Thursday, November 3, 2011

tagasi treeningusse



Tänane postitus on pühendatud puhkepausil olnud hobuse tagasi treeningusse toomisele. Nimelt saabus üleeile suviselt paaritushooajalt karjas, tagasi eesti tõugu täkk Apollo. Eile jalutasin teda lihtsalt tema uues kodus Toominga tallis. Täna võtsin kapist välja varustuse ja mõtlesin sügavalt järele, et mismoodi õieti peaks uut treeningperioodi alustama. Kesksuveks saavutatud vormist ei ole otseloomulikult mitte midagi alles. Hobune on ülekaalus ning lihastik ilmselgelt oma meeldivas puhkeasendis.
Eelnevalt teatud tasemele treenitud looma on veidi lihtsam üles töötada kui sellist, kes enne midagi teinud ei ole. Kuid igal juhul tuleb enda jaoks läbi mõelda, mida teha ja mis eesmärki mingi tegevus kannab. Esmalt on vaja taastada normaalne kehakaal ja samaga ka baasvastupidavus. Mingeid pikki ja koormavaid treeninguid paratamatult ette võtta ei saa. Just nagu inimestelgi, koguneb ka hobustel ootamatu koormuse järel lihastesse piimhape ning need muutuvad hellaks. Vastupidavuse aluseks on aeroobne treening, ehk treening sellise pulsiga, kus organism veel hapnikuvaegusesse ei jõua. Sinna sekka venitavaid harjutusi, et võimelda lahti uuesti treenimatusest kinni jäänud liikumist. Lihased peab töötama uuesti elastseks ja venivaks.
Mis seal ikka, esimesel treeningul piirdusin vähese jooksutamisega ja üleminekutega ning seejärel üleminekutega maast käekõrvalt juhtides. Mis edasi? Edasi tuleb ilmselt ikkagi sadulasse ronida tasapisi, et saaks suuremal territooriumil ja võimalikult palju sirge hobusega liikuda. Esialgsele puhtalt aeroobsele treeningule lisanduvad mõne aja pärast raskemad lõigud ja jõuharjutused.
Millegi uue õpetamisega ei saa tegeleda enne kui baastreenitus on saavutatud. Selleks kulub vähemalt neli nädalat tööd. Mul ei ole kombeks hobust iga päev sõita. Pean piisavaks treeninguid 4-5 korral nädalas eeldusel , et muudel päevadel saab hobune vabalt liikuda. Milleks see hea on? Puhkuse ajal töötab aju kinnistamise programmil ning ka lihasmälu töötab hästi just puhkusel. Eirit just treeningusse naasmisel on hobusel tarvis piisavalt aega taastumiseks. Selliselt ongi mõistlik töötada kas üle päeva või kahepäevast tsüklitega.
Kui siia juurde lisandub vigastusest taastumine, siis sellisel juhul tuleb arvestada veel ka vigastuse iseloomuga ning füsioterapeutiliste näpunäidetega. Seda teemat aga praegu pikemalt ei puuduta, kuna meil on tegu pelgalt nelja kuu pikkuse täku tööst tingitud treeningpausi ning selle tagajärjel tekkinud ülekaaluga. Lähen homme ka pilti püüdma, et oleks hiljem võimalik võrrelda. Like total makeover. Silmaga hinnates võiks olla tarvis kaotada 40 kg. Mis tänu tallispidamisele ja kontrollitud söötmisele ei tohiks olla kuigi keeruline ülesanne. Liialt kiiresti ei või aga ühtegi hobust kõhnemaks muuta. Vastasel juhul võib organism sellest üle koormatud saada ja stressile alluda.
Mis meil siis menüüs on. Arvestades treeningus oleva hobuse sööda vajadust, mis on kuni 2% tema eluskaalust, siis oma umbe 400kg kaalu juures on päevane koresööda kogus maksimaalselt 8 kg. See teeb vähem kui terve heinapalli jagu. Lisaks väikene kogus täissööta, mis hoiab üleval toitainete vajaduse katmise ning harjutamine odraga ning immuunsüsteemi toetamiseks päevane annus granuleeritud küüslaukku. Kaer Apollo menüüsse üldselt ei kuulu ja üleüldse on kaera osakaal hobuste söötmisel oluliselt vähenenud. Nüüd toon siia ehmatava võrdluse. Vabalt heinale ligi pääsev hobune võib samas tunniga ahmida siisse kogu oma päevase vajaduse ! Eesti tõugu hobuste puhul on vähemalt töötavate loomade kohal selline asi lubamatu. KA vabapidamisel tuleb nende söötmist siiski jälgida ja jaotada ajateljele laiali.
Treeningute taasalustaiega kaassneb veel vajadus kontrollida hambad, teha korda kabjad ning kontrollida sadula sobivus. Apollo on hetkel 2 raaminumbri võrra laiem kui treeningult lahkudes! See tähendab aga kindlat vajadust sadulat kohendada, et hobusele mitte tõsist valu põhjustada. Edasi aga jälgimist, sest korralikult reeniv hobune muutub kiiresti.
Sadulatega on mul oma enda töö tõttu kerge tegeleda kuid hambaarsti tuleb meil alles oodata.
Peatselt juttu treeningute edenemisest aga püüan leida aega kirjutamaks ka sellest, mis sai pelgliku hobuse saduldamise loost.

No comments:

Post a Comment