kaks kruvi turritasid 3-5mm kõrguselt raamist välja. Vöökinnitused, mis on erineval kaugusel tõmbavad sadulat pidevalt kõveraks. Ükskõik kuidas me sadulat selga ei paneks, ikka üritavad erinevad pooled teineteist kompenseerides sümmeetriat saavutada ning seetõttu on sadul alati hobuse seljas viltu. Lisaks sellele kruvid, mis läbi toppe ratsaniku raskuse all võite arvata isegi kui meeldivad olla võivad. Sellist asja ei näe aga ilma, et sadulat lahti võtaks. Seda aga ilma teadmiste ja vahenditeta teha ei või. 

Teemat puudutan veel ühel põhjusel, nimelt seetõttu, et kuigi see sadul on kvaliteetne ja probleem on hilisema käsitlemise käigus tekitatud, siis odavate aga vahel ka korralike sadulate puhul on vöökinnituste ebasüümmeetrilisust tulnud välja ka uutel sadulatel! Rääkimata turritavatest kruvidest, klambritest, naharibadest jms. 

Nüüd teine pilt. See on juba tavaline nähtus. Pildil on näha alates vasakult vill, mida sadulasse pannakse, keskel vill, mis on veidi vanunud ja vahetakse ning seejärel vill, mis tuli äsja sellest sadulast. Vildistunud villapallid, kõvad nagukartulimugulad. Selle sadula "parandamisel" oli äravajunud toppele lisatud uut, aga ei olnud vana välja vahetatud. Nii oli vill segunenud ja rullidesse keeranud ja vildistunud. Tulemus on võrreldav magamisega hernekotil. Kuidas aga hobune ratsanikku kandma peaks  on juba iseküsimus. 

Sadulad vajavad regulaarset hoolet, jälgimist ja kohendamist. See on hobuse tervise ja töövõime seisukohast vältimatu. Veel tähtsam on aga osata oma hobust kuulata. Kui ikkagi hobune saduldamisel hambaid näitama hakkab ning liikumises sadula all vabadus ja lõdvestatus nagu vitsaga pühitud saavad, on alust kontrollida muuhulgas ka sadulat. Nagu näha võib sadulas peituda asju, mida pealtpoolt ei näe. Lisaks sellele muidugi, et hobusedki muutuvad ja sadul mis aasta tagasi kenasti sobis, seda enam teha ei pruugi. 

Ripsu sõitis koju

Tänane blogisissekanne on pühendatud Ripsule. Õigemini metsiku või poolmetsikuna kasvanud hobuste käsitlemisele.

Ripsu oli minu juures peaaegu kuu aega eesmärgiga ületada treileripaanika ning veidi selleks, et kõrvalt ka muid inimeste maailmas kehtivaid reegleid juurde õppida.  

Kogu teema selgituseks kõigepealt metsikutest ja poolmetsikult kasvanud hobuste käsitlemisest. See teema on Eestis samuti aktuaalne, sest päris palju varssu kasvab üles ilma, et nad omaks olulist eeskuju ja võimalust kogeda inimkontakti. Nad küll näevad inimest, aga kontakt piirdub kõrva tagant sügamise, leivatüki ja võibolla harjamisega. Nad aga ei näe oma ema tööd tegemas ega ka igapäevaseid kasutushobuse ülesandeid täitmas ning ei tule neil ka endil inimese seltsis mingeid ülesandeid täita ega olukordi lahendada. Selles ei oleks iseenesest midagi valet ega halba, varsad kasvavad üles omas tempos ja rahulikult. Kuid paljudeil neist tuleb siiski mingil hetkel tööloomaks hakata. Ja just see moment on kriitilise tähendusega. Juhul kui looma kasvataja on seni jätnud tegemata tähtsad hobuse inimeste maailmas toime tulemise õpetused, peab seda tegema looma uus omanik. Nüüd jääb kõik rippuma uue inimese oskuslikkuse peale, aga mitte ainult. Esimene kogemus on pahatihti transport, mis on ka kogenud hobustele piisavalt stressirikas. 

Nii saab nii mõnigi noor hobune oma esimese tõelise kogemuse inimeste maailmast - kinnine kuut, kinnisidumine, kodust kaugele, võõrad inimesed  ning täiesti arusaamatud nõudmised. Just see viimane on väga tähtis ja samas asi, mida saaks kenasti vältida kui hobuseid nende metsas kasvamise vahel ka õpetusele võetaks. Üks ontlik kasvataja, kes oma hobuse tulevikust ka hoolib, õpetab talle siiski nii mõndagi enne selgeks. Hobune kes saab aru, mida talt tahetakse, toimib inimeste maailmas paremini ning oskab oma tegevusega tuttavaid olukordi juba soovitud viisil lahendada.

Ilma eelneva õpetuseta jäetud hobuse saatus sõltub edasi suuresti juhusest. Juhusest mille suurim tegur on tema teele jäävate inimeste kogemused ja oskused.  

Treilerisse minemine on proovikivi usalduslikule allumissuhtele. See peaks tulema peale vastava suhtel tekkimist, mitte vastupidi. 

Ripsu on just sel viisil kasvanud ja kodust ära toodud. Hirm treileri ees ja õpitud oskus hirmutavasse kohta minemisest pääsemiseks olid kasvanud reavukaks enesekaitseks.  Täna peale kolme nädala pikkust tööd lubas ta ennast alles veidi ebalevalt kuid siiski mõistlikult treilerisse juhtida, end sinna sulgeda, reisis rahulikult koju ja suundus  niisamuti rahulikult uute kaaslaste seltsis koplisse heina sööma. 

Tõsi see oli alles jäämäe tippude tipp ja suurem töö seisab omanikul ees kodus. Sest kindlat usaldavat alluvussuhet saab saavutada vaid järjepideva mõtestatud tööga. Praeguseks saavutatu ei ole kindlasti veel püsiv ning ka treileriteema tuleb tulevikus veel päevakorda.

Hobusesse tuleb suhtuda just nii nagu ta ei saaks mitte millestki aru ja talle tuleb igat asja lolli järjekindlusega selgeks teha. Aga just nii see käibki. Tuleb olla selge, konkreetne ja vankumatu. Ning mis peamine, mitte kunagi ei või kaotada enesevalitsust ja anda hobusele arulagedaid, emotsioonidest kantud signaale, mille tähendust isegi ei mõista, saati siis veel hobune. 

Õppimine vajab kinnitust, kuid hirm jääb ajju ühs ainsa hetkega ning ei kao sealt enam kuhugile! Tekkinud hirmust mööda vaatamise õppimine on vaevarikas. 

Head hobuste õpetamist!

 

Kuidas elada üle mudaaeg

Hetkeeisu hobusepidamises kirjeldab kõige paremini lõputu muda. Paari hobusega karjamaal pole see teab mis aktuaalne teema kuid suurema koormusega hobuaedikutes igapäevane õudusunenägu. Mudased jalad tahavad iga päev hoolt. Pikaaegne igapäevane mudavann teeb jalad altiks prei tekkele ning mõni nõrgem võtab ka kiilumädaniku ja muud õudused külge. 

