Tasa ja targu - loogiliselt ja mõistusega

Millal hobune kõige paremini õpib ? Ilmselt siis kui tähelepanu hajutavaid tegureid on minimaalselt. Võiks ju arvata, et mis korralagedus see on ja olgu olla kord majas ja mis hellitamine see on. Kasutades loogilist mõtlemist, siis päris nii see siiski ei ole. Hobune peab kõik talle esitatavad nõudmised samm sammu haaval selgeks õppima ning see toimub oluliselt kiiremini keskkonnas, kus puuduvad segajad. JA alles seejärel õpib neile alluma ka siis kui olemas on ka konkureerivad ärritajad. Seega on võrdlemisi mõtetu nõuda hobuselt midagi, millest ta ise veel arugi ei saa hetkel, mil ta ilmselgelt veel midagi ka pelgab ja passib. 

Kuigi see ei ole mulle üldse mingi uudis, on ikkagi tihti väga raske sundida end loogiliselt ja kannatlikult käituma. Mis siis, et lõpptulemus oleks kiirem. Võtsin täna endal kõrvust ja asusin muret tekitanud märguannete õpetamist sammukese võrra madalamalt. Probleem ikka selles, et päris selgeks ei ole need saanud ja niipea kui Atheena leiab midagi mida jälgida või peljata, olen mina kui tühi koht. JA siin ei ole tegu allumatusega, vaid sellega, et õpetus ei ole jõudnud päriselt pärale ja hobune valib kahest ärritajast vähem ärritava ja see olen ühe koleda maneeziakna kõrval ikkagi mina ja nii siis see läheb. 

Tänane töö oligi suunatud tihedamale õppele ja segajate võimalikule vältimisele neil hetkedel. Tulemus ei lasknud end kaua oodata. Hobune sai ilmselgelt paremini aru, mida talt tahetakse ja säilitas kohe ka keskendumist oluliselt paremini, lastes lõpuks läbi sõita säärte vahel ka neid kohti kus muidu alati toimus sihitu kaklemine. Töö võit, aga kindlasti mitte veel põhjapanev. Lihtsalt sammuke edasi ja üritan edaspidigi järgida reeglit, et kõigepealt tuleb hobusele teha asi selgeks hetkel, mil olukord on võimalikult rahulik ning alles siis liikuda sama asjaga raskematesse tingimustesse. 

Siin tuleb jälle tõdeda, et kogenud ratsastajatel on oma liigutuste täpsusega seda kõike lihtsam saavutada. MA tahan aga julgustada ka neid, kel kogemust vähem, et oma tegevusi läbi mõeldes on võimalik nii mõndagi ära teha. Selliselt need kogemused tulevad. 

Ka galopitõsted on oluliselt edenenud ja kui ma seni arvasin, et traav on kvaliteetne, siis galopp on poni kohta muljetavaldavalt suur ja jõuline. Ootan huviga hetki, mil on võimalik hakata galopiga ka tõsisemalt tööle. 

Kameeleon

Atheena alustas kevadist karvavahetust ja sellega koos ka kameeleonlikku värvusvahetust. Eesti hobune on üldse iseäranis värvikas. See tähendab et esineb ja on lubatud päris suur hulk erinevaid värvusi esile kutsuvaid geenetilisi tegureid. Tihti juhtub, et hobusel on neid tegureid korraga enam kui üks. Sedasi on arvatavasti juhtunud ka Atheenaga. 

