"Platsil ainult poisid"

Kodune sõiduplats hakkab valmis saama ja koplid ootavad hobuseid. Tänavune suvi on poiste päralt. Kuni augustini asustavad meie kopleid 
1. Eesti tõugu täkk Apollo 778E. Minu põhihobune ja tänavu kindlasti võistlushobune number 1. Hakkame nüüd peale paaritushooaega ette valmistama meitrivõistlusti, mis toimuvad juulis. Samas tahaks juunis ka koolisõidu karika etapid kaasa teha, olenevalt sellest kuidas treenitus taastub. Raskusastme poolest peaks nüüd juba olema eest L klass.
2. Eesti tõugu täkk Ahtos 755E. Ahtos tuleb meile hoiule ja oma treenitust ning koolisõiduoskusi lihvima. Kui kõik kenasti läheb, siis vähemalt eesti hobuse päevale tahaks selle kena kollase hobu ka kaasa võtta.
3. Eesti raskeveo täkk Vagabond 2192ER. Vagabond on kaugelt üle minu tavalise mõõdupuu, aga ta pidavat leebe olema:) 800 kg tõsise mehe võlu. Vagabond peaks ka veidi lisaharidust omandama, et hiljem ka sõiduvhendit vedades sujuvamalt kõik toimiks. 
4. Üks üliarmas minishetlandi poni. Tema ülesanne on hooldada muru ja õppida käru ees käima. Oma 86cm turjakõrgusega ta ratsahobuseks väga ei kandideeri, kui siis vaid pisematele. Aga viisakalt käituma ja pisutki kasulikuks tuleb ikkagi õppida.
Suve teise poole asukate osas ei ole veel nii palju selgust, aga üks täismees on veel ootamas oma korda.
Kes aga tahaks tulla LAhemaale oma hobusega suve veetma ja ratsutama, siis see võimalus on ka olemas!

Kui väike longe on tõsine longe?

Apollo tuleb tagasi! Tuleb tagasi kahes mõttes. Esiteks hakkab läbi saama tema esimene täkutöö periood sel suvel ning teisalt saime arsti loa uuesti reeninguid alustada.
Seoses sellega tahan rääkida lonkest. Ja täpsemalt sellest, kui oluline on siiski longe võimalikult kiiresti ja täpselt diagnoosida.
Apollol tekkis aprillis õhkõrn käiguvahe, kus ta ühe esijala viis paremini välja kui teise. Esimene mõte oli, et pehmekudede ehk lihaste venitus nagu sportlastel ikka ja küll üle läheb. Aga teades samas kui ohtlikud ja põhjapanevad on kõõlusevigastused, ei jäänud ma selle mõttega 10 päeva mõõdudes enam rahule. Kuna olukord ei muutunud ja samas algusest peale ei olnud mitte ühtegi väliselt inspekteeritavat vigastust, turset, paiset või üldse midagigi,  siis hakkas närima kahtlus, et asi võib olla sügavamal.
Veterinaar Triin Tohveri abil alustasime põhjalikku diagnoosi. 4 blokaadi esijalale ning positiivse vastuse saamisel ultraheli, mis näitas luudevahelihase (tegelikkuses siiski sellise nimega kõõlus) kerget venitust.
Millest?
Pole õrna aimugi ja ilmselt ei saagi kunagi teada. Esijalgade kõõluste tabandumine koolisõiduhobustel ei ole teab mis üldine, samas arvestades selle hobuse  suurt liikumist oma kehaehituse kohta, siis kes teab. Pigem arvan süü olema ühes pealtnäha süütus vahejuhtumis. Oli ta siis mis ta oli. Igatahes oleks selle tähelepanuta jätmine võinud lõppeda kõõluse suurema kahjustusega, mille ainsaks raviks oleks kuid boksis veedetud aega, ilma kindla prognoosita.
Saime hoiatuse ja kinnituse, et ka kergeimad lonked vajavad vähemalt sooritushobuste puhul uurimist.
Raviks rahu ehk kuu aega sammureziimi ja järelkontroll. Järelkontroll on tänaseks tehtud ja pilt hea. Apollo tuleb tagasi treeningusse, et suvist hooaega alustada. Hilinenult küll, aga siiski .
Nüüd järgneb rida erilisi jõuharjutusi, et kiirendada lihaste toonuse taastumist, samas vältides esialgu suuri koormusi ja tabandunud kõõluste ülemäärast venitamist.  Loodetavasti positiivsete tulemustega.
Pildil Apollo koduste õunapuude all. Pilt: A.Pärisoo 
Saime seega õnneks vaid hoiatuse, aga olgu sellest kogemusest abi ka teistele. Selliste järelduste tegemine eeldab oma hobuse väga head tundmist ja paljude tavalisemate põhjuste kõrvalelükkamist.