Atheenal on tagumistel jalgadel pikad põlvikud. Nii mõnigi päev ei ole aga võimalik neid keha muust värvist eraldada. Sõrgatsid on ka karvased. Nii ma siis võtan igapäevaselt ette jalgade pesu. Saba on muutunud juba nii õudsaks, et selle pesemisest ja harjamisest olen sootuks loobunud, sel ei ole lihtsalt mõtet. 

MIs on aga tähtis kogu selle jama juures on jalgade alaosade korralik hoodlamine preid ja kiilumädanikku silmas pidades. Mina ei ole hobusel sõrgatsikarvu ära püganud, need kaitsevad nahka vigastuste eest. Mõnel hobusel aga on kalduvus karvatuti sees hauduma minna. Seega on lähenemine hobustele individuaalne. Sellegipoolest ei tasu sõrgatseid väga ära pügada, sest jalad on siis tõesti haavatavamad. Pigem tuleb seda karvkatet hooldada. Preid tekitab mullas olev bakter, mis läbi mikrohaavade hobusele naha sisse pääseb ja seal pahandust tegema hakkab. Ravimata prei võib tungida väga sügavale ning põletik haarata suurt osa jalast. See on ohtik ja lubamatu olukord. Märgates preid tuleb sellega koheselt tegeleda. Raviks kasutatakse erilist ravimit. Küll on aga saanud selgeks et paksudele korpadele seda peale määrides suurt tulemust ei saa. Korpasid tuleb leotada puhta veega ja lahtised väga ettevaatlikult eemaldada. Ära kiskuda neid ei või, sest siis jäävad alles pahad haavad. Kui hobusel on prei väga ulatulsik, tuleb teda mõnda aega sisetingimustes hoida ning ravida. Üks niiskuse eemal hoidmiseks sobivaid vahendeid on ka looduslik saialillesalv, mis tehtud suuresti searasvale. 

Kiilumädanikku esineb palju harvem. Hobuse kapju tuleb igapäevaselt puhastada mudast. Tallis ööbivatel hobustel jõuavad need kenasti ära kuivada. Regulaarne värkimine on ka oluline.  

Loomulikult oleks korralikult trenaazitud liivakoplite loomide üks paremad lahendusi, kuid see on tihti rahaliselt võimatu ja seega tuleb ühes mudaga edasi elada ja loota, et lumi varsti maha tuleb. 

Eesti Hobuse Kaitseühingu koosolek

Eile peeti Eesti Hobuse KAitse Ühingu juubelikoosviibimist.Tegevuse alustamisest on möödas juba kümme aastat. Selle ajaga on palju muutunud. Kümme aastat tagasi oli kogu tegevus suunatud sellete, et saaks eesti hobuse arvukust kuidagigi tõsta. See on läinud korda. Nüüd on aeg kvaliteedi tõstmise käes. Seetõttu on sel aastal olnud palju juttu hobuste ratsakasutusest ja rakendikasutusest, koolitamisest ning varustusest. 

Minu poolt väike ettekanne eesti hobuse sadula eripäradest. Esmakordselt Eestis sai tehtud katse hobuse peale tema luid joonistada. See toob muidu veidi ähmase luustiku ja selle liikumise osa hästi silme ette. Usun, et ükski seda pilti näinutest, et kahtle enam selles, et abaluu tõepoolest liigub ning, et sadul võib seda oluliselt takistada. 

Hobust sel korral päris pühademunaks ei maalinud kuid sadula seisukohast tähtsate elementide pildi sai ette manada küll. 

Koos tõdesime taas, et eesti hobuse eripäradeks olev lühike sadulakoht, väga võimas abaluu ning pahatihti ettepoole langev turjatu selg on olemas ja ei kao kuhugile. Seega võib öelda, et lihtsam on siiski sadulat "aretada". Hobuste aretuses võib ja peabki pöörama samuti tähelepanu suurimate probleemide, nagu väga lühikese selja vältimisele ning paremini väljendunud turjale näiteks.  

Samuti sai arutletud selle üle kuidas hooaegade lõikes suurusesse muutuva hobuse probleemidega toime tulla. Üleüldse ülekaalulisusest ja siis juba eesti hobuse ratsakasutusest. 

Sadulateemale järgnes TOndi ratsakooli õpilaste toredad demonstratsioonid eesti hobsute ning siis liiguti sujuvalt üle juba tuleva aasta tegevustele. Suurimaks eesmärgiks on võistlussarja taaselustamine. Seda nii takistus - kui ka koolisõidus. Arvestus vaid puhtatõulistele eesti tõugu hobustele, turjakõrguse piiranguta ning ratsanikele vanusepiiranguta. Tähtis on veid eesti tõugu hobune ise. Motiveerivaks elemendiks on asjaolu, et parimad saavad koha "eesti koondises" Leedumaal sügisel plaanitavale Läänemere põlistõugude võistlusele. Kogu projekt on alles mõttejärgus ja aktivistide ettepanekud ja kaasaitamise soovid on väga teretulnud. 

Näiteks sai mõeldud selle üle, et miks 80 cm tase kipub jääma paljudele laeks. Leidsime, et seda põhjustab ikkagi suuresti sõidutaseme mitte edasiarenemine, millele aitab kaasa võimalus võistelda madalates ja lihtsates parkuurides ajaj peale. Selle asemele pakuti, et võiks teha madalama parkuuri hindamiselementidele nagu see on kombeks paljudes muudes riikides. See võimldaks tõsta esile korretse sõitmise oskuse tähendust. 

Dieet hobusele

Mõni teema ei vaibu. Sõites nüüd palju mööda Eesti talle, on mulle saanud tuttavaks uus õudusunenägu ja see on paks hobune. Ka kodutallis on teema teravalt üleval ja otsitakse lahendust, kuidas hobihobuseid tervislikus konditsioonis hoida. Asi on ju selles, et oma omanikega mõnel õhtupoolikul nädalas veidi maneezis tiirutavad lemmikloomad ei saa sisuliselt mitte mingisugust füüsilist koormust. Talvisel ajal mudastes aedikutes konutamine ei kuluta ka midagi. Isegi veidi enam trenni tegevate harrastushobsute koormus ei ole piisav, et oma ninaesisest saadud energiat ära kulutada. Samas tahavad kõik hirmsasti head oma hobsutele ja kui muud ei oska, siis sööa ette kallata ikka. 

Tulemuseks on mitte lihtsalt ülekaalus, aga suisa rasvunud hobused. Heina kvaliteedi tõstmise tähe all on mitte üksnes liigutud organoleptiliste näitajate parandamise poole vaid kasutatakse üha enam kultuurheina. See on aga selgelt üks probleemide allikas. Selline hein on liialt toitev.  Eriti kui me räägime eesti hobsutest ja muudest ponidest. 

Paksu hobuse elu on aga raske. Tema organism on koormatud ebavajaliku koormaga, liikmed kannavad ebanormaalset raskust. Ning paksule hobusele on tihti võimatu ühtegi sadulat õigesti selga istuma panna. 

Tuleb aru saada, et hobitavad hobused ei või olla vabalt ninapidi heinas. Samuti ei ole vaja neile sööta arulagedalt jõusöötasid. Pigem tuleks liikuda nõudmistes selle poole, et hakataks tegema söödaanalüüse, mis võimaldaks hobuste söödatarvet ning lisasöötmist palju paremini organiseerida. Ning hobused peaks rohkem liikuma. 

