Friday, May 28, 2010

Eesmärk ja sinna liikumine

Igal hobustega seotud tegevusel peaks olema mingi eesmärk. Isegi kui ei koolitata võistlushobuseid ja omatakse neid oma lõbustuse tarbeks, on ikkagi parem omada mingisugust teadmist sellest mida milleks tehakse. Seda eriti siis kui hobuse koolitamine on alles aktiivses arenemisjärgus. 
Atheena koolitamisel on kaks pikemat eesmärki. Esiteks peab saama temast lastele kergesti käsitletav poni. Teiseks peab saama tema koolitus olema sellisel tasemel, et olla ka edukas võistlusponi. Milline saab olema lõplik välja sõidetud tase sõltub suuresti sellest, kelle kätte ta satub ja millised eemärgid antud ratsanikul on. Lähem eesmärk on tutvustada Atheenale võistlemist A klassi koolisõidus. Vähesel määral olen alustanud ka hüppekoolitust kuid võistlemisest siin veel ei räägi. 
Konkreetsem eesmärk: Järgmine sobivas kohas ja sobiva skeemiga võistlus, millest õnnestuks osa võtta on 20. juunil Niitväljal. A klassis on sõidetavaks skeemiks ABC 2-1, milles muuhulgas on lubatud traavi kergendamine. 4 aastastele ja üldse alles esimest aastat töös olevatele hobustega täisistakus traavi sõitmine on tihti hobuse seljale liigne koormus. Seetõttu on sellise skeemi olemasolu väga tähtis ja hea võimalus hobusele sobivalt  võistluskogemust anda. 
Võistluseni on aega  4 nädalat. Kui ma aus olen, siis hetkel ei näeks see skeem kuigi hea välja. Atheena selg ei ole selgelt veel piisavalt tugev ja galopp on alles algjärgus. Kuid see kõik ei ole tähtis, kui 4 nädala jooksul midagi erilist ette ei tule, siis saab esimest võistluskogemust ikkagi hankima minna. 
Töö etappideks jaotamine. Eesmärgini jõudmiseks tuleb luua väikesed eesmärgid ehk etapid. 
Atheena puhul on endiselt esmatähtis lihastiku areng ja liikumise suurus. Seetõttu nüüd kahe nädala jooksul plaanin võtta lisaks platsitreeningutele ette maastikul liikumise, et saaks liikuda suurelt ja sirgelt. Seejärel tuleb kahe nädala jooksul etapp kus see energia tuleb mingisugusesse raami saada. Kõige keerukam saab olema galopis sadulasse istumine. 
Võistlustel osalemise eesmärk on eeskätt hobuse tähelepanu hoidmine ja ühtus aktiivsel liikumisel. Ei ole kunagi teada, mil viisil hobune esimene kord võõras kohas olemisele reageerib ja kas ta üldse soostub igakülgseks koostööks. Võimalusel tuleks proovida enne võõrale väljakule trenni minna, aga kardan, et kiire elu juures see välja ei tule. 

Ma väga loodan, et kõik sujub ja seekord võistlemiseni jõuame. Järgmine võimalus on taas kodus Rahulas, kus 17. juulil peetakse koolisõidu ABC III etapp. 

Wednesday, May 26, 2010

Täkuelu

Eile lasti märakari suvekarjamaale. See on aga Apollo koplile nii lähedal, et nüüd ei ole täkul enam  aega suutäitki süüa. Muudkui tiirutab ja muretseb "oma" haaremi pärast. 
Selline olukord tuleb paraku ära muuta. Esiteks ähvardab täkku selliselt kõhnumine ja teiseks ei mõju täku närvikavale kuigi hästi pidev erutusseisund. 

Tuleb leida koppel, kus võimalusel oleks silmapiiril vaid ruunad ja täkud või siis ehk mõni üksik mära. 

Käitumine on muutunud furoorikamaks aga on endiselt täiesti käsitletav. See täkk on täkulik kuid samas väga leebe ning õppinud viisakaks. 

Oma elevuses näitab ta sõidus veelgi suuremat liikumist, mis on muidugi väga teretulnud. 
Täku elu on täku elu kuid koolidsõidule mõldes on täkul ikka omad suured eelised. 


Thursday, May 20, 2010

Sadulapassimise reportaaž

Olgu kõigepealt öeldud, et mitte alati ei lõppe passimine tõdemusega, et kõik on valesti ja pahasti. Atheena ja Apollo käisid mõlemad ülevaatusel. Kokku tegime tööd kahe hobusega ehk lausa poolteist tundi. 