Võistlushobune sugutäkuna

Apollol on kanda lisaks võistlushobuse rollile ka tähtis sugutäku roll. Need kaks rolli on nii üksteist segavad kui toetavad. Meie kliimas langevad tihedaim võistlushooaeg ja paaritushooaeg loomulikult ühte. Tänavu Apollo talle harjumuspäraselt karjaelu nautima ei lähe. Kompromiss spordi ja täkutöö vahel nõuab tõsist planeerimist. Planeerimine hakkas juba jaanuaris, mil talihooaeg käimas. Koolisõidu võistlusgraafik ei ole iseenesest väga tihe, kuid seda enam rõhku on igal võistlusel eraldi. Tähtsaimateks sündmusteks on tänavu planeeritud Eesti Meistrivõistlused juulis ja Eesti hobuse päev Kurgjal augustis.
Kahe hooaaja vahel mai algul on pikem paus. See on aeg, mile Apollo võtab vastu märasid, kuid kuna treenituse saavutamine on väga pikk ja aeganõudev protsess ning selle kaotamine samas kiire ja hõlbus, siis ei saa ta ka neil nädalatel päriselt puhata vaid peab vähemalt üle päeva korralikult trennis käima.
Kuid seda ei tee ta treeningpaigas vaid kodus omaniku juures. Selleks, et täku mõtted treeningul ikka treenimise juures oleks, ta oma täkutööd minu juures tegema ei hakka. Lihtne ettevaatusabinõu. Samas ei ole ma temaga seni veel püüdnud paaritamishooaja keskel treenida, eks näis, kas see üldse õnnestub ning mis võistlustel keskendumisest saab, aga eks töö õpetab.
Teine lühike hingetõmbeaeg tekib peale meistrivõistlusi, mil täkku ootavad "omad märad".
Augustiks peaks poiss jälle vormis olema ja tööle hakkama.
Planeerimine on spordis väga oluline ja alati peab olema varrukast võtta ka kolm varuplaani juhuks kui. Igatahes on see ka minu jaoks esimene kord sellise asjaga tõsiselt tegeleda. Kuid karjamaal vedelev täkk on loomulikult parim tema omaniku jaoks, samas teistele selle näitamiseks peab hobune siiski end tõestama. Niisiis tuleb teha tööd ja planeerida.
Pilt on võetud 12.4.2012. Treeningusse tulekust on nüüd kulunud 5 kuud ja alles nüüd võib hobust lugeda sportliku vormi saavutanuks. See on see põhjus, miks spordihobust ei saa tööst välja jätta, sest vormi taastamine on keeruline ning ajamahukas.

ERL Koolisõidukarikal Ruilas - 66,75% II avatud A6

Liigume õiges suunas ja läheb üha paremaks. Olenemata sellest, et meil oli võistlusele eelnenud nädalal tõsine saduladraama, laenusadul ja tõdemus, et see ka ei lähe, saime võistluspäevaks asjad enamvähem joonde. Ja hobune oli veelgi enam "minuga" kui eelmisel korral. Veidi muret tekitas ikka veel peatuste küsimus kuid õnneks sobis üksi eraldi maneezis olemine meile pigem hästi kui halvasti. Eelmsiel korral saatuslikuks saanud sõnnikupausi ennetamiseks tuli mul treeningutel süda kõvaks teha ja hobust siiski võrdlemisi julmalt peatumast takistada. Üsna pea kadus tal üleüldse mingi soov treeningu ajal end kergendada või vähemasti ei hakanud ta selleks enam seismist soovima. Kena ja ka võisltustel sellega enam probleemi polnud.
Skeem sujus üldjoontes hästi. Üks sammude venitamise element pikal diogonaalil vajus siiski ära veidi, teine seeest õnnestus suurepäraselt. Peatus oli veidi ebatäpne kuid samas seekord kenasti ratsmele mitte vastu seda. Galoppi oleme kõvasti harjutanud ja see andis ka tulemust. Diogonaali lõpetamine suunamuutusel ja üleminek traavile on keerukas ning üks neist üleminekutest traavile ka veidi ebaõnnestus. Kuid üleüldiselt õnnestus väga ühtlaselt sõita ja oli lausa nii meeldiv, et naeratamine polnud sundus vaid tuli iseenesest. Oligi väga hea päev ja teenitud tulemus. Keskmised on endiselt meie leivanumber. Suvehooajaks valmistume juba kindlasti L klasse sõitma. Tööd on loomulikult kuhjaga ja näis kuidas kevadine aeg täku konsentreerumisvõimele mõjub kuid nüüd olen vähemasti kindel selles, et olenemata hilises eas alustatu tööst, on kõik võimalik.

