Sadulapassimise sügav elu

Saatsin täna välja tellimused sadulatele BlackCountry tehasesse. Need on "eritellimussadulad", mis tehakse hobuse järgi ja ratsaniku soovide kohaselt.
Kuid see kõik ei ole nii lihtne nagu võiks arvata. Jah sadulapassimisel on omad reeglid, meeletu hulk teooriat ja praktilisi võtteid. Kõige aluseks on hobuse anatoomia ja seejärel ratsaniku anatoomia, füüsika ning geomeetria.
Ükskõik kui sügavalt teadlik keegi sellest ka poleks ja kui hästi absoluutsele tõele vastavat teooriat me ka ei valdaks, tuleb paratamatult ette olukordi, kus see kõik ei maksa mitte midagi.
On olemas hobused ja on olemas sadulad, mis töötavad koos vastupidiselt igasuguse mõistuspärasuse reeglitele ning on sadulaid ja hobuseid, mis peaks absoluutselt kõigi reeglite kohaselt sobima, aga ei tee seda siiski.
Kirjutan seda kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et mõistaksite, et seisva staatilise hobuse seljaga sobiv sadul ei pruugi seda mitte sugugi olla siis kui hobune liigub. Ning teisalt seetõttu, et oleksite alati iseenda vastu ausad ja kuulaksite oma hobuseid. Just teie olete need, kes ütlevad, kas asjad toimivad. Sadulapassimine võib olla uskumatu väljakutse ja on kahtlemata meeskonnatöö sadulapassija, ratsaniku ja hobuse vahel, kus viimane sõna on alati viimatimainitul. Või vähemasti peaks olema.
Tänase postituse tänud lähevad Hillele, kes ikka ja jälle on nõus oma hobust kuulama ning alustama jälle kurnavat jada tõe otsinguil. Ühel päeval Hot ka saab öelda, et no te uskumault rumalad inimesed, lõpuks jõudsite siis tõeni. Oleme poolel teel sinna, saades aru, et Hoti selga ei saa midagi passida pelgalt kõigi maailma sadulapassimise seaduspärasusi kirjeldavate teooriate järgi. Oleme saanud aru, et hobuse selja kujuga kasvõi igal sentimeetril ühtiv sadul võib kutsuda esile hobuses esile rektsiooni, mida väljendab sama ilmekalt vaid reumaatilises valus inimene, kes üritab maast maha kukkunud münti võtta.
Ootame nüüd sadulat, mille loomisel on võetud arvesse kõik teadmised ja tähelepanekud. Loomulikult hoiame jälle hinge kinni selle hetke ajel, mil hobusel on vaba voli öelda, kas seekord oleme suutnud lahenda lahendamatu ülesande.

Koplikaaslased vol 2 - piltides

Pisut pildimatejali Apollo suvistest ja talvistest koplikaaslastest.
Suviti märakari, mis koosneb 5-10 märast. Muide, enam kui kümme mära karjas muudab täku olukorra stressitekitavaks. Pidev mure karja laialivalgumise pärast ning ka suur töökoormus võib täku ära kurnata. Optimaalne kari on 4-7 mära. Varssade karjasolemise korral tuleb alati olla valvas, kuna on täkke, kes on varssade suhtes agressiivsed.
Talvine poissmeesteseltskond koosneb tavaliselt ruunakarjast. Väga palju liikmeid sel olla ei saa ja neidki peab siiski valima. Agresiivsete ja domineerivate ruunadega täkku koos pidada ei saa. Vahel on kummaline lepilikkus seotud pisikeste ponidega. Täkud kes muidu kaaslasi justkui ei soosi, on nõus kenasti oma ruumi mõne pisikese poniga jagama.