Tema isa on süsimust hobune. Ema on hiirjas. Kuid kuna ema on andud ka ühe valkjaskollase (sinisilmse, rahvakeeli albiino)  varsa, siis kannab ta ilmselgelt ka kollasegeeni. Atheena on välimiku poolest emaga väga sarnane ja on alust arvata, et ka Atheena kannab nii hiirja- kui kollasegeeni. See on lõbus. Lõbus seetõttu, et tänu neile kahele põhivärvust muutvale geenile muutub Atheena värvus ka aastaaegade lõikes. Suviti tuleb enam esile kollasegeeni mõju ja ta on justkui väga tume võik kuid tumeda pea ja jutiga seljas. Talvel aga võtab ta peale helehalli talvekarva ning näeb välja nagu klassikaline hiirjas. Hiirjas hobune on selline hallikas hobune, kelle pea ja jalad on tumedamad ning kindlasti on seljas jutt. Põhivärvuselt on sellised hiirjad aga kas mustad või tumekõrvid. Seega võib vaid spekuleerida ja arvutada kokku kõikvõimalikud erinevad värvused, mida tema varsad kanda võiks. 

Eesti hobustel esinevatest värvustest on ehk kõige huvitavam hõbe. Hõbemustad hobused võivad näida lausa sinistena ja nende lakk nind sama on lumivalged, niisamuti ripsmed.  Kuid kindalsti on toredad nii kollased kui võigud ning kimlid hobused. Kasvatajal on pea alati varsa ootusega kaasnevat põnevust. Seda lisab oodatav värvus. Värvuste tähendus aretuses on tublisti tõusnud. EI ole midagi sinna vastu teha, et hõbemust hobune müüb paremini kui tavaline kõrb.  Küll ei või aga selle juures teha mingisugust hinnaalandust muudele hobuse kvaliteeti määravatele omadustele. 

Hobune õpib pidevalt - jälgi oma tegevusi!

Tehtud on jälle paar "tavalist " treeningut. Ikka tuttavas keskkonnas ja põhiasjade kallal. Ratsmekontakt muutub üha paremaks ja edasipürgivus on hobusele üsna selgaks saanud. Kui treening algab kiirustamise ja ebakindlusega, siis rahuliku kontakti ja selge edasi viiva  nõudmise järel hakkab Atheena otsima ise kontakti ning kenasti läbi ratsme tööle. Päris nii roosiline see asi aga  ka ei ole. Kohtades kus poni arvab heaks, et ta tahaks "ära tulla" vajub ta kontaktist välja ja jookseb õlaga sisse. Sellistes olukordades on mul tõeliselt rakse säilitada toetust sisemisele jalale ning mitte hakata hobust tugevalt ratsmest korrigeerima ega väljapoole kallutama. Üritan meeleheitlikult kontrollida just enda poolt hobusele antavaid signaale ja teha talle arusaadavaks omad nõudmised. Kohati justkui asi paraneb.  Enda tasakaal on ikkagi keskse tähendusega ja hobune õpib ikka sellest, milliseid signaale talle anda.  

Aga hobune õpib kogu aeg, tahame me seda või mitte. Me ei saa hobust mitte mingil hetkel "välja lülitada". Hobune õpib ka puhkehetkel ja siis kui ratsanik puhkab või millal iganes. Nii õpib hobune peagi, et telefoni helin tähendab puhkehetke. Õpib ka ülimalt kiiresti selgeks, selle, et jalgade jalustest välja võtmine tähendab sundimiste lõppu, või taskusse minev käsi leiba jne jne. Küll õpib hobune ka palju selliseid asju, mida me endale üldse ei teadvusta. 

Üks asi, mille peale tavaliselt ei mõleda, aga võiks mõleda, on hobuse rahustamine. Valdavalt kasutab inimene mingisugust enda jaoks rahustavat häält niipea kui hobune on erutunud. Juhul kui hobune ei ole sama häält eelnevalt rahuliku olekuga seostama õppinud, õpib ta nüüd midagi, mida me kohe kindlasti ei taha. Ta õpib väga kiiresti seostama seda häält äreva situatsiooniga ning peagi läheb selle peale hoopis närvi, mitte ei rahune. Seetõttu tuleks sellist probleemi ennetada. Vilista või räägi rahustaval häälel hobusega näiteks boksis harjates või mingites muudes rahulikes situatsioonides. Nii õpib hobune peagi, et see tähendab rahulolu. Nüüd on sul kasutada võimas vahend. Selliselt ära õpitud rahulolu tähenduslik signaal mõjub hobusele vajalikul hetkel tõepoolest rahustavalt. 