Koondamise alged

Apollo õpib oma keha valitsema ja koondama. Päris esimesed sammud alles. Selleks, et üleüldse oleks võimalik rääkida koondatusest tuleb teha tohutu hulk tööd üldfüüsilise ettevalmistusega ning impulsi, rütmi ja sirgusega. Need kõik on meil muidugi alles arengujärgus, kuid seda enam teevad rõõmu suuremad edusammud. Eesti hobune, isegi nii hea eksemplar kui Apollo, on ehitatud veidi esiotsale ja tema sealt välja aitamine on märgatavalt keerukam kui väga hea tasakaaluga sündinud ratsahobuse puhul kuid võimalik ja viljad seda magusamad.
Nojah sadulaga on meil praegu tõsine probleem, mida on ka pildilt hästi näha. Niipea kui hobune oma selja üles tõstab muutub kandepind nii palju, et sadul sõidab otsima uut tasakaalupunkti. Siin ei ole enam midagi teha, vaja on teistsugust raami.
Seni veidi kergemad harjutused ja ehk asendussadul, mis võimaldab hobusel end koondada. Seda enam, et järgmisel nädalal peaks tegema ka ühe võistlusstardi.
Pilt ilmestab aga kenasti koonduse algsugemeid. Hobune püsib vertikaalil ning astub tagant kenasti alla. Selle pildi saamiseks on eelnenud pea aasta otsa hobuse lahtisõitmist suureks ja tugevaks:) No ja kui aus olla siis pilt on vaid hetk ja neid hetki ei ole veel väga palju. Tööd on ees nii nii palju, aga olgu see julgustuseks teisele ja ka manitsuseks, et koolisõidus ei ole olmas kiirlahendusi ja otseteid. Püramiidi kõik astmed tuleb läbi käia ja õiges järjekorras. Ja kuna ma ise ei oma veel mingit ettekujutust sellest, kuidas edasine protsess toimib, ei saa ka öelda, kui kerge või raske see kõik on.

Eesti hobune Helsingi Horse Fair messil

Eesti Hobuse Kaitse Ühing esindas Helsingis Forse Fair messil eesti hobust. Veetsin selle ürituse raames messil kaks päeva. Väga palju huvitavaid inimesi, infovahetust ning suisa tõsiseid mõttevahetusi. Eesti hobune on Soomes vaata et populaarsem kui Eestis. Olgu siis tema tarbijaks harrastusratsanik või turist, kes igal aastal Eestis ratsamatkadel käib.
Jutuajamistest selgus ka see, et puudust tuntakse hästi koolitatud hobuste kättesaadavusest. Eestist ollakse valmis hobust ostma, kuid väga paljudel ei ole endal oskusi ega ka soovi sälgude üleskasvatamiseks ja edasiseks koolitamiseks.
Peamine tarbimisala on ikkagi ratsakoolides ning harrastushobustena. Spordikasutust saab eesti hobune soomes juba palju vähem. Esialgu tundub see nigela väljavaatena kuid kui analüüsida harrastavate ratsanike, perede ja ratsakoolide arvu võrreldes sportlastega siis see ongi määratult suurem. Muidugi ei takista miski eesti hobust spordis rohkem kasutamast, kuid see eeldab jälle tema suutlikuse tõestamist ja seda peame me siiski tegema ise. Mitte keegi teine ei pea meie hobuse reklaamimist enda õlule võtma. Eriti mitte Soomes, kus soome hobuse näol on olemas tõsine konkurent kõigil eelmainitud aladel.
Eesti on soomlaste jaoks endiselt üks üsna metsik ja kaootiline paik. Siin saab näha suuri hobuse karju ja osta endale poolmetsikuid odavaid hobuseid. Tundub esialgu lahe kuid kui järele möelda, siis see ei ole jätkusuutlik olukord. Eesti hobuse kasvataja peab muutma end suutlikuks ka oma hobuseid treenima ja näitama, et tõestada kvaliteeti. Praegu on kujunemas olukord, kus mingisugune hulk masstootmisele orienteeritud kasvatajaid laseb liugu investeerivate ja hobuste näitamisele ja reklaamile tõsiselt panustavate kasvatajate pingutustel. Eesti hobuse arvukus on kasvanud oluliselt, kuid edasine püsimajäämine ei sõltu mitte toetustest vaid sellest kui hästi suudetakse turuga kohanega ning kui hästi eesti hobuse suurepäraseid omadusi esile tõsta, arendada ja realiseerida.
Pikemalt arutelu eesti hobuse tuleviku, turustamise ja võimekuse ning kasutusalade teemal EHKÜ koosolekul Penijõel (17.3.2012), kuhu on oodatud kõik eesti hobuse sõbrad.