Koplikaaslased

Täkkude elu üks muserdavamaid seikasid on see, et neil väga harva võimaldatakse nii vajalikku sotsiaalset suhtlemist. Apolloga on toimitud teisiti ja see on kahtlemata üks tema terve mõistuse tagajaid olnud. Eesti hobusele tavapäraselt veedab ta suvel mõned kuud märakarjas. Talvisel ajal samas on tema osaks olla poissmeestekarja liige.
Ka looduses eksisteerib lisaks kesksele täkk-märad karjale seal kõrval poissmeestekarjad. NEis karjades mänglevad ning lihvivad oma oskusi noored täkud aga ka vanemad ilma märadeta täkud. Vahel liituvad selliste karjadega ka juhttäkud ja mängivad noortega. Neis karjades üldiselt tõsimeelselt ei rivaalitseta. Selleks pole lihtsalt vajadust. Rivaalitsema minnakse ikka märakarja juhttäkuga kui keegi söandab tema kohta tahta. Poissmeeste karjas valitseb pigem mänguline ja üksteist toetav õhkkond.

Seni on õnnestunud ka Apollot hoida paaritushooaja välisel ajal ruunadega koplis. Tõsi ta on, et kaaslasi tuleb valida. Kuid rahumeelsemate ja lepilike ruunadega mööduvad päevad vaimselt tervendavas keskkonnas. Mõningased mängud kopliaias, paratamatult nii mõnigi lõhkine tekk, kuid mis peamine, hobune saab ennast sotsiaalselt välja elada ja suudab seejärel selle vähese aja, mis inimene talt täit tähelepanu tahab, ka seda pakkuda.

MA arvan siiski, et ilma olulise soojätkamise potensiaalita täkud tuleks ruunata, et nad saaks stressivabamat elu nautida. Kuid samas täkkudeks määratud täkkudele tuleb samuti püüda tagada nii loomuomast elukeskkonda kui võimalik. Ruunast sõbra leidmine on võimalik pea kõigile täkkudele. Vahel ei ole see lihtne ja mõnikord tuleb sellest ka turvalisuse kaalutlustel loobuda, kuid kel närv kannatab, siis tasu on pärast seda suurem. Üks õnnestumise olulisi alustalasid on see, et märasid poissmeeste karja silma all olla ei tohiks. Pelgalt seetõttu, et ei tekkiks rivaalitsemist ega tarbetut stressi. Ruum peab olema piisavalt suur, et iga hobune saaks soovil eemalduda.

Sotsiaalselt aktiivne ja ennast välja elanud hobune on inimesele palju parem tööpartner. Apollogi on selgelt rahul iseendaga ning rahumeelne ja ei vaja peale koplipäeva enam igal sekundil teiste hobuste tähelepanu.

Tere Apollo

Täna võtsin vastu Apollo. Eelmisest väljaõppetsüklist on möödas pool aastat. Järgnevad blogi sissekanded saavad suuresti olema Apollo päralt. Jätkame tüüd treeningpüramiidil ja vaatame kuhu see meid järjekordse perioodi vältel viia jõuab. Kui eelmise tsükli peamine tähelepanu oli rütmil ja lõdvestatusel ning aimu sai juba ka kontaktist ning impulsist, siis nüüd tuleb esimesed kaks taastada ning töö ligub suurema tähelepanuga just kontakti ning impulsi peale ehk tõukejõu suurendamisele ja selle kontrollimisele. Ilmselt lülituvad programmi ka hüppetreeningud.

Atheena on oma uues kodus kodunenud ja hakkab samuti tegema ettevalmistusi võistlushooajaks. Pildil seisab Atheena oma nüüdses kodukoplis, kus tema kaaslasteks on gotandi russ poni Roope ja üks kena Soome tõugu mära. Tallinaabreiks aga muuhulgas kümned vasikad :D
Omajagu nalja on saanud maastikul kolades, kus Atheenal on tulnud pista rinda seninägematute koletistega nagu käruga traavel ja rohelised postkastid. Seni on kõik õudused võidukalt ületatud ja kõik osapooled rõõmsad.