Apollo video

Saduldamise teema juurde on hea vaadata videot.  Aktiivsesse ratsastusse võib võtta ka vanema hobuse. Apollo on saduldatud neljaastaselt kuid aktiivsesse väljaõppesse tuli alles nüüd seitsmeaastasena. Pean tunnistama, et küpse hobuse ratsastamine on ehk veelgi lihtsam. Videos on näha hobust, kel on selja taga pelgalt kaks kuud aktiivset tööd. 

video youtubis

Noore hobuse saduldamine

Kuna Atheena kõrval on mul praegu kaks noort hobust sadulasse õpetamisel on hea hetk ka sellel teemal peatuda. Praegu on kolmeaastaste hobust sadulassepanemise nn. tippaeg. Paljud omanikud kasutavad ajalist meetodit, mil 3,5 aastased hobused saduldatakse suve lõpul, jäetakse siis veel mõneks ajaks puhkama ning alustatakse tihedamat tööd neljanda eluaasta algul.  

KA Atheena käis läbi just sellise raja. Ta pandi sadulasse eelmise aasta septembris, sai veel veidi järelemõtlemiseaega ning alsutas tihedamat väljaõpet jaanuaris. 

Suvi on saduldamiseks hea aeg, kuna hobused on rahulikud. NAd saavad palju väljas olla ja on sotsiaalselt küllastunud. Suureks füüsiliseks koormuseks ei ole hobused selles vanuses aga kindlasti veel valmis. Eriti mitte hilise valmimisega eesit tõugu hobused. Sellegipoolest võib hobusega ka kohe jätkata regulaarset treeningut, kuid nn. õppepausid ehk puhkepäevad, mil hobune kinnitab õpitut ja puhkab peaksid olema pikemad ja tihedamad. Alla neljaastase hobusega on täiesti paras teha tööd 3 korda nädalas ja mitte kuigi palju korraga. 

Saduldamisele peab eelnema hobuse harjutamine varustusega ning elementaarsete juhtimisvõtete õpetamine maast. esimene on väga tähtis selleks, et hobune harjumatu varustuse tõttu pingestunult liikuma ei õpiks. Hobune, kellele on juba aegsasti ilma midagi nõudmata valjaid peas hoitud ja valtrappe ning muud varustust selga harjutatud, ei pane neid hiljem enam tähele. Kui me aga üritame kõike ühe korraga teha, võib olla tulemuseks otstarbetult pinges ja pelglik hobune. 

Märguannete õpetamine maast on äärmiselt tähtis. Hobusel on lihtsam õppida kui talle õpettakse üks asi korraga. Niipea aga kui ratsanik selga istub on neid asju kindlasti rohkem kui üks - keharaskus, sääred, ratse ja vbl ka hääl ja veel midagi. Mina alustan hobusele kõigepealt päitsetest juhtimise õpetust, seejärel piitsa eest rahulikult edasi minema ning seejärel ratsmest juhtimisest arusaamised. Viimast saab jätkata topeltkordel või ohjadega ning viia vilumus enne ratsastamist päris kõrgele. 

Põhiteadmised omandanuna järgneb ratsaniku raskusega harjutamine ning siis juba lisamärguannete õpetamine. See on aga juba oluliselt lihtsam, kuna piitsa peale oskab hobune edasi liikuda ning samuti ratsmest juhtimisele alluda.  

Kui palju see kõik aega võtab? Oleneb väga hobusest ja sellest kui palju on soov enne sadulasse tõusmist hobusele selgeks teha. Aga veidi ka sellest kui vana on saduldatav hobune, milline on olnud tema kasvukeskkond ning kogemused. Asjatundlikult käsitletud noor koduhobune allub koolitusele kindlasti kiiremini. Samuti saab päris hästi hakkama poolemtsikute hobustega. Kõige viletsamas seisus on kohmakalt ja asjatundmatult koheldud kodused noored hobused, kellede puhul tuleb juba selles järgus alustada mõningse ümberõppe ja võibolla juba õpitud hirmude allasurumisega.  