Tihedamad, väikeste koguste söötmised on tallihobustele ainuke dieedipidamise võimalik vorm. Sest eraldi koresööta jõutakse harva hankida ning pikalt tühja kõhuga hobune seista ei või. VAhel on hobuse sobivas konditsioonis hoidmine tõepoolest keeruline ja nõuab nupukust. 

ISe vaatan Atheenat tallis täiesti nõutu näoga. Magu venib gravitatsiooni jõul maa poole. Sadulat pole meil juba teab mis ajast. Trenni teha ei saa, sest pidevat jooksutamist hobuse jalad vastu ei pea. Sadulat lühikese seljaga punnkõhule sobitada on üsnagi lootusetu. Nokk kinni ja saba lahti. 

Tuleb nuputada hobuse tervist säästev dieet ja liikumisprogramm ning näha tõsiselt vaeva. 

 

Sadulaseminarid meelitaisd kokku suure hulga huvilisi

Nädalavahetusel peetud sadlaseminarid tõid kokku enam kui poolsada inimest. Veel paarkümmend inimest jäi ootama võimalust oma teadmisi sadulatest ja nende sobitamisest suurendada. Rühmad olid tõhusa praktika jaoks ehk juba praegu liiga suured kuid samas oli hädavajalik võtta juurde nii palju inimesi kui võimalik. Edaspidi on võimalik sadulasobitaja abil omade hobuste peal edasi praktiseerida. 

Ürituse võib lugeda suures joones kordaläinuks. Laupäeval Tihusel toimunud koolituspäev oli iseäranis edukas, sest islandi hobustele spetsialiseernud Anita ja Pekka Kaakkola oskasid oma kogemusi just eesti hobsute peal suurepäraselt edasi anda. Sobimatust sadulast tulenevad probleemid on siiski ühesugused olenemata tõust, mistõttu said koolituspäevadel omad teadmised kõik kohaletulnud. 

Loodetavasti satub mõni osaleja siin kommenteerima oma kogemust, kuid mina annan edasi, seda, mida koolitajana nägin ja kuulsin. Esmalt kohtasin väga suurt huvi, mis loomulikult teeb ainult rõõmsaks. Paremad teadmised laiendavd silmaringi ning tahan uskuda, et viib seeläbi hulga rahulolevamate omanike ja hobusteni.

Nägime erinevaid hobuseid ja sadulaid. Olenemata sellest, kas tegu on turismishobuste või kalliste koolisõiduhobustega, on probleemid üsna ühesed.  Lähtekohad võivad olla erinevad kui tulemus ikka sama. Sadulat ei tee sobivaks tema hind vaid ikka tema sobivus hobuse kehakujuga. Valdav on meil hoopis mure sellega, et sadulaid ei hooldata. Sadulad on enamasti täidetud villaga, ning see vanub ja vajuba ära. Olen näinud viimaste nädalate jooksul nii palju kohutavas seisunds sadulaid, et võtab silme eest mustaks. Eriti nigel on olukord odavamate sadulatega, millede täitematerjal tuleks välja vahetada kohe poest ostmise järel, kuna seal ei ole sees vajalikku kraasvilla vaid tokerdunud lehmakarv või lausa riideribad. Seda saime kursusel ka käega katsuda ja näha, mis India päritolu sadulate seest välja tuleb. Harvad ei ole ka kohtumised katki läinud raamiga sadualtega või ka juba sünnipäraselt viltuste sadulatega. Selliseid asju oskab nüüd ehk päris suur hulk hobuseomanikke ka ise märgata. 

Koos õpiti tundma neid hobuse anatoomia osi, mida sadula seisukohast väga hästi teadma peab. Erusaam vabalt liikuvast abaluust ja selja nõrkusest roiete taha jääval osal. Praktiseerimise käigus nägime hästi kuivõrd petlik võib olla pilt hobuse selja pikkusest. Pikana näiva selja sadulat kandev osa võib olla sootuks lühem kui välja paistab. 

Üheskoos tõdeti ka sedagi, et pole olemas sadulat, mis sobiks kõigile. Olenemata sellest kui kallist sadulast me räägime, et saa see sobida kõigi selga. Ka selline tõdemus sai ehk nüüd paljudele selgeks. 

Sadul on investeering ja kogu sadulaga seonduv soetamisest hoolduseni peab olema hästi läbi mõeldud ja regulaarne. PAlju on olnud juttu sellest, et raha seab piirid. Küllap ta seab, aga paremad teadmised näisid lahendavat ka neid probleeme. Oskus aru saada, mida sadul teeb või ei tee ning kuidas neid muresid lahendada, andis ka rahale ja investeeringutele uue tähenduse.  

Tahan uskuda, et hooldamata ja sobimatute sadulate hulk hakkab tasapisi vähenema. 

Näha sai ka hobuseid, kelledele sadul oli tõsiseid probleeme tekitanud. Halb näide ei ole alati parim osa koolitamisest kuid antud juhul oli see kahtlemata silmiavav. Mõnel puhul on probleem lihtne ja lahendatav, teisel puhul tuleb jällegi sadul kindlasti välja vahetada.  

Sadula hooldus ja sobivuse kontroll on regulaarne ning järjepidev tegevus. Omanik, kes oskab jälgida oma hobust ja sadulat, oskab ka vajalikul hetkel abi otsida ning õiget tagasisidet anda.  

Kui nüüd veel Atheenast rääkida, siis tema sadulamured ei ole seni lahendatud. Kuigi talle sobiv sadulamudel on sisuliselt leitud, takistab proovimiste lõpuni viimist hetkel see, et ta on omandanud segava ülekaalu. Hetkel sobiv sadul peagi enam ei sobiks ja seetõttu on mõstlikum üritada hobust enne veidi vormi ajada ja seejärel sadulasobitamine ja hankimine lõpuni viia. 

Eesti hobuste aretuse prohmakad ja tulevik

Olles pikalt vaaginud eesti hobuse kui ratsahobuse kasutamiskõlblikkust on tulnud ka mõtlemapanevaid järeldusi. Eesti hobuse kehaehituses on sagedased omadused, mis takistavad tema edukat kasutamist ratsahobusena. Need on asjad, mida tuleks tõsiselt edaspidi hobuste aretusse valmisisel ning paaridevalikul silmas pidada. 

Probleem on kerkinud esile väga teravalt sellest peale kui olen tegelenud eesti hobuste sadulamurede ning kohati viletsa ratsastatavusega. Neil hobustel on juba kehaehitusega suunatud tasakaalukese esiotsale ning esiots on võrreldes tagaosaga kiitsakas. Saduldamisel kerkivad siit esile uued probleemid. Esimese otsa madalamal asetsemine tingib ettepoole langeva joonega selja. Rinnakorv on sageli väga ümar ning tingib vöö asetumise kaenlasse. Selg on lisaks langevusele ka pudelikujune ehk ettepoole kitsenev. Sellisele seljale sadulat asetades ei ole tal madala turja korral mitte mingit pidepunkti, mis sadulat ette liikumast takistaks. Sadula liikumise tee katkestab alles abaluu. Abaluule suruv sadul piirab kogu hobuse esijalgade liikuvuse ning põhjustab olulisi pingeid.  KAenlas asetsev vöö juba iseenesest ei anna mingit võimalust hoida sadulat normaalse koha peal. 

