Selliselt läksime meeldiva tundega peale Eesti meistrivõisltustele. Kuna mina ise enam ammu poniklassi ei kuulu, tuli meil loomulikult startida keset suuri sporthobuseid. 20 konkurenti erineva taseme ja etteevalmistusega. Alt läksime vaid võistlustele eelnenud nädala treeningutega. KAsutasime võimalust Saksamaalt siia sõitnud MArlen Vassili treeningutel osalemiseks. Treeningutel keskendusime suurema koondusastme saavutamisele, mis oli kindlasti jälle samm edasi kuid hobuse füüsis ei olnud selleks päriselt valmis. Meistrivõistluste esimesel päeval väga lühikese soojenduse pealt tuli päris kena ja nauditav sõit. Vaid ühe kohtuniku teistest erinev arvamus jättis päris korge koha saavutamata kuid hobusega olin väga rahul.
KÜRi päeval valitses leitsak ning hobuse jalgadesse oli kogunenud juba märkimisväärne kogus väsimust ja sõit jäi veidi jõuetu kuid siiski ühtlane ja kena ning mis peamine, hobune oli äärmiselt kuulekas. Võibolla isegi liiga kuulekas. Kokkuvõttes teenisimegi seitsmenda koha tugevate 63,5% ja 65,8% tulemusprotsentidega.
Harrastajate konkurents on muutunud väga tihedaks ning esimese otsa sõitjate tase on ammuilma väljunud A tasemelt. Näis mida tulevaks aastaks otsustakse kuid selliselt ei ole enam väga sügavat mõtet jätkata. Igatahes oli väga meeldiv võisltus ning Apollo on sellega teeninud auga ära sporponi tiitli. Väga võimekas koolisõiduponi võiks hakata otsima võimekat ponisõitjat.