Võistlushooaeg avatud

Eile võtsime ette jahedamapoolses ilmas sõidu Niitväljale, kus enam kui kaheteistkümnetunnise võistluspäeva tulemuseks pidanuks olema umbkaudu üheksakümmend starti. Peaegu kõik jõudsid ka päriselt kohale.
Minu jaoks oli sel korral võistlema minek seotud palju suurema pingega kui tavaliselt. Seniseid võistluseid on saatnud alati märksõnad kontrollimatus ja pelglikkus. Ma seisin eile suure teadmatusega silmitsi. See võistlus oli omamoodi eksam. Eksam sellest, kas hobune on muutunud kogemuste ja treeningu põhjal kontrollitavamaks või tuleb mul neelata alla väga mõru pill ja öelda, et olenemata hobuse ääretust andekusest ei ole võimalik tema pika võrdlemisi metsikus vabaduses veedetud ajaga kogutud harjumust karja juhina allutada. Täkule, kes on olnud alati juht igas situatsioonis on tõepoolest keeruline selgeks teha, et mingites kohtades see järsku ei kehti.
Täna rahulikult uuesti eilsele tagasi vaadates olen äärmisel rahul ja uhke hobuse üle. Jah protokollis pole haisugi neist kõrgetest protsentidest või kenast kohast, mis mullu kergemalt tulid kuid ma olen selle võistlusega kõige rohkem rahul. Sel korral ratstuasin hobusega siiski mina, mitte vastupidi. Hobune oli fantastiline! JAh tal oli erutusest kõht lahti ja ta jäi seetõttu keset skeemi seisma ning saime kirja vea. Jah ta ei seisnud tervituse ajal paigal. Kuid ta lubas ennast juhtida, ta kuulas ning vastas. Ta lubas end viia kohtadesse, mis näisid olevat hirmutavad. Ta andis andeks minu vead ja ikkagi kuulas.
Eelnevatele kogemustele tuginedes võtsin pika soojenduse ja kustutasin hobuse sellega ära. Aga ka see ei heidutanud teda. Ta ei näidanud eile oma tavalist lennukust kuid ta allus.
Meele teeb heaks veel see, et sel korral saabusime kohale vaid veidi enne võisltust ja isegi see ei viinud hobust enam oluliselt endast välja. Eelmisest võistlusest on seejuures möödas pea 8 kuud ja 5 sellest, veetis Apollo jälle vabalt karjas. Kokku on tal nüüd ratsahobuse tarkust ehk juba peaaegu aasta jagu. Ehk siis sisuliselt hästi arenenud nelja aastase tasemel, kuid oma vanuse tõttu paraku noorte hobustega võislema ei pääse, tuleb läbida veidi keerukam sisseelamisprogramm.
Meelestatus nüüd pea kahe kuu pikkuseks ilma võistlusteta treeningperioodiks on hea ning motivatsioon kõrge. Enesega tehtav töö on vähemalt sama suur kui hobusega. Eks näis kas kevad paneb täku hormoonid väga möllama kuid sellegi poolest olen saanud kinnitust, et kogemuste kasvades muutub ka nii palju metsikult ja juhtivaks isiksuseks kasvanud täkk, enam mõjutatavaks. Mureks on veel stress ja selgi korral muret teinud kõhulahtisus. Kuid sellegi tarvis on varuks variante ja küllap tuleb hobusega väljas treenimaski käia, et hobust ringi liikumisega harjutada.
Piltide autor: Karmen Kikas