Pudeljas selg ja langev seljajoon on aga otsene pärandus araabia hobustelt. Ei ole alust arvata, et seda enne ei esinenud kuid  antud probleemi mitte teadvustamine on seda süvendanud.   Ebaproportsionaalselt lühikesed esijalad on aga puhas sisene aretuse praak ja sellega tuleb tegeleda. Iseäranis mõjutab hobuste liikumisvabadust ja ka sadulakohta õlavarreluu, mis eesti hobustel on sageli liialt lühike. Madal turi vaid süvendab probleeme, kuid ei ole sugugi olulisim probleem. 

Paaridevalikul tuleks väga tähelepanelikult jälgida hobuste mainitud omadusi. Vastasel juhul me jäämegi rääkima viletsast sadulakohast, väheilmekast liikumisest ning esiotsalt liikuvatest hobustest.  

Õnneks ei ole sugugi kõik eesti hobused kõiki mainitud puudusi omavad ning teadlikuma valiku puhul on võiamlik nende esinemist ka vähendada. Üheks pärssivaks asjaoluks on hobuste vähene asjatundlik kasutamine ratsahobustena, mistõttu neid probleeme ei osata näha.  

Suguhobused hinnatakse sageli kaheaastasena, mil nad läbivad alles kasvufaase ning keha proportsionaalsust ei ole võimalik hinnata. Ka seda tuleb silmas pidada, eesit hobuen on siiski hilisvalmiv. 

Võimatut probleemi pole samas olemas ja ka neile hetkel lootusetu seljaga näivatele hobustele on olemas teatud mööndusega lahendused. Vähemasti enamusele leidub mingisugunegi sadulalahendus.  Käiguomadused on õige treeninguga teatu piirini mõjutatavad kuid kusagil tuleb siiski piir ette. Viletsalt ehitatud hobustel on raskem neile seatud ülesandeid täita. Hobuste ostmisel tuleks samuti sellistele asjadele tähelepanu pöörata. Nõudluse vähenemine ükskõik milliste hobuste vastu paneb ka kasvatajaid paremat tööd tegema. 

Ühesõnaga jagub eesti hobsute aretuses tööd kuhjaga ning hobuseomanike teadlikkuse tõstmise vallas samuti. 

Sügis

Kas käe kõrval käimine on oskus? Aga treilerisse tulek? Või kinniseotult seismine? 

Need kõik on oskused, mida oskuslik hobuse käsitleja alati hobusele ratsaõppe kõrval jagab. Ükski hobune ei sünni teadmistega reeglistest, mis inimese maailmas kehtivad. Ega võta ükskõikselt vastu asju inimeste maailmast. Teda tuleb nende asjadega harjutada ning nõudmisei täitma õpetada. Mõtle, palju sa hobustele teadlikult peale ratsaõppe jagad? Palju üldse hobuse õppimisest ja käitumisest tead? Hobuste iseloomud on erinevad kuid viletsat käitumist ja allumatust saab küll vaid enda süüks ajada. Olgu siis põhjuseks hobuse mitte õpetamine, stress, valu või harjumatus inimeste maailma asjadega.  Võta ratsutamise kõrvalt aega ja tegele niisama innukalt muude asjade õpetamisega ning õpid isegi paremini hobust koolitama. Jõudu tööle! 

Marutaudi vaktsiin tõstis pahameeletormi

Protestiks ja kaastundeks Raja talu hukkunud loomadele väike sõnavõtt ka siin blogis. Kuigi uudis on alles verivärske ja loomade huku põhjust ei ole veel millegagi tõestatud, on enam kui palju põhjust avaldada pahameelt ametkonna poolt organiseeritud metsloomade vaktsineerimise osas. 

Kevadel tiirutas lennuk ka Rahula küla kohal. Seda Tallinna lähedal tihedalt asustatud kohas. Tabletid lendasid kuhu juhtus. Korjasime neid kokku nii koplitest kui hoovis kui lausa sõiduplatsilt. KAs see tõesti on normaalne? 

Kindlasti mitte, sest tegu on vaktsiiniga ning selle sattumine neile mitte mõeldud organismidesse on tegu ohtliku asjaga. Vaktsineerimise ajal hoiatatakse küll selle eset, et omad loomad tuleb kinni hoida. Aga kus imet neid veel hoidma peab kui hoovis ja omal karjamaal , aga kui vaktsiinipalad ikka hoovis pähe kukuvad, on alust olla pahane. 

Loodan, et ühel vähestest kordadest suudetakse probleemi objektiivselt ja tegelikkusega arvestades lahendada, mitte poliitiliselt ja oma tagumikku kaitstes. Ei ole naljakas.  

Tuleb oodata tõestavat või ümber lükkavat uurimust kuid sellegi poolest olla väga valvas, et ära hoida enda ja oma loomade tervise kahjustumine. Väide, et inimasusutse kohal neid alla ei loobita on kahjuks vale. Vaevalt keegi kõike lendusid on kontrollinud ning suurt hulka inimesi valetajateks tituleerida on hädine valekaitse. 

Sadulaseminarid

Täna on välja panna kaks oodatud uudist. Esmalt kutse lubatud ja paljude poolt küsitud sadulaseminarile.  Teine uudis puudutab, seda, et kutse ning täpsustavad teated leiate uhiuuelt KODULEHELT  Koduleht on alles sissetöötamise järgus, mistõttu kõike vajalikku ei ole ma veel jõudnud üles riputada. Peagi tuleb ka sadulate kataloog. Sadulate puhul kehtib reegel, küsija suu pihta ei lööda. Õiget sadulat on raske leida. Selle leidmiseks tuleb küsida ja uurida ning selleks on ka sadulaauto tehtud. Vastan meelsasti teemasse puutuvatele küsimustele. 

Teretulemast sadulaseminaridele ja kodulehele! 

Sadul on keskse tähendusega kogu hobuse ratsakasutuses. Sadulast sõtlub otseselt hobuse sooritusvõime ning ka hea tervis. Vaba liikumist takistav, ebamugav või valu põhjustav sadul hävitab hobuse loomuliku sooritusvõime.  Tulemuseks on halvenenud liikumised, vastuhakud, tõrked, lihasvigastused ja muud tervisehädad ning kogu organismi nõrgestav stress. 

Iga ratsanik ja hobuse omanik saab aidata nii ennast kui oma hobust paremate teadmisega. 

TULE SADULASEMINARILE

16. oktoobirl Tihusele Muhumaal või 17. oktoobril Rahula talli Harjumaal

Koolituspäevade kava 

10:00 

1. Avamine ja sissejuhatus

2. Hobuse anatoomia ja liikumine

3. Valust tulenev halb käitumine ja terviseriskid

4. Eesti hobuse eripärasused 

5. Sadula anatoomia

6. Sadulapassimise teooria

LÕUNA ja sadulateemaline mõmin lõunalauas. 

14:00 Praktiline sadulapassimise demo. 

Sadulapassimise praktilist õpet viib läbi islandi hobuste sadulate passimisele spetsialiseerunud Anita Kaakkola. Erikülaline on islandil meistriks õppinud sadulsepp Hanna  Arima. Teooriast aitab läbi närida ja päeva tõlkida Ingrid Randlaht. 