Apollo
Apollole omaniku sadulate hulgast mu enda poolt välja valitud sadul osutus raamilt sobivaks. Tegu on vanema kolmevõistlussadulaga. Kolmevõistlussadulad iseenesest on universaalsuselt paremad  kui universaalid. Kuna aga tegu on vana sadulaga ja selle topet on vaid pindmiselt kohendatud, siis ei ole see enam päris see, mis olema peaks. Sadul veab tagant veidi viltu ja omab ebaühtlusi. Minu poolt algul Apollole eest kitsamaks toppida lastud sadul on nüüdseks talle juba jällegi omakorda kitsas. Tulemus on sadula kui sellise sobivuse osas positiivne. Hobune on jooksund kenasti ja lihast kasvatanud.  Investeerida tuleb aga sadula täielikku uuestitoppimisse. Mis ühele eesti hobuse omanikule on väga kerge pääsemine. Neile hobustele on keerukas sobivat sadulat leida ja kui üks on leitud, siis tasub seda heas korras hoida. Tõsi, varsti võib see sadul talle lootusetult raamist kitsaks jääda, aga selle peale me veel hetkel ei mõtle. Lisaks sellele tõdesime jälle, et eesti hobuse aretuses on lastud sisse aastatega paha aps, mis on nende sadulas kasutamisele ebasoodus. Nimelt on nende kehakuju selline, et kõik sadulavööd libisevad esijalgade taha ja kisuvad sadula õlgadele. KA Apologa tuleb sõita anatoomilise S kujuga vööga, et seda viga tasakaalustada. 

Atheena

Atheena osas pelgasin midagi hullemat. Sadul näis kaevuvat väga tugevalt abade taha, toetudes samas väga kitsale alale ja hoides hobuse liikumist kinni. Õnneks on selg siiski heas seisus, mingit häda peale õlataguse vähese pitsituse sadul põhjustanud ei ole. Kasutusel on Wintec 500AP unviersaalsadul (valge raamikaar, 16,5" iste). Selle sadula hea külg on muudetav raamilaius kaarte vahetamise abil ning välistingimustesse hästi sobiv sünteetiline materjal. Puudusi on aga ka omajagu. EI ole ta tihti eesti hobsutele parim sobiv mudel ning jaluserihma kinnituse koht kipub soosima toolistakut.  
Sellegipoolest jääme praegu selle sadula juurde pidama. Leida tuleb korrektsioonipadjad, mis aitaks sadulat eest tõsta nii, et õlg vabaks saaks. Seni kuni me seda leidnud ei ole, siis saab kasutatud lihtsalt vatnikupatju. Hobune hingas silmnähtavalt kergendatult ja vabastas oma liikumist juba esimese pooletunnise proovimise järel. Nüüd proovime talle endale leida veel 16,5" istmega sadula asemele 16". Pisike hobune ja lühike selg, mida lühem sadul, seda parem, ainult, et ise peaks ka sisse mahtuma. 
Ka Atheenaga on S kujuline anatoomiline nahkvöö vältimatu abivahend. 
Pildistan sadulad, korrektsioonivahendid ja vööd üles ka kui aega saan. Seni ootan topitud sadulat ja katsun leida aega korrektsioonipadja leidmiseks. 

Äith Kristin! Lisaks sadulapassimisele aitas Kristin tegeleda ka Atheena lihasvigastusest tulenevatejääknähtudega. Tunne on märksa positiivsem kui enne eilset!