Õpitu ei ole igavene. Nii tuleb ka seda signaali aegajalt uuesti rahulikus situatsioonis uuesti  võimendada. 

See seletabki minu mõningast "kuutõbisust". RÄägin hobusega tallis ja jalutades kõva häälega maast ja ilmast või hoopis vilistan. Hobune on õppinud mu vastavat hääletooni seostama rahulike situatsioonidega ja ma saan seda vajadusel hobuse rahustamiseks kasutada. 

JA loomulikult on hobune oma pideva õppimise käigus õppinud ka midagi sellist, mida ehk ei oleks vaja. Kiites hobust häälekalt sõnadega hääääästi või tuubli on juhtunud see, et hobune jääb kuulatama ja tahab otemas joones teenitud puhkepausile minna. Puhkepaus on hobusele tähenduslik asi ja ta on nõus selle nimel vaeva nägema ja otse loomulikult otsib ta ratsaniku käitumisest signaale, mis annavad märku saabuvast pausist. 

Mis peamine, hobust ei või tahtmatult õpetatud asjade eest karistada. t. Hobune õpib ikka seda, mis viib talle kasuliku tulemuseni ja ka kasutab seda. Soovides mingist õpitud käitumisest lahti saada, tuleb hobusele selle asemele midagi muud õpetada. Näiteks kui hobune on õppinud millegi saamise soovil jalaga kaapima, siis ei ole mingit mõtet teda selle eest karistada, sest lahendus on vaid ajutine. Küll on aga tõhus õpetada hobust selle asemel näiteks jalga maas hoidma või mida iganes meile meelepärast tegema. Asendustegevus kustutab või asendab varemõpitu.  

Talvine ilu

Siia juurde ei ole palju juttu vaja. EIle oli lihtsalt ilus ja Ago Ruusi pildid on tänane blogi. Atheena kohta vaid nii palju, et metsad ja põllud on tema jaoks ilmselt loomupärane keskkond. Huvitavam on ehk ikka see, et teda ei häiri põrmugi karja juurest eemaldamine. EIlne fotosessioon ja trenn võtsid poni päris läbi. Kaks taastumispäeva on ta igatahes ära teeninud, et üleväsimuse maiku külge ei jääks. Iseenesest talle ju meeldib tööd teha ja las see siis ka olla nii. 

Tuttavad latid

Eile oli maneez jälle pulki täis. Tegime siis taas tutvust. No mida noorele hobusele nende pulkadega seostada. Esmalt maalatid ja siis kõrgemad latid. Hobuse viimine lattidele ei erine esialgu mistahes muust momendist sõidus, tähtis on ikka impulss, rütm ja otsesus. Kiirustama lasta ei või ja hetkel mil hobune tõstab jala latile, tuleks kontakti selgelt järgi anda. Seda vaid seetõttu, et hobune õpiks seda hetke pidama meeldivaks ja soovitavaks juhtumiks. 

Hüppega on esialgu kõik samamoodi. Hobune otse säärte vahel, pealetulek mitte liialt kaugelt , aga täpselt nii kaugelt, et hobune oleks võimalik korralikult otseks sõita. Ja samuti hetkel, mil hobune tõuseb latile tuleb järeleandmine. Mitte aga mingit ergutavat piitsahoopi või muud sellist. Ergutamist võib rakendada enne taksitusele jõudmist, aga mitte enam hüppe ajal. Vaja on teha hobusele selgeks, et just see tegevus, ehk takistuse hüppamine toob preemia, mitte, aga näiteks takistuse taha jõudmine. Pelgalt teisele poole takistust jõudmise eest premeerimine võib viia selleni, et hobune muutub kas lohakaks või leiutab mistahes viise sinna jõudmiseks. Kui hüppamine on raske, siis võib ju takistusest sinna jõudmiseks ka kõrvalt mööduda. 

