Teine võistlus selja taga. Eellooks sai nädal tagasi hobuse söödaratsiooni muudetud. Menüüst kadus praktiliselt ära kaer ning tuli juurde oder. Täissööda kogused jäid esialgu samaks. Viiendal uue menüü päeval oli juba hobuses näha selgeid muutusi. Kaer kipub andma ainevahetuse kaudu jääke, mis mõjutavad hobuse psüühhikat. Võib isegi öelda, et on hakatud kahtlema kaera sobivuses hobuste söötmiseks. Kuniks laiaulatuslikke uurimusi veel tehtud pole, pole mõtet ka üldistada, kuid eesti hobuse söödaratsiooni kaer üldiselt ei sobi. Ilmselt tuleb mul küll tõsta veel täissööda kogust, et tagada piisav energia saamine välihooaja algusega kaasneva koormuse tõusuks.
Nüüd võistlusest endast ka. Hobune oli selgelt ärev sagina ja võõraste hobuste üle kuid mitte enam arulage, nagu ta seda Rahulas kaks nädalat tagasi oli. Käituda oskab ta õnneks igasuguses olukorras viisakalt, aga sooritusele jättis see eelmisel korral kõva jälje.
Soojenduseks oli võimalik ka väljas hobust liigutada, mis oli meile äärmiselt tähtis, kuna Apollo vajab tähelepanu koondamiseks vähe pikemat soojendust kui seda sisehooajal maneezis võimaldatakse. MAneezis ratsa soojendust alustades tekkis üha enam märke sellest, et midagi ei klapi. Ja ei olnud juba eelmisel päeval klappinud. Hobune hakkas kannusele vastu, tõmmates küljed jäigaks, mis tema puhul on selge märk selles, et midagi on väga mäda. Ruttu appihüüe treenerile, ma vajan teisi kannuseid. 3sentimeetrised ketaskannused olid ilmselgelt liig. Olenemata kogemustest, suutsin ma selle järelduse teha alles võistluseks soojendades. Aga hea oli, et suutsin. Veel 10 minutit soojendamist ja hobune oli kohe oluliselt parem. Moment seisneb lihtsalt selles, et poni on väike ja jalad ripuvad allpool kõhu piiri, kanda tõstes on knnusekontakt vältimatu ja terav kannus ei ole sellises olukorras lihtsalt hea vahend. Õppetund seegi. Hobuselt oleks tahtnud kll vabandust paluda, kui ta seda mõistaks.
Soojenduse lõpus näitas poni juba meelsasti head keksmist traavi ja tegi tasakaalukaid tõsteid.
Stardijärjekorras olime oma soojenduse esimesed. Üksijäämine Apollot ei häiri. Skeem ise kulges suhteliselt rahulikult. Kuigi kohtunikud märkisid ära hea edasipürgivuse ja ülesmäge oleku, siis tegelikult mina seljas tundsin pidevalt, et see pole sugugi päris see, mida ta juba on võimeline näitama. Oma osa selles oli vast ka minu pingesolekul. Traaviosa kujunes ühtalseks ja 8 punkti saime 4 aasalise serpentiini eest, mida ma polnud isegi harjutada saanud - super hobune oli lihtsalt tubli ja kuulas. 1 galopitõste läks aia taha veidi hobuse hirmu tõttu , aga samas üleminek galopilt traavile tuli üle ootuste hea ja sai sellekohase märkuse. Samm oleks võinud olla palju parem ja sinna läksid kaduma väärtuslikud punktid. Ratsme andsin liiga pikaks ja hobune tõlgendas seda rohkem kui vabaduse andmist kui et ratsmele järele minemist. Jälle minu viga. Sel korral oli minu kord vigu teha, hobune oli sel korral rohkem oma oskuste tasemel.
Kokuvõtteks võib öelda, et see oli juba midagi sinapoole, milleni Apollo treeningutes jõudnud on, aga sugugi mitte maksimum, mida ta on võimeline esitama.
Järgmise nädala võistluse jätame vahele. Hobune on maneezisõidust tülpinud ja otsustasin talle vaheldust ja puhkust pakkuda, et siis kuu aja pärast algavaks välihooajaks valmistuda. Saab vahepeal maastikul jõudu koguda ja hüpata ning muid vaheldust pakkuvaid asju harrastada. Hobuse vaimu ettevalmistus on äärmiselt tähtis, eriti kui hobuse meeled on nii ergud kui nad seda Apollol on.
Igatahes olen ma Apollo üle uhke ning loodan, et ta suudab iga võistlusega ennast üha rohkem avada. Tänavu ma loodan,e t õnnestub võistleda kuni jaanini ja seejärel läheb Apollo oma põhitööle Voore tallidesse. Juunis peaks sündima ka mitmed Apollo varsad. Kuna ta kannab erinevaid värvusgeene, on tema varssades sünd alati seda huvitavam. Kas tuleb kollaseid või hiirjaid või kas mõni jääb "värvidest" sootuks ilma - eks näis:)
No comments:
Post a Comment