Töö maast ja käekõrvalt - praktilisi mõtteid

Hobusele saab maast õpetada selgeks terve hulga asju, mida hiljem seljast kerge vaevaga ära kasutada saaab. Jättes samas noore hobuse tasakaalu oma raskusega segamata. 

Millest alustada!

1. samm - õpeta hobusele rahulikult selgeks, et steki puudutamisele astutakse edasi. Hobust pidurdada ei ole selle õppimise käigus vaja. Lähtugem klassikalise ratsastuse põhireeglist, enne edasi ja siis tagasi. Hobune tuleb õpetada ise edasi pürgima. 

2. samm - harjuta hobust suulise kontaktiga. Selleks tuleb võtta ratsmed kaelal kokku kusagile poole laka peale ning soovitatavalt ka väike tutt lakka pihku, et hobune ei saaks ratsmeid lahti tõmmata. Hobust mitte mingil muul viisil mõjutada vaja ei ole. Kui ta tahab liikuda, siis las liigub. Mõte on ainult selles, et ratse on kontaktis, ehk siis ei ole pingul ega londi. Juhul kui hobune seisab rahulikult ja ei püüa vabaneda, lase ratsmed lahti. Korda seda kohe palju. Kui hobune kukub sikutama, siis hoia rusikat kinni ja oota kuniks ta seda enam ei tee ja lase siis ratsmed õige asja eest kiitmiseks lahti. Võimalusel kiida hobust enne kui ta jõuab sikutamisele mõeldagi. Hobune võib õppida nii kõigepealt sikutama ja siis rahulikult ratset hoidma. 

Sedasi õpib hobune suulise kontakti tavaliseks pidama ning samas aru saama, et suuline seab pea liikumisele piirid. 

3. samm - kui hobune on paigal seistes kontaktiga harjunud tuleb talle selgitada seda, et samamoodi on võimalik ka liikuda. Anna selgelt järgi ning palu steki abil hobune liikuma ning võta seejärel suuline õrna kontakti. Liikumise suunal pole tähendust. Jällegi veidi aega ja ratse vabaks. Nii õpib hobune, et samad reeglid on kehtivad ka liikumisel.

4. samm - nüüd võiks hakata harjutama kahe käega ühtlase kontakti hoidmist. See on pigem harjutus inimesele, see ei olegi nii lihtne. Tähtis on kerge,ühtlane ja liikumist järgiv kuid samas vajadusel järeleandmatu ratsmehoid. 

5. samm - Nüüd jätame ratsmed mõneks ajaks rahule. Hobusele on vaja õpetada, et ka pidurdamisele järgneb alati edasiminek. Selleks tuleb hobusele õpetada selgeks, et näiteks rinnale puudutamine tähendab tagasiminemist. Kui see selge, siis tuleb lähtuda õpetamisel põhimõttest, et tagasi - edasi ja siis kiitus. Nii õpib hobune alati edasi pürgima ja temaga töötamine muutub lihtsaks. Ta allub tagasi võtvale märguandele kuid samas pürib edasi. Viiest raskuse sellega taha ja olles kerge juhtida. 

6. samm - see on tegelikult asi, mis võiks olla juba selge varsal . Käekõrvalt on mõtekas õpetada hobust ka oma tagaosa ning esiosa valitud märguannete peale küljele viima. See on vajalik nii turvalisuse kui ka ratsastamise tarvis. Märguande andmiseks sobib laudja ja kõhu liitekot tagaosale, ning õlg ja kukal esiosale. Samas on hiljem väga lihtne õpetada hobsut sama tegema sääremärguande ja suunava ratsme peale. 

Tegu on lõputu teemaga nagu ratsutaminegi ja vajaks kindlasti terve raamatu jagu juttu või veel parem juhendatud tegevust kuid õhutan siiski proovima. Kui osatakse ratsutada ja saadakse aru, mil viisil hobune õpib, siis on võimaik hobust ka käe kõrvalt õpetada. 