Registreerimise ja vabade kohtade info  www.sadulaauto.ee  Eelregistreerimine e-mailile: ingrid@est.ee või helistades 5530110

Osalustasu 200 krooni täiskasvanuile ning 150 krooni õpilastele. Sisaldab lõunat. 

Osalemine oma hobusega 500 krooni (mõlemal kursusel 1 koht).  

Tänud Kaakkola tallile, Tihuse turismitalule ja Rahula tallile, ajakirjale Oma Hobu ning Eesti Hobuse Kaitse Ühingule.

Lõbusat islandi hobuse koolitamisest

Jonatan käib sadulas. Kulus vähem kui kuu aega ning hobune on täiesti mõistlikult juhitav, hästi edasipürgiv ja mis üllatav, vägagi julge. 

See selleks, tegelikult kaasneb "tavahobuste" ratsastajale islandi hobuse juures naljakas segadusemoment. Hobust ühelt allüürilt teisele viies tuleb kõigepealt küsimus - mis asja t anüüd teeb ?:D Tavalise ratsahobuse kolm käiku on kergesti eristatavad. Islandi hobuse viis käiku on juba aga iseasi. Ja siia juurde tulevad paratamatult käiguvead ehk töldilik traav või possupassi ehk õhufaasita küliskäik. Need on vead, aga samas tulevad algul kui hobusel pole veel jõudu ega tasakaalu, päris tihti ette. 

Mind ajab igatahes muigele alati see moment kui tekib küsimus, mida see hobune nüüd teeb. 

Homme lähen maastikule puhast tölti püüdma. Väikeseid töldilõike olen ka platsil välja meelitanud kuid selleks on parem kasutada kõvemat pinda ja sirget liikumist. 

Kindel on veel see, et kui enam kõvasti ratsutada ja sportida ei viitsi, siis hangiks endale just sellise muheda ponimõõtu tegelase viiekäigulise käigukastiga. 

Topeltkorde kui tõhus alternatiiv ratsutamisele

Atheena sadula ja seljamurede taustal ei ole olnud võimalik viimasel ajal ratsutada. Palju on tulnud teha kordetööd chamboniga. Kuid pikaajaline intensiivne kordetöö koormab jalgu. Seisma jätta hobust ka kinldasti ei või, sest lihaskond degenereerub. Vaid hästi arenenud ja tugeva lihastikuga hobuse liikumisaparaat püsib stabiilne ja terve. 

Siin tulevad appi jälle ohjamine ja topeltkorde. Vastavaks tööks vajalikud ümarad kerged ohjad ostsin juba talvel. Nüüd võtsin nad jälle kapist välja. Mõnenädalalne kordetöö  on andnud veidi tulemust. Topeltkordel jooksutades oli eile näha, et midagi traavi õhufaasi sarmast hakkab taastuma. Tööd on aga tohutult ees. 

Topeltkorde eelis on võimalus juhtida hobust mõlemast suulisest ning ergutada jalge tagant joksva kordega hobust rohkem enda alla astuma. Probleemiks on pika ja raske ohja mõju suhu. Seetõttu tuleb topelkordetades kasutada ilmtingimata kergeid  punutud ümaraid ohjasid ningtagada nende vaba liikumine sedelga rõngastel (parem on plokkidega lahendus). 

Ohjamine nõuab veidi harjutamist kuid on võimalus maast hobusega enamat kui ringliikumist harjutada. Poolkaared, serpentiinid, tagasipöörded, koondamisharjutused jne. Kõik on võimalik. Olen ka  eelnevalt kirjutanud, et see nõaub hobuse harjutamist ohjadega ning ratsmest paratamatult veidi tugevama suulisekontaktiga. 

Atheenat ohjad ei häiri. Tõttöelda on temas näha ka ehteestlaslikku head veotahet ja kui vaid oleks veovahendit oleks temaga päris tore sõitmas käia. 

Senika aga  kuni pole ei sadulat ega veovahendit ongi meie osaks ohjad ja korded. Endale langev koormus on ka suurem, sest hobusel tuleb ju järgi joosta, aga ega seegi halba tee. 

Hobuse konditsioon ja tervis

Kuidas hoida hobust heas vormis ja tervena. Eesti tõugu hobuste alalisim häda on ülekaal. Paks laps hea laps siinkohal kasutuskõlblik väide kahjuks pole. Ülekaalulise hobuse puhul on tervis samamoodi ohus nagu inimeselgi. Eesti hobune on äärmiselt hea söödakasutaja. Seeon omadus, mis tagas talle siinses kliimas ellujäämise. Lühikese karjatusperioodi kestel on ta võimeine kasvatama korraliku pekikihi. Kõik kena, kuid kasutushobuste puhul see ei mitte midagi head ei ole. 

Ülekaalus hobuse liigesed on suure koormuse all, samuti saavad suure koormuse muud organid. 

Siia lisandub veel ebaregulaarne ja asjakohatu treening mis suurendab vigastuste ohtu kordades. 

Mida nende ponidega siis peale hakata? Hobuse seedimine on loodud pea pidevaks toitu töötlemiseks (min. 16 tundi ööpäevas). Kui hobune tegeleb ööpäevas oluliselt vähema aja jooksul söömisega, kasvab jällegi kordades seedeprobleemide risk. Kasvab mao happesus, on oht maohaavanditele. HAppeline magu ja haavandid viivad voomadeni ja loomulikult on aluseks tõsistele tervideprobleemidele. Seega lihtsalt hobusel toidu eest ära korjamisest kasu ei ole. 

Ainuke lahendus seisneb regulaarses treeningus koos sobiliku menüüga. Eesti hobuse menüü peaks sisaldama suurel hulgal väikese energiasisaldusega koresööta. Kvaliteetne kuid hilisema niitmisajaga hein, mille proteeinisisaldus on väitkem ning ka üldine energiasisaldus.  Osa heina taub kaaluda vahetamist põhu vastu. Söödaks sobiliku kvaliteetse põhu leidmine ei ole lihtne kuid tasub ennast loomade tervise nimel ära.  MA ei arva, et ilmtingimata peaks hobusel 24/7 olema söök ees kuid 16 tunnist mälumisvõimalust ööpäevas tuleks siiski silmas pidada. 

Jõusöödaga peab olema eesti hobsute puhul ettevaatlik. Kaer ei ole parim lahendus kuid kui hobune on tugevas töös, siis talle ka õige äranägemise järgi jõusööta anda tuleb. Atheena näiteks saab hetkel päeva umbes 1,5 l kaeru või 1l kaeravaba müslit + 0,5l kaeru. Tema treeningkoormus on keskmine.   

Täissööda söötmist 1-1,5l jagu päevas pean mugavaks variandiks tagada toitainete tasakaalu söödas. Sellisel juhul ei ole vaja hobusele peale lakukivi muid mineraale eraldi sööta, kui just ei ole välja tulnud mõnd erilist vajadust millegi järgi. 

Eestis on endiselt olukord, kus koresöödale analüüse praktiliselt ei tehta, mistõttu on väga keeruline hinnata hobuste ninaesist ning vajadust lisasöötade järele. Hobuse tervis on parim indikaator. 

Hobune peab olema energiline, silm särav, karv läikima ka talvel. Kusjuures üks tasakaalustamata sööda indikaatoreid on vilets karvavahetus ja "karvased" hobused suvel. 