Samuti ei karista hobust võimaliku vaatamise, seismajäämise või muu liigutuse eest. Tegelikkuses tuleks üritada võtta ette just nii lihtne harjutus, et sellist asja ei juhtukski. Karistamine võib hobusele seostada hirmu vastava situatsiooniga ja panna teda kartma hoopis mõnd kolmandat asja. Seda ei ole kohe kindlasti tarvis. X väärtusega asju pelgav takistussõiduhobune ei ole kellegi unelm.

Atheena ei tea veel hüppamisest eriti midagi. KAvaletid, madalamad ja kõrgemad on juba harjumuspärased. Eile ristil mõningasi harjutusi tehes tuli hobusel ka see AHAA, mida ootasin. Ta leidis tegevusest mängu ja võttis elevuse sisse. Kuna galopil puudub alles tasakaal ja ka juhitavus, siis päris hüppamisest siinkohal veel rääkida ei saa. 

Enda jaoks on otse loomulikult alati kõige raskem hobust mitte segada ega talle valesid signaale anda. Seda eriti noore hobuse puhul, kelle tegevust ei ole võimalik kuigi hästi ette ennustada. Kogenud ja väga palju hüppavatel sportlastel on seda märgatavalt lihtsam teha. Seetõttu ei ole ka õige alustada nõrgal hüppajal noore hobuse hüppetreeninguid. Kui see aga on ainus võimalik valik tuleb harjutusi seada mitte vaid hobuse, aga ka ratsaniku taset arvestades, et eksimusi võimalikult vältida. 

Sepapäev

Tänane päev oli mõningane proovikivi. Sepa külastus reedab üsna hästi välja selle, kas hobusega on ka muude vajalike asjadega, peale ratsutamise, tegeletud. Atheena pidas algul jalgade võtmist küll üheks vastuvõetamatuks asjaks üldse. Tagumine jalg kerkis sinna läheneva inimese kartuses kõhu alla ja kui see "ründaja" veel aru ei saanud, siis tuli osav ja kõva hoop küljele. Mina seda õnneks ei näinud enam kui vaid korra. 

Järjepidev käsitlemisega harjutamine ja jalgade võtmise harjutamine on olnud igapäevane töö. Viimasel ajal saab maneezist tulles rahumeeli hobuse seisma jätta ja kõik neli jalga üles võtta. Enam Atheena ei löö ega ka ähvarda - pole enam põhjust, sest nüüd on ta tegevusega harjunud. Sepa juurde minek oli minu jaoks ikkagi väheke ärev, sest ega või teada, mida hobune sellest arvab kui ta jalgu vähe tugevamalt väänatakse ja õige tükk aega kolmel jalal seisma peab. Lootsin Atheena heale mõistusele. Pealegi on tal esimene tutvus Reimoga juba tehtud. Ei vea mõistlik iseloom ka seekord alt. Töö kiire ja korralik. JA jälle olen seda meelt, et parem olgu hobune ilma igasuguste inimkäsitlemise kogemusteta kui, et viletsa väärtusega kogemustega. 

Sepp on tähtis persoon. Hobune teab väga hästi, kes see selline on. Käib ta ju vähemalt iga kahe kuu tagant, vahel hulka tiheminigi. Ilma sepata ei ole midagi peale hakata. Viletsalt hooldatud või üle kasvanud kabjad on otsekohe sissesõiduteeks järgmistele hädadele nagu kõõluse ülekoormused, laminiit, kabjamädanikud, käiguvead jne jne. 