Monday, May 17, 2010

Igikestev sadulateema


Rääkides ratsutamisest ja ratsastamisest, siis ei saa üle ega ümber sadulateemast. See teema ajab mul kohati karvad püsti, aga midagi ei ole parata. Ostes endale ehk alla paarikümne tuhande krooni maksva eesti hobuse võib julgelt kalkuleerida, et hobuse sadulatele kulub tema elu jooksul vähemalt kahekordne hobuse ostuhind. Ja sinna ei ole midagi parata, sest sobimatu sadulaga sõita ei või. See on sama hea kui minna hõõruva kindaga jooksutrenni. Ja kui veel ei näi kohale jõudvat, siis palu kedagi malakaga kõrvale, et ku julged piuksudagi või mõnd valulikku sammu võtta, saaksid ikka korraliku keretäie ka selle eest, et julged ebamugavust tunda. Aga just selline on paljude hobuste saatus kahjuks. 
Sadul peab toetuma hobuse seljale kogu paneeli ulatuses ühtlselt. Ei või pigistada ega midagi hõõruda. Niipea kui sadul on kitsas hakkab see turja ümbrust pitsitama. Vale kujuga sadul tekitab olukorra kus kogu ratsaniku raskus on viidud ühe või kahe kitsa punkti peale. Ebaühtlase toppega sadula all on muhukesi, mis hobuse lihastesse kaevuvad. Ja paksem valtrap siin ei aita !!! Sadul peab olmea korras ja sobima. 
NIng nüüd tuleb kõigi hädade algus. Hobune ei ole pronksi valatud. Töötava ja areneva lihasega hobuse selg muutub. Ning võib muutuda kahe nädalaga trastiliselt. Üigesti treenitud, ühtalses töös vanema hobuse selg muutub vähem, noore areneva hobuse oma rohkem. Olen näinud sedagi, et 30 000 krooni maksev sadul on tulnud kahe kuu pärast ringi vahetada. Ja siin tõesti ei ole tähtsust kui kallis see oli, jäi kitsaks ja kõik,  sest hobune hakkas hea sadula alla pääsenuna õigesti jooksma ja seega ka lihast kasvatama. 
Atheenaga on samuti praegu see igikestev probleem. Sadul ei sobi. Ei lase õlga liikuma ja näib tekitavat muiduki probleeme. Eesti hobune on tünja keha ja väga kaugele ning kõrgele ulatuva abaga on sadulapassijatele paras pähkel. Nüüd tuleb meil seda taas hammustama hakata. Täna sõitsin Apollo sadulaga, oli parem, aga see on talle siiski kitsas ja pikemas perspektiivis kõne alla ilmselt ei tule. Ei jää muud üle kui kõne Kristinile (tema passib sadulaid) ja läheb uus ring sadulaotsimisele. Minul on praeguseks mõsitus otsas ja üksi ma seda probleemi lahendada ei oska. 

Wednesday, May 12, 2010

Ood eesti hobusele


Täna saab minult kiidusõnu eesti hobune. Atheena ja Apollo näitavad üles eesti hobuse head iseloomu, lõpmatut töötahet ja tasakaalukat olekut. Paljukirjeldatud jonnakusest või isepäisusest ei ole siin mingit juttu. Viimased kaks on enamasti ikka vääriti õpetatud ja mõistetud hobuse kirjeldused. Siis võib vaid arvata kui palju asjaoskamatut kohtlemist eesti hobuste ümber on, sest seda juttu kuuleb ikka ja jälle. 
Ning kes julgeks juuresolevalt pildilt vaadates öelda, et eesti hobune ei sobi ponina koolisõitu.  
Eesti hobune peabki olema sõbralik, uudishimulik, avatud käitumisega ja õpihimuline. Kui ta seda pole, siis tuleb alati esmalt uurida enda tegevuse loogilisust ja alles seejärel kahtlustada, et äkki antud isend on erandlik ja loomu poolest ehk vähe laisem või ei seltsi nii väga. 
Teine aspekt on varustus. Väga suurel osal eesti hobustest on sobimatud sadulad ja muu varutus, mis neile päevast päeva haiget teevad. Selline hobune ei saa kuidagi olla lõdvestunud ja koostööaldis. Olen samuti praegu mures Atheena sadula pärast ja ega Apollo omagi tuleks kontrollida. Atheena õlavabadus sadulas ei ole see mis võiks olla ja kahtlustan siin sadula süüd. Apollo õlavabadust on juuresolevalt pildilt hästi näha. Tema traavi maadhaaravus, õla vabadus ja tasakaal on muljetavaldav. 
Tuleb täielikult aru saada, et ei  saa endale lubada seda, et hobusel on treeningul ebamugav või lausa valus. Selliselt võib neist toredatest, sõbralikest ja agaratest hobsutest väga ruttu mandunud ja tööd vältivad hobused saada. Palun kontrollige, mida hobsutele selga ja suhu panete!!