Pildid

1. On näha hobusele suunava ratsme ja õlamärguandega esiosa kõrvale viimise märguande andmine

2. Sama märguandele reageerimise eest käe ja ratsme eelmale võtmisega kiitmine. Ärritaja on eelmadatud õige liigutuse eest. Algul pole vaja aga oodata, et hobune teeks kohe terve sammu, piisab vaid õigesuunalisest vähimasti liigutusest

3. Ratse on kontaktis ja sisemine palub painet.

4. Hobuse selge kiitmine ratsme järele andmisega.

Töö maast ja käekõrvalt

Töö maast ja käekõrvalt on üks praktiline ratsastuse abiline. Eriti neile, kel enese keha kontroll ja tegevus hobuse seljas just viimse liigutuseni kontrolli all ei ole, aga tegelikult abiks kõigile. Käekõrvalt on võimalik õpetada ilma, et hobune peaks samaaegselt üritama mõista inimese ratsmemärguanded, raskuskeskme muutumist seljas ning sääremärguandeid. Ükshaaval õpetatud asjad kinnistuvad kiiremini ja püsivamalt.

Vaatamiseks Ago Ruusi eile klõsitud pildid. 

Hobuse laadimise reegleid

Võistlusreiside, müügihobuste transportimise ja oma hoolealuste transportimisega on ajapikku tekkinud hulk kogemusi. Olgu neist siis abi teistelegi. 

1. Hobusele tuleb teha une pealt selgeks, et survele kuklal tuleb selle tekkimise suunas järele anda. See on üks esimesi ja tähtsamaid oskusi, mida varsale õpetada ja üks selliseid, mida suur osa hobuseid ei valda. 

2. Võimalusel tuleb hobust alati rahulikus situatsioonis treileriga tutvustada. Suurepäraselt mõjub see kui hobune laetakse peale ja pannakse kinni treilerisse sööma. 

3. Laadimine peab olema nii rahulik kui ka kiire. Tuleb aru saada, et erutunud hobune ja pikalt kuluv aeg on märk sellest, et laadijad teevad midagi valesti. Üle poole tunni järjest kestev laadimine tuleb katkestada ja anda hobusele ajuvärskenduspaus või siis pigem laadijatele. 

4. Vilets on laadida hobuseid, kes ei austa inimest ega mõika tema käskudest suurt midagi. Ja need paraku moodustavad suure osa. 

5. 2 kordet peab olema alati olemas. Kordesid ei või kinnitada treileri külge karabinist, need lähevad katki. Ikka siduda! 

6. Kui on teada, et hobusel on komme tagasi tagurdada, siis tuleb talle korded taha tõmmata kohe, mitte jääda ootama kuni ta tagasi tuleb! Selliselt väldite talle üldse selle viletsa kombe õpetamist ning hobuse närvi ajamist. 

7. Kordede kasutamisel kehtivad mõned reeglid. Esiteks kaks on alati parem kui üks. TEiseks kordesurve peab alati vähenema kui hobune edasi astub, siis hobune õpib. Kui hobune tagasi rapsib võib küll vajadusel veidi järele anda kuid mitte täielikult, muidu õpib hobune vastupidist kui pidi. 

8. Kui hobune ei ole kuklasurvele järele tulema õppinud, siis väldi hobuse laadimist näoga tema poole. Sest selline hobune osakab järgneda vaid tema ees seljaga liikuvat inimest! Ära sikuta teda kõvasti päitsetest, see käivitab vaid automaatse tasakaalukompensatsiooni ja hobune tõmbab tagasi, ilma et ta selle peale mõtlekski! 

9. Sikutades hobust päitsetest tuleb samuti jälgida, et ei antakse järele hetkel mil hobune tagasi tmbab vaid ikka siis kui hbune kasvõi veidi järgi annab. Kõva sikutamist tasub vältida. 

10. Vahel aitab kui laadimisramp katta heintega, siis ei võõrista hobused seda nii väga. 

11. Kinnisest ruumist laadida on vahel lihtsam, sest treiler moodustab siis ruumiga nagu ühese osa. Samas on see ohtlikum. 

12. Hobusele tuleb õpetada selgeks ka taandamine. Eriti mõistlik on õpetada teda taandama ka sabast tõmbamise peale, sellisel juhul saab hobuse probleemita treilerist välja ka üksi. 

12. Võttes hobuseid maha tasub alati hoida hobused üksteisele nägemisulatuses, siis väheneb väljatormamise oht. Kontrolli alati enne rambi lahti tegemist kas tagumised puud on ikka hobustel tagant kinni, on olnud halbu õnnetusi luugi alla jäänud inimestega!!!