Enda vähese kogemuse korral soovitan jätta sellised tööd usaldusväärsete ja kogenud inimeste kätte. Sellest sõltub suuresti hobuse tulevane ratsastatavus ja hea käitumine. Vääralt saduldatud hobune võib kannatada mõtetute hirmude ja pingeseisundite all, mis aeglustab oluliselt edasisit väljaõpet. Kuigi pean samas tõdema et algväljaõppe andmisega tegelejaid ei ole kuigi palju, kuna see on ajamahukas, vahel tüütu ja ei ole nii väljakutsuv kui juba võistleva noore hobuse ratsatuse edasiviimine. Samas on see siiski väga olulise tähendusega, millest sõltub väga palju. 

Sadula mõjust otse ja selgelt

Nädalavahetus oli äärmiselt huvitav. Laupäeval peatus sadulabuss Rahulas. Tunniajase passimissessiooni kestel sai proovitud 8 erinevat sadulat. Pühapäeval tegime tööd treener Annike Lavingu käe all. Väsitavad kuid kasulikud ja tulemuslikud päevad. 

Sadulapassimise tulemus oli kokkuvõtvalt järgmine. Atheenal on teadaolevalt väga tahaulatuva asetsemisega abaluu ja sellest johtuvalt tõesti lühike sadula koht seljal. Lisaks sellele ettepoole langeva joonega selg ja ka ettepoole kitsenev. Mitte et sellest veel küll ei oleks, on tal ka väga ümarad roided, mis tingivad sadulavöö kaenlasse asetumise. 

Selg on vaata et lühem kui temast 10 cm madalamal islandi poni Jonatanil. 

Prooviks olid väga sirge lõikega islandi hobuse nn. koolisadulad ja ka üks ponidele mõeldud koolisõidusadul. Leitud sadulad, mis seljale oma kujult ja pikkuselt sobisid, läks lahti proovimine. Üksteise järel kerisid sadulad ette ära. Nii lühike selg tingib lisaks muule ka selle, et nimme liikumine omakorda tõukab sadulat ette. Mida ma aga ratsanikuna oskan öelda on see, et hobuse liikumisest oli äärmiselt selgelt aru saada, milline sadul laseb hobuse õlgadel ja seljal vabalt liikuda ja milline mitte. Kui muidu võib nii mõnegi asjaga lihtsalt harjuda, siis sellise võrdlusmomendi olemasolul on vahe tuntav. Atheena on tundlik hobune ratsastamisel ja ta väljendab läbi rütmi ja liikumise avaruse väga hästi seda, kas sadul teda segab. Kurb on tõdeda, et siiani ei ole hästi sobivat sadulat tal seljas olnudki. 

Pühapäeval osalesin  treeningul asendussadulaga. On parem kui mistahes seni kasutatud sadul, kuid ikkagi liigub ette ära ja hakkab õlgu rõhuma. Eriti hästi saab sellest aru läbi asjaolu, et hobune tõuseb risti jalu galopile. Niipea kui sadula tagasi normaalse koha peale sättida on asi korras, kuni jälle selleni kuni sadul jõuab ette. Üldjoontes näitas Atheena eile, et ta suudab näidata igati korrektset rütmi ja ka avatumat käiku kui vaid sadul seda lubab. 

Nüüd annan aga tõsist mõtteainet. Mina räägin siin siiski korralikult topitud, õige laiuse ja suures joones sobivatest sadulatest ning leian, et hobuse liikumises on suur vahe. Mis teevad aga sajad eesti hobused, kellede selga on istutatud vildiga muhklikult topitud, kitsa, kaarja raamiga ning tihti viltused india päritolu sadulad? Sageli  lausa kaelale vajunud ja kitsad sadulad? Kui palju teenimatut valu  ja sellest tulenevat viletsat käitumist, vastuhakku ja rikutud liikumist. 

Sadulabuss tuleb nädalavahetusel

Nädalavahetusel tuleb Kaakkola talli islandi hobuste sadulabuss Eestisse. Tullakse tutvuma eesti hobusega, aga ollakse valmis samas sobitama ja müüma saulaid kui leidub tõsiseid soovijaid. on nii uusi kui kasutatuid kvaliteetsadulaid.

Palun konkreetsete soovide korral ühendst võtta ingrid@est.ee . Kaasa võetakse mingi hulk erinevaid mudeleid. Minu pärimise peale, et mis hüppajatest saab, siis öeldi, et kui huvi on, siis on võimalik islandi hobuse sadula raamile ka hüppesadul teha, aga see on tulevikumuusika. Neile aga, kes hobustel matkavad või koolisõitu harrastavad on lood paremad.

Teretulemast Jonatan fra' Kohala!