Tugevalt higistavatele hobsutele tuleb vahel anda lisa elektrolüüte, näiteks 0.9% soolalahuse jootmise näol.  

Toitumise kõrval on väga tähtis treeningtöö regulaarsus ja sisu. Vaid teenitud ja hästi hooldatud liikumisaparaat püsib tervena. 

Apollo video

Saduldamise teema juurde on hea vaadata videot.  Aktiivsesse ratsastusse võib võtta ka vanema hobuse. Apollo on saduldatud neljaastaselt kuid aktiivsesse väljaõppesse tuli alles nüüd seitsmeaastasena. Pean tunnistama, et küpse hobuse ratsastamine on ehk veelgi lihtsam. Videos on näha hobust, kel on selja taga pelgalt kaks kuud aktiivset tööd. 

video youtubis

Noore hobuse saduldamine

Kuna Atheena kõrval on mul praegu kaks noort hobust sadulasse õpetamisel on hea hetk ka sellel teemal peatuda. Praegu on kolmeaastaste hobust sadulassepanemise nn. tippaeg. Paljud omanikud kasutavad ajalist meetodit, mil 3,5 aastased hobused saduldatakse suve lõpul, jäetakse siis veel mõneks ajaks puhkama ning alustatakse tihedamat tööd neljanda eluaasta algul.  

KA Atheena käis läbi just sellise raja. Ta pandi sadulasse eelmise aasta septembris, sai veel veidi järelemõtlemiseaega ning alsutas tihedamat väljaõpet jaanuaris. 

Suvi on saduldamiseks hea aeg, kuna hobused on rahulikud. NAd saavad palju väljas olla ja on sotsiaalselt küllastunud. Suureks füüsiliseks koormuseks ei ole hobused selles vanuses aga kindlasti veel valmis. Eriti mitte hilise valmimisega eesit tõugu hobused. Sellegipoolest võib hobusega ka kohe jätkata regulaarset treeningut, kuid nn. õppepausid ehk puhkepäevad, mil hobune kinnitab õpitut ja puhkab peaksid olema pikemad ja tihedamad. Alla neljaastase hobusega on täiesti paras teha tööd 3 korda nädalas ja mitte kuigi palju korraga. 

Saduldamisele peab eelnema hobuse harjutamine varustusega ning elementaarsete juhtimisvõtete õpetamine maast. esimene on väga tähtis selleks, et hobune harjumatu varustuse tõttu pingestunult liikuma ei õpiks. Hobune, kellele on juba aegsasti ilma midagi nõudmata valjaid peas hoitud ja valtrappe ning muud varustust selga harjutatud, ei pane neid hiljem enam tähele. Kui me aga üritame kõike ühe korraga teha, võib olla tulemuseks otstarbetult pinges ja pelglik hobune. 

Märguannete õpetamine maast on äärmiselt tähtis. Hobusel on lihtsam õppida kui talle õpettakse üks asi korraga. Niipea aga kui ratsanik selga istub on neid asju kindlasti rohkem kui üks - keharaskus, sääred, ratse ja vbl ka hääl ja veel midagi. Mina alustan hobusele kõigepealt päitsetest juhtimise õpetust, seejärel piitsa eest rahulikult edasi minema ning seejärel ratsmest juhtimisest arusaamised. Viimast saab jätkata topeltkordel või ohjadega ning viia vilumus enne ratsastamist päris kõrgele. 

Põhiteadmised omandanuna järgneb ratsaniku raskusega harjutamine ning siis juba lisamärguannete õpetamine. See on aga juba oluliselt lihtsam, kuna piitsa peale oskab hobune edasi liikuda ning samuti ratsmest juhtimisele alluda.  

Kui palju see kõik aega võtab? Oleneb väga hobusest ja sellest kui palju on soov enne sadulasse tõusmist hobusele selgeks teha. Aga veidi ka sellest kui vana on saduldatav hobune, milline on olnud tema kasvukeskkond ning kogemused. Asjatundlikult käsitletud noor koduhobune allub koolitusele kindlasti kiiremini. Samuti saab päris hästi hakkama poolemtsikute hobustega. Kõige viletsamas seisus on kohmakalt ja asjatundmatult koheldud kodused noored hobused, kellede puhul tuleb juba selles järgus alustada mõningse ümberõppe ja võibolla juba õpitud hirmude allasurumisega.  

Enda vähese kogemuse korral soovitan jätta sellised tööd usaldusväärsete ja kogenud inimeste kätte. Sellest sõltub suuresti hobuse tulevane ratsastatavus ja hea käitumine. Vääralt saduldatud hobune võib kannatada mõtetute hirmude ja pingeseisundite all, mis aeglustab oluliselt edasisit väljaõpet. Kuigi pean samas tõdema et algväljaõppe andmisega tegelejaid ei ole kuigi palju, kuna see on ajamahukas, vahel tüütu ja ei ole nii väljakutsuv kui juba võistleva noore hobuse ratsatuse edasiviimine. Samas on see siiski väga olulise tähendusega, millest sõltub väga palju. 

Sadula mõjust otse ja selgelt

Nädalavahetus oli äärmiselt huvitav. Laupäeval peatus sadulabuss Rahulas. Tunniajase passimissessiooni kestel sai proovitud 8 erinevat sadulat. Pühapäeval tegime tööd treener Annike Lavingu käe all. Väsitavad kuid kasulikud ja tulemuslikud päevad. 

Sadulapassimise tulemus oli kokkuvõtvalt järgmine. Atheenal on teadaolevalt väga tahaulatuva asetsemisega abaluu ja sellest johtuvalt tõesti lühike sadula koht seljal. Lisaks sellele ettepoole langeva joonega selg ja ka ettepoole kitsenev. Mitte et sellest veel küll ei oleks, on tal ka väga ümarad roided, mis tingivad sadulavöö kaenlasse asetumise. 

Selg on vaata et lühem kui temast 10 cm madalamal islandi poni Jonatanil. 

Prooviks olid väga sirge lõikega islandi hobuse nn. koolisadulad ja ka üks ponidele mõeldud koolisõidusadul. Leitud sadulad, mis seljale oma kujult ja pikkuselt sobisid, läks lahti proovimine. Üksteise järel kerisid sadulad ette ära. Nii lühike selg tingib lisaks muule ka selle, et nimme liikumine omakorda tõukab sadulat ette. Mida ma aga ratsanikuna oskan öelda on see, et hobuse liikumisest oli äärmiselt selgelt aru saada, milline sadul laseb hobuse õlgadel ja seljal vabalt liikuda ja milline mitte. Kui muidu võib nii mõnegi asjaga lihtsalt harjuda, siis sellise võrdlusmomendi olemasolul on vahe tuntav. Atheena on tundlik hobune ratsastamisel ja ta väljendab läbi rütmi ja liikumise avaruse väga hästi seda, kas sadul teda segab. Kurb on tõdeda, et siiani ei ole hästi sobivat sadulat tal seljas olnudki. 

Pühapäeval osalesin  treeningul asendussadulaga. On parem kui mistahes seni kasutatud sadul, kuid ikkagi liigub ette ära ja hakkab õlgu rõhuma. Eriti hästi saab sellest aru läbi asjaolu, et hobune tõuseb risti jalu galopile. Niipea kui sadula tagasi normaalse koha peale sättida on asi korras, kuni jälle selleni kuni sadul jõuab ette. Üldjoontes näitas Atheena eile, et ta suudab näidata igati korrektset rütmi ja ka avatumat käiku kui vaid sadul seda lubab. 