Iga hobusega tegeleja kohustus on õpetada hobust jalgu viisakalt andma ja neid ka ülal hoidma. See ei ole sepa ülesanne. Sepp tahab samuti tööpäeva terve ja ehk ilma valutava seljata lõpetada. Noore hobuse jaoks on kolmel jalal paigal seismine kindlasti pingutus, aga tal peaks sellest olema juba mingisugune eelnev aimdus. 

Mida teha lööva hobusega? Esmalt tuleb selgeks saada, miks hobune lööb. Sellel võib olla mitmeid põhjuseid. Juhul kui tegu on noore kogenematu hobusega, siis ta arvatavasti kaitseb end tundmatu tegevuse eest. Kui aga tegu on hobusega, keda on juba käsitletud, siis on ilmselt tegu õpitud käitumisega. Tavalisim põhjus on see, et hobune on õppinud miskipärast jalgade võtmist pidama ebameeldivaks ja juhuse tahtel õppinud ka tõhusa viisi sellest pääsemiseks. Miks? See jääb tihti selgusetuks. Meie asi on hobune õpetada käituma meile vastuvõetavalt viisil. Esimeses joones tuleks hobust uuesti puutumisega harjutada ja õpetada teda hoidma jalgu maas mistahes kohast puutumisel. Kui hobune on selle selgeks saanud, saab alustada jalgade tõstmise õpetamisega. 

Omajagu mõtteid selle teostamise kohta leiab ehk Tuire KAimio raamatust "Koos hobusega" Seal on pikad, mõne jaoks kaugelt liigagi pikad kirjeldused ja harjutuskäigud. Aga siiski mõistlikud tutvuda. Viisakalt käituv hobune on kõigile meeldivam. 

Mida ütlevad omanikud

Atheena omanikeks on perekond Pihlakud. Eesti hobuste omamine on nende juba  üle kümne aasta kestnud hobumajapidamises  uus asi. Anne-Liisi esimene oma hobune oli hoopis suuresti araabiavereline, hiljem on  peetud ja kasvatatud ikka soojaverelisi ratsahobuseid. Muuhulgas ka 2006 aasta noorhobsute ülevaatuse võitja Valletta. 

Eesti hobuseid mindi tooma eesmärgiga valida nende hulgast sobiv materjal oma laste ratsudeks. Tooma mindi sihiteadlikult noori väljaõpetamata hobuseid, et need enda parema äranägemise järgi välja õpetada. Muud visiooni ega ootusi eesti hobuseste osas ei olnud. Ehk oli teadmine, et paljud neist on vahest laisavõitu olekuga, nii paluti karjast neid kõige "hullemaid" näidata. Andruse väitel sai Atheena puhul otsustvaks silmapaistev vabaliikumine, RUbiini puhul aga ilmselgelt effektne värvus ja ilme. 

Esimesed muljed sest väikesest hobusest said  kohe ka  olema. Andruses sõnab naljatledes, et  elu hobustega oleks märksa lihtsam kui ka sporthobused suudaks nii kaine mõistusega asjadesse suhtuda. Metsast püütuna, ilma igasuguste unistutsetagi treilerist, kannatasid nad pika reisi välja ilma igasuguste üleliigsete ovatsioonideta. Isegi märjaks ei olnud end higistanud. Tee peal juhtus nii mõndagi, küll tuli treilerit parandada ja kaotsi läks üks rinnapuu, aga olenemata sellest ei toimunud hobustega treileris midagi enamat kui tavaliste juba kogenud hobustega. 

Esimene mulje on tihti see, mis paneb paika kõik järgnevad arvamused. Isegi kui edasi ei lähe kõik ehk nii roosiliselt, antakse see kergemini andeks. Seda ei ole siiski vaja olnud.  

Atheena ja Rubiin said saduldatud samuti ilma mingisuguste probleemideta. Atheena puhul on see imekspandav, sest iseenesest ta kartis inimest niipea kui see teda puutuda suvatses. Valjad ja sadula võttis aga vastu näoga nagu see oleks absoluutselt normaalne nähtus.   