13. Väldi iga hinna eest hobuse hirmutamist ja valuga karistamist. Hirm jääb hobusele ajju ühest korrast ja ei kao sealt enam kuhugile. VÄldi ka hobuse pelgalt meelitamist, sest see ei õpeta talle midagi. Hobune peab inimese käskudest aru saama ja neid täitma. 

14. Kontrolli alati laadimise eel, kas hobune ikka saab aru talle antavatest käskudest ja täidab neid. TÕmba hobust edasi ja sunni teda tagasi minema. Hobust võib laadida alles hetkest, mil ta neid kahte käsklust momentaalselt täidab. Ole rahulik, range ja vankumatu. Tagasi võib hobust sundid ka juba rambilt, näidates talle, et igal pool kehtivad samad reeglid. Vajadusel kasuta nöörpäitseid või valjaid, aga äa kunagi seo hobust nendega kinni!!!

Head reisimist!

Treiler ja reisimine

Eile oli siis see päev kui meil tuli ette võtta plaaniväline reis. Atheena harjutamine treileriga oli plaanitud aega, mil enam libe ei ole. Vajadus kontrollida röndgeni abil ühte liigest tõi aga päevakorda selle, et nüüd ja kohe on vaja ära käia. Tänu Horseshowle ja katkistele autodele ei jäänud mul päevagi  harjutustööks. Iseenesest oli see kogemus kriitilise tähendusega, sest ainumas kord, mil Atheena kopis on olnud, oli kord, mil ta kodukarja juurest ära toodi. 

Mismoodi siis asjale läheneda? Esiteks lootsin väga, et tehtud eeltöö ja saavutatud usaldusel on oma kaal, teiseks tuleb appi jälle Monty Roberts. Jälgisin sügisel väga pingsalt mil viisil Monty paneb treilerisse hobuseid, kes otseselt ei paanitse ega karda kuid keelduvad sinna minemast enamasti lihtsalt põhjusel "ei taha" ja " teen mis tahan". Tema loogika oli lihtne. Hobusele tuleb rahulikult kuid vankumatult teha selgeks, et just mina ehk siis inimesest juht määran viimse sammuni selle, kuhu hobune astub. Selleks tuleb hobust tõmmata edasi ja sundida tagasi astuma ja nii korduvalt. Ja ka juba treileri trapilt uuesti tagasi. Et hobune saaks ikka aru, et inimene määrab kuhu minnakse. Muidugi ei ole see päris nii ühene ja lihtne kui kirjeldusest paistab, aga mõte on selline. 

Nühin märja ja hirmsasti karvu ajava poni puhtaks, helesinine tekk ja päitsed pähe. Raudu pole, sõit lühike ja kaitmseid pole enne peal olnud, need jätan praegu ära. PEalegi ma kahtlen kas poni suurusi transpordikaitsmeid üdse on tallis.  Päitseid muide peab olema alati kaasas kaks paari, sest kui ei ole, lähevad need ühed ilmtingimata katki. Korded olin juba enne treileri külge kinnitanud. Minu kogemused näitavad, et paljud probleemid laadimisel tulevad ikka sellest, et hobustel lastakse ise määrata, kuhu nad minna tahavad, neid laetakse selle jantimisega liiga kaua ja nad kaotavad närvi. Muidugi on mõistlik hobust enne jalge tagant suunamisega harjutada, aga Atheena on käinud topeltkordel, seega oskab suurepäraselt jalge taga tolkneva korde eest ära astuda. Igatahes on oskusliku kordede kasutamisega sadud jagu lugematutest laadimisprobleemidest ja seda ilma liigse närvikuluta. 

Kõigepealt toon hobuse välja ja tuletan talle mitmeid kordi meelde, et mina juhin. Kiirelt ja rangelt edasi ja siis jälle tagasi. Ka treileri juurest ja isegi juba ninaga sees olemise asendist sunnin hobuse uuesti välja. Veidi see hobust hämmeldab, seda enam, et näeb, et mul on porgandid ees ootamas. JA kui ma lõpuks palun tal otsustavalt sisse astuda, siis ta seda ka teeb. Ilma igasuguste ovatsioonideta. Korded jäävadki maha lebama, ei olnud tarvis. Aega kulus ümmarguselt 1 minut. See on mulle kergendus!!! Ma olen alati öeldnud, et autosse laadimine on üks paremaid näitajaid sellest, millise kvaliteediga on hobusega töötamine olnud. Kui hobune saab aru, mida talt tahetakse ja ta oma juhti usaldab, siis valdavalt ei teki probleeme.  Juba tekkinud paaniline hirm on teine asi, sellistel juhtudel on lähenemine veidi teine ja eelnev harjutamine paratamatu. 