Jonatan on Atheena uus väike sõber. Kuigi välimuselt sarnane, ei ole ta siiski eesti hobune. Ta on sootuks islandi hobune. Pisike, must ja ulja juuksepahmakaga. Ka tema tuli omandama ratsahobuse teadmisi. Ja just nagu Atheenalgi, tuleb tal õigupoolest õppida nii mõndagi inimeste maailmas eksisteerimise kohta. 

Teen varsti pilti ka. Jonatan ei ole oma tõule häbi teinud. Täiesti võõras kohas käitumine on väga tasakaalukas. Tõttöelda lausa kummaliselt emotsioonivaba. Teiste hobuste järgi suurt ei kaeble, lendavaid kileribasid ei pelga. Varustus on ilmselgelt võõras asi, aga harjumine läheb arvatavasti kiiresti. Ootan huviga väljaõppe edenemist, et saaks näha kas ja kuidas islandalste lisakäigud välja kujunema hakkavad. 

Eesti tõugu noorhobuste üleriigilised jõudluskatsed

Värsked muljed Hiiumaalt. Pikemalt tuleb jõudluskatsetest juttu järgmises Oma Hobus. Kuna aga teema on praegu aktuaalne, siis ikkagi veidi  vahetut ka.  

Tänavune ülevaatuse korraldus jättis täieõiguslikult suursündmuse mulje. Tõesti väga kena. Päike oli vaid valest suunast ja hüppeid ei saanud suurt pildistada. 

Hobuste koosseis oli hea. Esitlemise tase näib olevat märgatavalt tõusnud. Suurem oma hobustest oli saanud vähemalt mingisuguse ettevalmistuse. 

Minu arust on ebaõiglane tuua ülevaatusele hobust, keda ei ole suulisega korralikult harjutatud või kes pole omandnud arusaamist inimese juhtimisvõtetest. Kuigi üldine pilt oli päris hea, juhtus ka seda, et mõnede hobuste esitlemisel oli just esitleja see, kes piiras hobuse liikumist nii palju, et seda oli raske hinnata. Küllap tuleks  seda ehk kliiniku korras lausa õpetada. Ja miks ka mitte. On täitsa jumekas idee, et tuleval aastal tehtaks üritus kasvõi kahepäevane, osalejaid oleks rohkem ning esimese päeva õhtul peetaks hobuste esitlemise õppekliinikut. Selliselt saaks üritusse kaasata ka rohkem huvilisi. Programm võiks veel mõneski osas tihedam olla, et ka kõrvalseisvatel eesti hobsue huvilistel oleks mille pärast tulla. 

Kogenud hindajasilm nopib ikkagi parimad välja ja küllap on see ka päris objektiivne. Siiski oleks tore kui hobuseid esitletaks atraktiivsemalt ja vähem jääks juhuse hooleks. 

Lühida muljetamise kokkuvõttest saab öelda, et eesti hobuse tuleviks on kindlasti helgem kui kunagi varem. See hobune, keda me täna juba näeme, on midagi muud kui kümme aastat tagasi. Nende hobuste hulgas on juba palju sellist, mida võiks lugeda potensiaalselt heaks kasutushobuse materjaliks. Selle valguses tahaks aga kindlasti näha seda, et kõik esialgse paaritusloa saanud täkud toodaks nelja või isegi pigem viie-kuue aastastena võõrratsaniku testile või kasutataks spordis, mistahes alal siis. Seda on meie majanduslike võimaluste juures tihti keerukas teha, aga see oleks töökasutuse omaduste väljaselgitamisel siiski vältimatu. 

Väike mõttevälgatus käis läbi ka seoses traavi kvaliteediga. Loomulikult kõrvutasin ma täna nähtud märasid ka Atheenaga ja mõtlesin tema nnig nende traavi üle. KA näituseringis oli märasid, kelledel traavi õhufaas on väga minimaalne, samas tagaotsa töö iseenesest korralik. Minule jäigi arusaamatuks, mis osa hobuse kehaehitusest sellist "käiguviga" tingib. Võibolla ma üritan pigistada Atheenalt välja midagi, milleks tal pole sünnipäraseid eeldusi antud. Samas ma jätkan üritamist muukida lahti traavi jõulisuse ja suurema õhufaasi lisamise võimalikkust läbi treeningu.  Ehk siis taas tagasi kõigi võimalike pärssivate faktorite eemaldamiseni, nagu pigistav sadul. Seejärelkorrektne treening nagu ikka ja eks siis näis. 