Nüüd annan aga tõsist mõtteainet. Mina räägin siin siiski korralikult topitud, õige laiuse ja suures joones sobivatest sadulatest ning leian, et hobuse liikumises on suur vahe. Mis teevad aga sajad eesti hobused, kellede selga on istutatud vildiga muhklikult topitud, kitsa, kaarja raamiga ning tihti viltused india päritolu sadulad? Sageli  lausa kaelale vajunud ja kitsad sadulad? Kui palju teenimatut valu  ja sellest tulenevat viletsat käitumist, vastuhakku ja rikutud liikumist. 

Sadulabuss tuleb nädalavahetusel

Nädalavahetusel tuleb Kaakkola talli islandi hobuste sadulabuss Eestisse. Tullakse tutvuma eesti hobusega, aga ollakse valmis samas sobitama ja müüma saulaid kui leidub tõsiseid soovijaid. on nii uusi kui kasutatuid kvaliteetsadulaid.

Palun konkreetsete soovide korral ühendst võtta ingrid@est.ee . Kaasa võetakse mingi hulk erinevaid mudeleid. Minu pärimise peale, et mis hüppajatest saab, siis öeldi, et kui huvi on, siis on võimalik islandi hobuse sadula raamile ka hüppesadul teha, aga see on tulevikumuusika. Neile aga, kes hobustel matkavad või koolisõitu harrastavad on lood paremad.

Teretulemast Jonatan fra' Kohala!

Jonatan on Atheena uus väike sõber. Kuigi välimuselt sarnane, ei ole ta siiski eesti hobune. Ta on sootuks islandi hobune. Pisike, must ja ulja juuksepahmakaga. Ka tema tuli omandama ratsahobuse teadmisi. Ja just nagu Atheenalgi, tuleb tal õigupoolest õppida nii mõndagi inimeste maailmas eksisteerimise kohta. 

Teen varsti pilti ka. Jonatan ei ole oma tõule häbi teinud. Täiesti võõras kohas käitumine on väga tasakaalukas. Tõttöelda lausa kummaliselt emotsioonivaba. Teiste hobuste järgi suurt ei kaeble, lendavaid kileribasid ei pelga. Varustus on ilmselgelt võõras asi, aga harjumine läheb arvatavasti kiiresti. Ootan huviga väljaõppe edenemist, et saaks näha kas ja kuidas islandalste lisakäigud välja kujunema hakkavad. 

Eesti tõugu noorhobuste üleriigilised jõudluskatsed

Värsked muljed Hiiumaalt. Pikemalt tuleb jõudluskatsetest juttu järgmises Oma Hobus. Kuna aga teema on praegu aktuaalne, siis ikkagi veidi  vahetut ka.  

Tänavune ülevaatuse korraldus jättis täieõiguslikult suursündmuse mulje. Tõesti väga kena. Päike oli vaid valest suunast ja hüppeid ei saanud suurt pildistada. 

Hobuste koosseis oli hea. Esitlemise tase näib olevat märgatavalt tõusnud. Suurem oma hobustest oli saanud vähemalt mingisuguse ettevalmistuse. 

Minu arust on ebaõiglane tuua ülevaatusele hobust, keda ei ole suulisega korralikult harjutatud või kes pole omandnud arusaamist inimese juhtimisvõtetest. Kuigi üldine pilt oli päris hea, juhtus ka seda, et mõnede hobuste esitlemisel oli just esitleja see, kes piiras hobuse liikumist nii palju, et seda oli raske hinnata. Küllap tuleks  seda ehk kliiniku korras lausa õpetada. Ja miks ka mitte. On täitsa jumekas idee, et tuleval aastal tehtaks üritus kasvõi kahepäevane, osalejaid oleks rohkem ning esimese päeva õhtul peetaks hobuste esitlemise õppekliinikut. Selliselt saaks üritusse kaasata ka rohkem huvilisi. Programm võiks veel mõneski osas tihedam olla, et ka kõrvalseisvatel eesti hobsue huvilistel oleks mille pärast tulla. 

Kogenud hindajasilm nopib ikkagi parimad välja ja küllap on see ka päris objektiivne. Siiski oleks tore kui hobuseid esitletaks atraktiivsemalt ja vähem jääks juhuse hooleks. 

Lühida muljetamise kokkuvõttest saab öelda, et eesti hobuse tuleviks on kindlasti helgem kui kunagi varem. See hobune, keda me täna juba näeme, on midagi muud kui kümme aastat tagasi. Nende hobuste hulgas on juba palju sellist, mida võiks lugeda potensiaalselt heaks kasutushobuse materjaliks. Selle valguses tahaks aga kindlasti näha seda, et kõik esialgse paaritusloa saanud täkud toodaks nelja või isegi pigem viie-kuue aastastena võõrratsaniku testile või kasutataks spordis, mistahes alal siis. Seda on meie majanduslike võimaluste juures tihti keerukas teha, aga see oleks töökasutuse omaduste väljaselgitamisel siiski vältimatu. 

Väike mõttevälgatus käis läbi ka seoses traavi kvaliteediga. Loomulikult kõrvutasin ma täna nähtud märasid ka Atheenaga ja mõtlesin tema nnig nende traavi üle. KA näituseringis oli märasid, kelledel traavi õhufaas on väga minimaalne, samas tagaotsa töö iseenesest korralik. Minule jäigi arusaamatuks, mis osa hobuse kehaehitusest sellist "käiguviga" tingib. Võibolla ma üritan pigistada Atheenalt välja midagi, milleks tal pole sünnipäraseid eeldusi antud. Samas ma jätkan üritamist muukida lahti traavi jõulisuse ja suurema õhufaasi lisamise võimalikkust läbi treeningu.  Ehk siis taas tagasi kõigi võimalike pärssivate faktorite eemaldamiseni, nagu pigistav sadul. Seejärelkorrektne treening nagu ikka ja eks siis näis. 

HOmme aga juba teised teemad

Laupäeval Hiiumaale - vaba mikrofon kaasas

Luapäeval 14. augustil toimuvad Hiiumaal Kärdla külje all eesti tõugu hobuste üleriigilised jõudluskatsed. Sõidan paiga peale neid vaatama ja kajastama. Loodan leida eest hulgaliselt huvilisi ja vestlen meeleldi eesti hobuseid puudutavatel teemadel. Loomulikult ka muudel aktuaalsetel hobuteemadel. Hakkan koguma ka sadulasoove, et osata korraldada loodetavasti peagi aset leidvat sadularingi.  

Islandi hobuse sadul

Võtsin ette viimase õlekõrrena näiva võimaluse leida Atheenale sadulat, mis laseks tal vabalt liikuda. Selleks laenasin värsketelt islandi hobuse omanikelt Eestis kaks sadulat. 

Islandi hobune on kehaehituselt eesti hobusele väga sarnane. Neile on väga pikka aega tehtud ka erilisi sadulaid. TÕsi ta on , et islandi hobustega ratsutamine erineb veidi klassikalisest ratsutamisest, kuid tänapäeval sõidavad paljud ka islandi hobusel klassikalises istakus ja nii on tekkinud palju koolisõidu sadula omadustega sadulate mudeleid. Hüppesadulaid neile kahjuks ei tehta. Samas matkamise osas pole jällegi mingeid piiranguid, selleks on islandalstel palju sadulaid. 