KA teine kaaslane tuleb peale pisikest mõttepausi väikese tagant lükkava abiga kenasti peale. 

Atheena kasuks räägib muidugi ka tema suurepärane närvikava. Võttes hobust maha võõras kohas, ei saanud tema käitumisest küll mingil momendil aru, et ta oleks võõrasse kohta sattunud. Huvitav oli ringi nuuskida, võõras boksis teisi hobuseid uurida ja hein maitses ka hea. Süst tehtud, pildid tehtud ja ka tagasi auto peale. 

Õnneks ei tuvastatud tervisekontrollis ka midagi sellist, mille pärast kontrollima mindi. Nüüd tuleb hobune treeningusse tagasi tuua ja vaadata, mis ta edasi teeb. 

Blogi tagasiside

Esmalt tänud kommenteerijatele. Üritan olla usin ja ikka lugemist pakkuda. Samuti tulles vastu palvele muuta blogi silmasõbralikumaks, muutsin tausta heledaks ja teksti tumedaks. 

Vanemate kommentaaride hulgas oli mõtisklus eraldusahistusest ja selle tekkimisest ning tugevusest. Ma arvan, et siin on tegu paljude teguritega. Esiteks näib mängivat suurt rolli hobuse ema positsioon karjas. Kahtlemata suurim mõju on muidugi inimese tegevusel. Kui esimesed eraldamised on olnud lühidad ja andud hobusele teabe, et karja juurde saab alati tagasi, on edasine ka lihtsam. Siiski on hobuse iseloomul ning ka sool siin ilmselgelt suur roll. Kuid iga hobust on võimalik õpetada mõistlikult karjast eelmaldamist taluma kui seda vaid läbimõeldult harjutada. Sellegi kohta on piisavalt sisukat juttu Tuire Kaimio raamatus "Koos hobusega"

Raamatust saab ka päris häid vastuseid küsimustele, kas pidada hobuseid segakarjades või sooliselt eraldatud karjades. Siis seda, mis tähendab täkkudele, ruunadele märade nägemisulatuses pidamine jne. Neid asju, millele  ilma suunava teadmiseta mõeldagi ei osata, on väga palju. 

Mainin seda raamatut taaskord seetõttu, et see on ainus eestikeelne teos kust on võimalik lugeda nii põhjalikku ja suuresti teaduslikel uurimustel põhinevat käsitlust hobuste käistumise, tervise ja õppimise kohta. Mõistes hobuse käitumise tagamaid ning õppimise seaduspärasusi, on oluliselt lihtsam oma tegevust tulemuslikumaks muuta ning vältida asjatut stressi.  

Tulles tagasi blogi juurde, siis üritan olla edaspidi tublim ja kommentaare märgata. Nii võite ka julgelt sinna mõne küsimuse potsatada. 

Hobune kui patsient

KEvadisel hullumeelsusel on omad tagajärjed. Kui hobune ikka nelja jalaga maas ei püsi ja hoopis lendu tõusta üritab, siis sellel on kahtlemata omad tagajärjed. Laupäeval peale erutussabina mahavaikimist selgus tõsiasi, et Atheena käik ei ole puhas. Liikumine küll elav ja üldse mitte kange või millegagi valu reetev. Kuid puhas ka mitte. Mis seal ikka, hobune puhkama ja arsti ootama. 

Eile toimus arstivisiit. Atheena käitus viisaka patsiendina.  Iga hobune peab olema õpetatud korralikult käekõrval jooksma, kordel jooksma ning jalgu andma. Lisaks sellele lubama ennast kõikjalt lolliks minemata katsuda. Vastutustundlik omanik harjutab hobust ka süstla ja vähe rangema kinnihoidmisega positiivses noodis. See on asi, millega tegelikult näitame üles ka oma austust veterinaaride töö vastu. Peale selle, et viisakalt käituv hobune teeb arsti töö turvalisemaks, teeb ta selle ka oluliselt tulemuslikumaks. Lonked tulevad kõige pareimini välja siis kui hobuse pulss on madal ja ta jookseb rahulikult, osates seda teha nii sirgelt käekõrval kui paindes kordel. Painutusteste  on võimalik läbi viia normaalselt vaid siis kui hobune laseb seda vastu puiklemata teha. 