Wednesday, May 5, 2010

Täkkude käsitlemisest ja õpetamisest


Tahtsin kirjutada, et täna teen ühe õige tavalise blogikande. Hobused on olnud tublid ja igapäevane töö ikka sammukese haaval edasi viinud. Apollo on mind äärmiselt meeldivalt üllatanud iga päev ning samuti õpetanud. Jah jälle on lisandunud üks hobune, kellelt midagi õppida.. Tema töötahe on tohutult tõusnud. Ta suudab keskendud ja ei pea enam pidevalt pea õieli ringi vahtima. Ja siis tuligi mõte, et parem kirjutan mõtteid täkkudest ja nendega töötamisest. 
Mul on olnud õnne töötada päris palju just täkkudega. Ütlen õnne, sest alles siis kui sattusin hiljem rohkem ka märadega töötama, sain aru kui lihtne ja ka õrn on mära kõrval täkk. Tõsi ta on, et hormoonid tingivad täkkude väga ühele asjale suunatud käitumise, kuid see on ka kõik.  Erinevalt märadest ei esine neil hormoonide kõikumisest tulenevaid tujukuse hoogusid. NAd on kahtlemata õrnemad ja võtavad igasugust karistamist palju sügavamalt ligi kui märad. Erandid kinnitavad reeglit ja seega ei kehti need järeldused kõigi hobuste puhul. Täkud näivad olevat ka oma mõtetes lihtsamad ja seetõttu ehk julgemad. 
Mida mina aga näen täkkude juures juhtuvat on see, et neid koheldakse tihti juba eeldavalt liialt kõvakäeliselt. Nii igaks juhuks. 
Mida võiks täku kergemaks käsiteldavuseks ära teha ilma, et peaks üldse temaga tema hormoonide pärast pidevalt kaklema hakkama?
1. Taga täkule loomuomane sotsiaalne keskkond. See peaks olema kas "poissmehekari" või siis "päriskari". See ei tähenda, et peaks täku päriselt kellegiga kokku laskma, kuid on kaks varianti, kas täkk liigub silmaulatuses koos teiste täkkude või ruunadega ja võimalusel lausa koos. VÕi siis tal on silmaulatuses märad, aga mitte rivaalitsevaid teisi täiskasvanud isaseid. Täkk on võrdlemisi rahulik kui 'ümberringi on teised poissmehed. Sellisel juhul ei ole tal pidevat vajadust oma haaremit valvata ja ta elab rahumeelsemat elu. Teine võimalus on, et märad on küll olemas, aga pole konkurente, kellede pärast pidevalt võidelda. 
2. Täkk satub tõsisesse stressi kui tema "haaremist" kedagi ära viiakse. Seetõttu ei ole tegelikult kuigi hea pidada täkku tallis koos paljude märadega. Üleüldse on väga paljude märade olemasolu  samuti stressav, sest suure haaremi kooshoidmine on seda keerukam. See ei loe, et märad ei ole tegelikult täkuga koos, käitumine kopeeritakse ka nägemisulatuses olevatele märadele. Juhuslike märade kohtamine treeningplatsil või mujal täkku nii ei mõjuta. Need pole omad. 
3. Paaritavate täkkude puhul on väga soovitav kasutada paaritamiseks selleks spetsiaalselt mõeldud päitseid. Sellisel juhul õpib täkk väga kiiresti vahet tegema, mil tal on minek trenni ja millal märadesse. 
4. Ei ole mingit põhjust kohelda täkku põhjendamatult rangemalt kui teisi hobuseid. Selliselt õpib täkk vaid ebamugavuse vastu võitlema ja tema käsitlemine muutub veel keerukamaks. 
5. Õpeta täkule käsitlemist puudutavad käsklused selgeks situatsioonis kus tal ei ole tarvis märade pärast muretseda. Siis on neid hiljem ka teiste hobuste seltsis lihtsam rakendada. Kõvasti kärkides ja lamenti lüües märade vahel õpetades ei saagi tulemus kuigi meeldiv olla. Küll saab aga eelnevalt omandatu mittetäitmisel  vähe kõvema meeldetuletuse anda.
6. Ja lõpuks tuleb aru saada, et on olemas ka täkke, kelle hormoonitase ja ka kaasa sündinud iseloom on selline, et neil oleks ilmselgelt lihtsam olla ruun. JA üldse kui täku täkuna hoidmisel ei ole head põhjust, siis tasub kaaluda, kas ruunal karjaelu elades mitte parem ei oleks. 

Apollo on paaritav sugutäkk. Ometigi on ta käitumine tasakaalukas ja ta mõistab hästi, millal minnakse tööle. Koplite vahel jalutades peab ta end häälekalt väljendama ja minulgi tuleb talle vahel häälekamalt meelde tuletada, et õpitud käsklused kehtivad endiselt. Aga asi ongi selles, et need käsklused on talle enne selgeks tehtud, mitte ei üritata teda erutavas situatsioonis veel talle arusaamatute tõmblustega midagi selgeks teha. 
Treeningutel suudab ta päev päevalt paremini keskenduda. Tahan uskuda, et ta on aru saanud, et see situatsioon on ajutine ja käsklustele allumine viib kiirema vabanemiseni. Vahel kiidan teda iseäranis tubli keskendumise eest sellega, et jätan ta seisma platsi nurka kust ta teisi hobuseid vaadata saab. See näib olevat väga mõjus preemia kuid selle väljateenimiseks tuleb tõepoolest ka vaeva näha. 

Küllap on Apollo hea iseloomu ja käitumise taga nii kaasa sündinud iseloom kui ka see, et tal on olnud võimalust elada täkuna vabas märakarjas ja tema peas on seega kõik korras. Ta on sellega suurepärane hobune kellelt õppida täkkude hingeelu ja teguviisi.