Üks kahest sadulast istus Atheenale päris hästi nii laiuselt kui ka oodatult raami kuju poolest. Väga sirge raamiga sadul võimaldab sadulat oluliselt tahapoole paigutada, ilma et, selle toetuspind kaarja kuju tõttu  kiikuma hakkaks. Üks probleem on ja ilmselt ka jääb. Isegi anatoomilise S vööga kipub vöö sadulat ettepoole vedama.

Tulemus oli ehk meeldivamgi kui lootsin. Hobune oli rahulolev ja lõdvestunud. Pikalt kinipigistatud traavis suurt muutust koheselt oodata on palju. Samas galopp muutus kohe. Mitte ühte tihti probleemiks olnud ristlemist ning galopp muutus väga suureks ja hästi edasipürgivaks. Meeldiv tõdeda. 

Kuna aga sadula omanikuks on tore islandi tõugu mära Fluga, tuleb Atheenale sobivat sadulat alles otsima hakata. 

Võtan ilmselt islandi hobuste sadulate toomise, vahendamise ja esmase sobitamise Eestis entusiastlikult omale õlule, mistõttu võib minu poole sadulasooviga ka pöörduda. 

KAhjuks ei saa sellega  aidata hüppajaid. Koolisõidu osas vajab ka iga sadul kindlasti enne proovimist. Kõige paremas seisus on matkahobused, mõnusaid istumisi selleks otstarbeks on leida küllalt. 

Kui tulemuslikuks osutub nende sadulate kasutamine selgub kindlasti alles töö käigus, kuid esimese pildi järgi näen kindlasti mõtekust proovida. 

Küsimuste korral võib mulle otse kirjutada ingrid@est.ee

Ise treilerisse

Hiljutiste sündmste ja jutuajamiste valguses tulen taas tagasi hobuste treilerisse laadimise teema juurde. Kuulen ikka siit ja sealt, et hobused ei käi peale. Seetõttu tahan veel kord juhtida tähelepanu paarile tähtsalt asjale.

Esiteks on kõige enam probleeme kahel juhul, esimene neist on tõeline hirm, mida õnneks esineb väga harva. Teine on seltskond on hobused, keda on treilerisse panemise õpetamisel toiduga meelitatud. Just see viimane osutub veaks, mis hiljem tekitab probleeme, mida on raske mõista. 

Treilerisse minek on seotud kahe tähtsa asjaga. Usaldus ning allumine. Või pigem isegi enne allumine ja siis usaldus. Hobune peab saama aru, et inimene määrab tema liikumise suuna. Märguanded seejuures peavad olema selged. Hobune peab mõistma edasitõmmet, tagasi lüket ja ka külgedele lüket väga hästi. Seda tööd peab tegema täpselt ja vankumatult, samas täieliku rahuga. 

Olen nüüd viimasel ajal teinud jälle katset ja pannud lühikese aja jooksul käima treilerisse 5 hobust. Neli  neist ajasid omanikel sõrad korralikult vastu. 

Olen nüüd näinud, et olenemata sellest, et omanikud väidavad oma hobuseid mõistvat neile antavaid käsklusi, siis see tihti pole nii või siis on nad harjunud neid täitma vaid teatud situatsioonides. Niipea kui hobused mõistavad, et need kehtivad igal pool ja igal ajal ja vankumatult, tuleb hobune ka treilerisse. Muidugi ei räägi ma hetkel hobustest kelledele inimene on suutnud tekitada oma lollusega enne paanilise hirmu. 

Kõige suuremad hädad on omanikel hobustega, keda on meelitatud toiduga treilerisse. Hobune võib seejuures ju alati valida, kas ninaesine on piisavalt ahvatlev, et ratastega kongi ronida või mitte. Alam pool on igal juhul inimene, kes loodab, et hobune on piisavalt "näljane". Selle asemel, et teha rahulikult hobusele selgeks, et minnakse sinna kuhu kästakse. Kuijuures samas ratsutamisel peetakse seda iseenesest mõsitetavaks. Juba treileris olevale hobusele võib küll positiivse emotsiooni tekitamiseks toidu ette panna. 

Viies viimase aja katsehobustest on Atheena. Tema ei ole kunagi streikinud treilerisse panemise vastu. MA ei ole teda ka kunagi meelitanud. Täna seisis tal ees uus ülesanne. See oli ise enda laadimine. Seda soovitan kõigile, kuna hobuse enda laadimise oskus võimaldab hobust hõlpsasti üksi transportida. Hobune peaks sellise juhul jätkama talle antud suunal liikumist, ehk siis minema treilerisse ilma ees mineva inimeseta, et saaksite ise hobuse järelt puu kinni panna. Mitte kunagi ei või teha seda, et seote kinni hobuse, kellel puu tagant veel kinni ei ole. 

Atheena on muidugi mul katseloomaks ja tema puhul ei piirdunud ma sellega, et viin teda nöörist ninapidi sisse ja siis lahti lasen. Vaid soovin, et ta sisuliselt läheks ilma juhtimata ka kaugemalt viitele treilerisse. Läheb küll. Ees seisab veel sabast tõmbamise peale välja tagurdamise õpe, mis on ka vajalik selleks, et üksi toimetamine lihtne oleks ja kui enam midagi teha pole, siis ehk õpib ka treilerisse sisse tagurdama. Viimane on juba küll rohkem dressuuri allumise katsetamiseks, mitte praktiline vajadus. 

Küllap jätkan katsetusi kui jagub soovijaid. Seda muinasjuttu, et muidu normaalselt koheldud hobune treilerisse ei lähe, ma enam uskuma ei pea.  

Hakkab jälle otsast pihta...

... igikestev sadulateema. Mida ei ole on sobiv sadul ja mis on, on rida probleeme. Arutlesime just ülevaatusel eesti hobuse sihiteadlikust muutmisest enam ratsutamiskõlblikuks, See puuduv sadulakohta on just see, millest lähtuda. Madal turi, kõrge ja tahaulatuv aba, suur tümakas kõht on kokku vilest kombinatsioon. 

Atheenal on olemas mingigi turi. Kuid olemasolevad sadulad ei lase ikkagi õlal liikuda nii kuis vaja. Traav on ebaloomulik, kus lennufaasi asemel hobune astub pikemaid venitatud samme kõhu alla või hüpleb tagant üles. Sealt tulevad omakorda selja pinged. Nagu nõiaring. 

Üle ei jää muud kui võtta ette minu arust juba võimatu missioon leidmaks sobimatule sobiv sadul. 

Kui kellelgi on midagi võimalikult sobivat pakkuda, võib seda julgelt teha. Raami laius on "väga lai", samas iste mitte enam kui 16,5". KAare kuju oleks soovitatavalt U kujuline, mitte V ning põlvealuse osa tope minimaalne. Parameetreid on veeldi, aga see on juba enam peensustesse laskumine. Eelistatud on koolisõidupingid, aga ka kolmevõisltuse sadulad ja mõni hää lõikega universaal võiks sobida. 

See on nagu januse hüüe kõrbes.