Nüüd ongi Rahula rahval tekkinud hea side eesti hobsutega.  Praegu on Rahula tallides tegelikult juba kolm eesti tõugu hobust ja kaks ristandponi.  Mis kui arvutama hakata, moodustab juba kümnendiku talli viiekümnest hobusest. Värvuste gamma on ka pilkupüüdev. Hiirjas, võik, hõbekõrb, tumeraudjas ning hall. 

Mis edasi? Edasi on argipäev ja sobivus laste ratsudeks selgub hiljem. Metsponisid keegi enam ei põlga ja ma kaldun arvama, et need ei ole siinmail sugugi viimased. 

Mõnus talv ja suur küsimus.

Küsimus on see, et milleks see blogi ikkagi. Hobuseid treenitud ja ratsutatud ju ennegi ja ilmselt veel ka edaspidi.  Süüdi on ikka eesti hobune. Eesti hobune väärib minu silmis oluliselt rohkem tähelepanu kui tal seda siiani on. Blogiga loodan anda oma panuse kummutamaks mitmeid müüte, mis eesti hobusega visalt kaasas käivad. Eesti hobune on nagu mistahes teine ponimõõtu hobune. Tõsi, tema füüsilised eeldused ei ole võrreldavad spetsiaalselt spordiks aretatud ponitõugudega kuid ta on "oma" ja kindlasti mitte lootusetu päntajalg. Üks arutu müüt käib ka eesti hobuse iseloomu kohta - kuidas see on ikka jonnakas ja isepäine jne. Üks metsikult toime tulev hobune peabki olema teatud määral isepäine, et ellu jääda. Kuid see kuidas ta inimesesse ja töösse suhtub on suuremas osas siiski inimese teha, mitte vastupidi. Ehk koos sellega kuidas tekib juurde asjakohaselt välja õpetatud ja spordis eseinevaid eesti hobuseid, hakatakse sellega ka rohkem aretusvalikutes arvestama. Kõik sugutäkud peaks siiski läbima testid ka ratsaniku all või rakendis, mitte saama tunnustust vaid välimiku ning vabaliikumiste põhjal. Eesti hobuse tuleviku ja maine nimel peab pingutama. 

Just selle pärast see blogi.

 Me üritame näidata, mida üks eesti hobune võib ja saab kui temasse suhtuda eelarvamusteta ning anda talle väljaõpet, mida peetakse tavaliseks spordi jaoks mõeldud ponide puhul. Tõsi ta on, et mul endal on õppida veel õige palju ja kõik ei pruugi sugugi sujuda nii kuis plaanitud, aga see polegi muinasjutt, see on päevik elust enesest. 

JA nüüd tänasest päevast. Linnast läbi sõites kirun  silmist kõrgemaid hangesid ja kitsaks jäänud teed. Tallile saab täna õnneks autoga jälle ligi. JA siis ma taltun. Kui tekib võimalus sumada hobusega kõhuni lumes, siis on järsku talv ikka tore küll. Olen ihuüksi ja lähen seda ilu ratsa kaema. MA ei jõua endiselt ära imestada Atheena mõistlikku suhtumist üksi uutele asjadele ja paikadele vastu astumisel. Saime mühistada paksus lumes galoppi - see on lihtsalt mõnus. Galopitõsted paranevad iga korraga. Nüüd kui ilm kannatab, üritangi viia treeningud maastikule. Noore hobuse puhul, kus taotlus on impulsile ja otsesusele on maastikul sõitmine kordades väärtuslikum kui maneezis, kus vähemalt iga 60m tagant tuleb ikkagi kurv. Muidugi on siin ohutuse aspekt, aga kui lund on praegu nii palju ja olemas on suured kopliaiad, siis seda võimalust tuleb ära kasutada. Niipea kui hobune on õppinud otse säärte vahel liikuma ja saavutanud piisava selja treenituse, saab mõelda tihedama töö peale maneezis.