HOmme aga juba teised teemad

Laupäeval Hiiumaale - vaba mikrofon kaasas

Luapäeval 14. augustil toimuvad Hiiumaal Kärdla külje all eesti tõugu hobuste üleriigilised jõudluskatsed. Sõidan paiga peale neid vaatama ja kajastama. Loodan leida eest hulgaliselt huvilisi ja vestlen meeleldi eesti hobuseid puudutavatel teemadel. Loomulikult ka muudel aktuaalsetel hobuteemadel. Hakkan koguma ka sadulasoove, et osata korraldada loodetavasti peagi aset leidvat sadularingi.  

Islandi hobuse sadul

Võtsin ette viimase õlekõrrena näiva võimaluse leida Atheenale sadulat, mis laseks tal vabalt liikuda. Selleks laenasin värsketelt islandi hobuse omanikelt Eestis kaks sadulat. 

Islandi hobune on kehaehituselt eesti hobusele väga sarnane. Neile on väga pikka aega tehtud ka erilisi sadulaid. TÕsi ta on , et islandi hobustega ratsutamine erineb veidi klassikalisest ratsutamisest, kuid tänapäeval sõidavad paljud ka islandi hobusel klassikalises istakus ja nii on tekkinud palju koolisõidu sadula omadustega sadulate mudeleid. Hüppesadulaid neile kahjuks ei tehta. Samas matkamise osas pole jällegi mingeid piiranguid, selleks on islandalstel palju sadulaid. 

Üks kahest sadulast istus Atheenale päris hästi nii laiuselt kui ka oodatult raami kuju poolest. Väga sirge raamiga sadul võimaldab sadulat oluliselt tahapoole paigutada, ilma et, selle toetuspind kaarja kuju tõttu  kiikuma hakkaks. Üks probleem on ja ilmselt ka jääb. Isegi anatoomilise S vööga kipub vöö sadulat ettepoole vedama.

Tulemus oli ehk meeldivamgi kui lootsin. Hobune oli rahulolev ja lõdvestunud. Pikalt kinipigistatud traavis suurt muutust koheselt oodata on palju. Samas galopp muutus kohe. Mitte ühte tihti probleemiks olnud ristlemist ning galopp muutus väga suureks ja hästi edasipürgivaks. Meeldiv tõdeda. 

Kuna aga sadula omanikuks on tore islandi tõugu mära Fluga, tuleb Atheenale sobivat sadulat alles otsima hakata. 

Võtan ilmselt islandi hobuste sadulate toomise, vahendamise ja esmase sobitamise Eestis entusiastlikult omale õlule, mistõttu võib minu poole sadulasooviga ka pöörduda. 

KAhjuks ei saa sellega  aidata hüppajaid. Koolisõidu osas vajab ka iga sadul kindlasti enne proovimist. Kõige paremas seisus on matkahobused, mõnusaid istumisi selleks otstarbeks on leida küllalt. 

Kui tulemuslikuks osutub nende sadulate kasutamine selgub kindlasti alles töö käigus, kuid esimese pildi järgi näen kindlasti mõtekust proovida. 

Küsimuste korral võib mulle otse kirjutada ingrid@est.ee

Ise treilerisse

Hiljutiste sündmste ja jutuajamiste valguses tulen taas tagasi hobuste treilerisse laadimise teema juurde. Kuulen ikka siit ja sealt, et hobused ei käi peale. Seetõttu tahan veel kord juhtida tähelepanu paarile tähtsalt asjale.

Esiteks on kõige enam probleeme kahel juhul, esimene neist on tõeline hirm, mida õnneks esineb väga harva. Teine on seltskond on hobused, keda on treilerisse panemise õpetamisel toiduga meelitatud. Just see viimane osutub veaks, mis hiljem tekitab probleeme, mida on raske mõista. 

Treilerisse minek on seotud kahe tähtsa asjaga. Usaldus ning allumine. Või pigem isegi enne allumine ja siis usaldus. Hobune peab saama aru, et inimene määrab tema liikumise suuna. Märguanded seejuures peavad olema selged. Hobune peab mõistma edasitõmmet, tagasi lüket ja ka külgedele lüket väga hästi. Seda tööd peab tegema täpselt ja vankumatult, samas täieliku rahuga. 