Atheena käiguvahe on praktiliselt taandunud kuid midagi siiski oli arstile näitamiseks säilinud ka. PAinutused midagi erilist välja ei toonud ja nii ei jäägi muud kui võtta natuke hoogu maha ja igaks juhuks käia ja teha ühest põlvest pilt.  

Paratamatult juhtub, et hobustel nagu ka inimestel saab aegajalt mõni koht venitada või väänata. Hobuse mass on üpris suur ning igasugusele lonkele tuleb pöörata suurt tähelepanu. Isegi kui tekkepõhjus on teada ja midagi erilist ei paista olema. 

Atheena saab nüüd ka plaanivälise treilerisõidu. Eile hoovi peal seisnud trelerisse oli ta nõus kohe uudistama tulema. Kuidas päris sõit kulgeb, näeme varsti. Pole ta ju rohkem treileris käinud peale seda pikka sõitu kodukohast Rahulasse. Ei ole ma ka veel tema harjutamist treileriga  alustanud. Plaanisin seda ikka aega, mil väljas enam libe ei ole. Nüüd on sundolukord ja midagi üle ei jää kui loota, et hobune on õppinud inimest piisavalt usaldama, aga ka austama. 

Metsiku hobuse võlu ja valu

Vahel tuleb mul tunnistada Atheena metsikust, kuigi ma ei taha seda. Endal on ikka alateadlik soov tõdeda, et natuke tööd ja hobune on põhjapanevalt harjunud ja õppinud inimese juures täies rahus toimima.  Sõna metsik on siinkohal muidugi veidi ülekantud tähenduses, sest tegu pole mingi mustangiga. Aga siiski inimesevaba kasvamine mõjutab suuresti hobuse edasist käsitlemist ja õppimist. 

Õppimine on kogemusteta hobuse puhul väga kiire, kahtlemata. Kuid umbusk ja pelgus tõuseb ikka ja jälle esile. 

Nii jäingi mõttesse, kas selliste hobuste koolitamine on igaühele jõukohane ja kas ta on mullegi jõukohane. Jah hobusest saab jõuga üle sõita, aga minu eesmärk on koolitada harmooniline, elav ning samas lastele turvaline hobune. Siin ei ole teha muud kui lasta ajal anda arutust ja toimida ise sihipäraselt ja planeeritud moel. 

Entusiasm tõuseb jälle  niipea kui meenutan neid üheksakümnendatel venemaalt toodud budjonnõi ja ahhaltekini tõugu hobuseid ja nende taltsutamist. Üks tore metsikuvõitu eesti hobune on selle kõrval kordades ettearvatavam, turvalisem ja lihtsam ettevõtmine. Kuigi toredad hobused olid needki. 

Hetkel mängib suurimat rolli kevadine energiavoog ja selle taustal ei saagi kuigi palju järeldusi teha. Tagada tuleb turvalisus ja vältida võimalusel erutuse üle pea kasvamist. Seda taas seetõttu, et tihedalt kasutatud närvirajad võimenduvad. Kui laseme hobusel palju erutatuna töötada, siis kipub selline meeleseisund üldistuma. Just seetõttu on see nii raske. Õpetada on vaja, trenni teha on vaja, kuid tuleb leida viis selle kõige tegemiseks nii, et hobune oleks rahulik ja keskendunud.  

Kevadine erutus

Saabunud on kevadine pöörasus. See on aeg, kus hobused, iseäranis märad muutuvad üleerutatuks ning see mõjutab loomulikult ka treeninguid. See on igal aastal nii, et kevadel lastakse justkui valla mingisugused varjul olnud energiavood. Erinevad hobused väljendavad seda erinevalt. Eks see ole paljude asjade jada alates pikenenud valguspäevast ja sellest tingitud hormonaalsed muutused jne. 

Igatahes on pisut metsikuivõitu Atheenaga ratsutamine muutunud võrdlemisi metsikuks. Pidev erutusseisund tingib selle, et enese üles kütmine, ehmatamine ja põgenemine on kordades kergemad tulema. Kui vahepeal kadusid põgenemised juba päris ära ja võis arvata, et hobune on õppinud ennast rahustama ja oma keskonnaga harjunud, siis praegune erutuslik olemus toob välja, et päris nii see veel ei ole.  

