Jättes vahele kahe kuu sündmused, millest tegelikult võiks isegi väiksema raamatu kirjutada, aga mille jaoks mul hetkel sugugi aega pole olnud, tulen tänase päeva seikluste juurde. Apollo on vahepeal taastunud suvisest kurnavast täkutöö ja võistlushooajast. Ootame kaheksat varssa järgmisel aastal. See on seni põnevaim ootus, kuna varssu sünnib üle Eesti Saaremaast Lõuna-Eestini ja hästi erineva põlvnemise ja taustaga märadelt. Kahjuks ei tiinestunud Soomes seemendatud mära. Meie jaoks on muidugi oodatuim Aidi varsa sünd meie juures juunis. Aidi on äärmiselt teenekas ja ilmselt üks parima liikumisega eesti hobuseid üldse.
Kuid tänasest päevast. Mõne tunni pärast pakime ponid autosse ja sõidame Tallinna Saku suurhalli. Apollost saab tarpan. Mida ta ehk hinges ja tema esimesi aastaid meenutades ongi. Apollol tuleb etendada metsikut hobust ning olenemata möllust areenil ennast eelajaloolisele inimesele kätte anda ehk kodustatud saada. Meil ei ole olnud palju aega seda asja ette valmistada ning kogu protsessi on häirinud selle hobuse uskumatu inteligentsus. On raske arvata, kas hobune, kellega ma iga päev koos töötan on tõepoolest säilitanud endas enam oma metsikut eellast kui teised. Kogu tema ratsahobuseks saamise lugu on olnud põnev ja õpetlik mulle, kuid ma olen taas hämmingus.
Apollo vaatab mind pika pilguga ja küsivalt. Ta ei tee ühtegi üleliigset liigutust ega innustu millestki nii, et kaotaks valvsuse oma tegevuse üle. Ta mõõdab iga kord kaalutlevalt üle vahemaa ning näib mõtlevat selle üle, kas energia raiskamine kaalub üles saadava meelehea. Justnagu metshobuste karja juht, kes esiteks ei lahku oma positsioonilt, kus ta saab hinnata ümberringi toimuvat ning ei raiska kunagi oma energiat tühja, sest mine tea, kelle või mile eest põgenemiseks seda järgmisel hetkel tarvis läheb. Sundida tööle saab teda küll, aga meelitada tööle, see nõuab juba inimeselt erilist leidlikkust.
Niisiis on Apollole saanud küll selgeks, et inimene on sihtmärk ja temale lähenemine annab tähelepanu ja vahest midagi enamatki. Kuid kutse läheneda võetakse vastu väga pikaldaselt. Nüüd sõidame vaatama, mis juhtub siis kui heli on põhja keeratud, prozektorid välguvad ja inimesed möllavad. Minu pole õrna aimugi, kas poni peab paremaks otsida tuge või metslooma kombel pakku joosta, sest sellist kogemust tal veel pole. Kaks aastat tagasi keeldus ta platsi ääres seisvale inimesele lähenemast, täna ootan, et ta tuleks ja otsiks inimeselt tuge. Kas tarpanist on saanud koduhobune ?