Olen nüüd viimasel ajal teinud jälle katset ja pannud lühikese aja jooksul käima treilerisse 5 hobust. Neli  neist ajasid omanikel sõrad korralikult vastu. 

Olen nüüd näinud, et olenemata sellest, et omanikud väidavad oma hobuseid mõistvat neile antavaid käsklusi, siis see tihti pole nii või siis on nad harjunud neid täitma vaid teatud situatsioonides. Niipea kui hobused mõistavad, et need kehtivad igal pool ja igal ajal ja vankumatult, tuleb hobune ka treilerisse. Muidugi ei räägi ma hetkel hobustest kelledele inimene on suutnud tekitada oma lollusega enne paanilise hirmu. 

Kõige suuremad hädad on omanikel hobustega, keda on meelitatud toiduga treilerisse. Hobune võib seejuures ju alati valida, kas ninaesine on piisavalt ahvatlev, et ratastega kongi ronida või mitte. Alam pool on igal juhul inimene, kes loodab, et hobune on piisavalt "näljane". Selle asemel, et teha rahulikult hobusele selgeks, et minnakse sinna kuhu kästakse. Kuijuures samas ratsutamisel peetakse seda iseenesest mõsitetavaks. Juba treileris olevale hobusele võib küll positiivse emotsiooni tekitamiseks toidu ette panna. 

Viies viimase aja katsehobustest on Atheena. Tema ei ole kunagi streikinud treilerisse panemise vastu. MA ei ole teda ka kunagi meelitanud. Täna seisis tal ees uus ülesanne. See oli ise enda laadimine. Seda soovitan kõigile, kuna hobuse enda laadimise oskus võimaldab hobust hõlpsasti üksi transportida. Hobune peaks sellise juhul jätkama talle antud suunal liikumist, ehk siis minema treilerisse ilma ees mineva inimeseta, et saaksite ise hobuse järelt puu kinni panna. Mitte kunagi ei või teha seda, et seote kinni hobuse, kellel puu tagant veel kinni ei ole. 

Atheena on muidugi mul katseloomaks ja tema puhul ei piirdunud ma sellega, et viin teda nöörist ninapidi sisse ja siis lahti lasen. Vaid soovin, et ta sisuliselt läheks ilma juhtimata ka kaugemalt viitele treilerisse. Läheb küll. Ees seisab veel sabast tõmbamise peale välja tagurdamise õpe, mis on ka vajalik selleks, et üksi toimetamine lihtne oleks ja kui enam midagi teha pole, siis ehk õpib ka treilerisse sisse tagurdama. Viimane on juba küll rohkem dressuuri allumise katsetamiseks, mitte praktiline vajadus. 

Küllap jätkan katsetusi kui jagub soovijaid. Seda muinasjuttu, et muidu normaalselt koheldud hobune treilerisse ei lähe, ma enam uskuma ei pea.  

Hakkab jälle otsast pihta...

... igikestev sadulateema. Mida ei ole on sobiv sadul ja mis on, on rida probleeme. Arutlesime just ülevaatusel eesti hobuse sihiteadlikust muutmisest enam ratsutamiskõlblikuks, See puuduv sadulakohta on just see, millest lähtuda. Madal turi, kõrge ja tahaulatuv aba, suur tümakas kõht on kokku vilest kombinatsioon. 

Atheenal on olemas mingigi turi. Kuid olemasolevad sadulad ei lase ikkagi õlal liikuda nii kuis vaja. Traav on ebaloomulik, kus lennufaasi asemel hobune astub pikemaid venitatud samme kõhu alla või hüpleb tagant üles. Sealt tulevad omakorda selja pinged. Nagu nõiaring. 

Üle ei jää muud kui võtta ette minu arust juba võimatu missioon leidmaks sobimatule sobiv sadul. 

Kui kellelgi on midagi võimalikult sobivat pakkuda, võib seda julgelt teha. Raami laius on "väga lai", samas iste mitte enam kui 16,5". KAare kuju oleks soovitatavalt U kujuline, mitte V ning põlvealuse osa tope minimaalne. Parameetreid on veeldi, aga see on juba enam peensustesse laskumine. Eelistatud on koolisõidupingid, aga ka kolmevõisltuse sadulad ja mõni hää lõikega universaal võiks sobida. 

See on nagu januse hüüe kõrbes.