Täna oli siiski parem kui üleeile ja sai täiesti mõistlikult ka tööd teha. Samas ikkagi tundes, et hobune on pea pidevalt valmis "leidma" midagi, mille eest põgeneda.  

Mida siis teha. Ega siin ei olegi palju variante. Atheena kaerakogus on viidud miinimumi (maksimaalselt 1 liiter päevas). Kopliskäik võtab maha sotsiaalsed pinged, kuid ei võimalda neil ilmselt piisavalt liikuda. Koplipäeva võiks ehk hakata pikendama. Ka treeninguid võiks teha tihemini, kuid samas ma näen, et hobune ei ole veel valmis igapäevaselt tugevaid treeninguid vastu võtma. Seega ei jää üle suurt midagi kui oodata selle ärkamiseperioodi möödumist ja teha harjutusi, mis ei luba erutusel üle kõrvade kasvada. Tavaliselt ei kesta see aeg kuigi kaua. 

Tänane treening koosnes suresti tihedatest üleminekutest, mis annab hobusele pidevat tööd ja mõtlemist, et mitte jätta üleliigset aega erutuse ja ümbritsevaga tegelemiseks. Igal juhul ei ole mõtekas hobusega selle pärast kaklema hakata. Eriti mitte metsikuivõitu hobusega, kelle usaldus inimeste maailma on niikuinii alles kaunikesti kanajalgadel.Soovitus veel seegi, et kui näib, et hobuse erutus hakkab üle teie kannatlikkuse piiri minema ja samas ei ole mingisugust võisltugraafikut ees, siis võibolla on paras anda hobusele kevadpuhkus. Ilusat kevade ootust!  

Tingitud hirm

Eile juhtus treeningu ajal midagi, mida ma ilmselt veel tükk aega lappida saan. Kui üldse saan. 

Maneezis oli võrdlemisi palju hobuseid, nende hulgas õelavõitu märasid. Atheena ei ole seni eriti teistes välja teinud. Nüüd juhtus aga see, et liikudes seina ääres ründas vastu tulnud mära poni ähvardavalt. Olles jäänud seina ja ähvardaja vahele, sattus hobune paanikasse ning hirm oligi olemas. Edasine trenn oli praktiliselt võimatu, sest hobune hakkas kartma kõiki lähenevaid hobuseid. 

Lõpetasin treeningu positiivse noodiga harjutusega ning läksin koju järele mõtlema, mis nüüd edasi teha. Pidevalt paaniliselt põgeneva ja kartva hobusega ei saa loota tulemusliku treeningu peale. 

Jõudsin järeldusele, et esialgu vaatan, mida ta teeb kui ruumis ei ole nii palju hobuseid liikumas JA kui olukord ei parane, siis tuleb leida abilised süstemaatilise harjutamise tarvis. 

Juhul kui hobune tõepoolest ei suuda seda hirmu endas ületada, tuleb teda hakata süstemaatiliselt harjutama vastu tulevate hobsutega. Algul nii kaugelt, et see teda vaid veidi häirib ning sis üha lähemalt ja lähemalt. Lootuses, et see annab tulemust.   

Irooniliseks teeb selle ka asjaolu, et olin just lõpetanud Eesti Hobuse KAitse Ühingu koosolekul hobust hirmusid käsitleva loengu. Hirmusid on parem võimalusel vältida, sest need suurel jaol jäävad hobusele ühest korrast ajju igaveseks. Seda juhtumit eile, ei saanud ma aga kuidagi ennustada ega vältida. Samas mõistan, et tegu ei ole klassikalise hirmusituatsiooniga, kus hobune peaks põgenema teda ähvardava ohu eest. Siin on asi selles osas lihtsam, et hirm liigikaaslaste ees võib iseenesest taanduda, samas mängivad siin rolli mitmed hobuste omad liigikohased suhtlusmallid, mida ei pruugi ola võimalik suunata. 

Taas uus väljakutse ja seda hetkel, mil ratsastus iseenesest oli tegema märgatavaid edusamme. Aga mis heast tööst saan ma praegu rääkida kui hobune iga natukese aja tagant peaaegu et hirmust pikali viskab. Ei jää muud kui esialgu anda päev mõtete puhkamiseks, siis vaadata mis juhtub ning seejärel vajadusel kohe tegutsema hakata.