Suvine aeg

Suvi on tegemiste aeg. Pole õieti aega arvutis sissekandeidki teha. Ühtteist huvitavat on siiski vahepeal juhtunud. 

Atheena lihaste olukorda käis kontrollimas Jaanus Nõgene. Myoton aparaadiga on võimalik tuvastada lihaste jäikust ja toonust. Tulemusi kõrvutades on võimalik tuvastada ülepinge kohti ja sellest lähtuvalt probleemkohti otsima hakata ning paremal juhul ka vigastusi ära hoida. Atheena lihaste seisukord oli üpris hea. Pingepunkte leidus nagu ilmselt suuremal osal koormusega treenivatest hobsutest. Samuti on näha mõningane poolte erinevus, mis minu enda loogika kohaselt on selge märk kevadise vigastuse mõjust, mis avaldub justnimelt vastaspoole ehk kompenseeriva poole ülepingestumises. 

Jaanus aitas ka mõned närvipunktid nn. avada. Enda ülesandeks on regulaarne massaaz ja arnika massaaz lümfi ning vereringe parandamiseks pingestunud lihaspiirkondades. 

Teine sisuline töö viimasel ajal on ikka veel seotud sadula otsinguga. Siinkohal tahangi  juhtida tähelepanu Wintec sadulate kasutamise mõnele nüansile. Neid sadulaid liigub siin võrdlemisi palju. Eks ikka soodsa hinna ning kerge vaevaga muudetava esikaare tõttu. Küll on aga mitme aasta kogemused toonud välja paar asja, millele tuleb tähelepanu pöörata. Esiteks see, et valdavalt kasutatakse neis sadulates antud hobuse jaoks liialt kitsast kaart. Sadula täidlaselt topitud paneelid varjavad kaare tegelikku kuju ning enamasti juhtub see, et sadul hakkab õlgade taha sisse kaevuma, põhjustades ebamugavust ja õlgade liikumisulatuse piiratust. Seda on raske märgata. Soovides aru saada, kas sadula kaar on sobiv, tuleb see sadulast välja võtta ja turja kujuga otse võrrelda. Kaare haarad peavad olema turjajoonega paralleelsed.  Enamasti selgub aga see, et need haara otsad suunduvad turjajoonega võrreldes sissepoole. Siin ei jää muud üle kui otsida õige kaar. Sama saab teha ka spetsiaalse kaaremõõtjaga, kuid neid on vähestel kodus olemas. 

 Teiseks probleemiks on valdavalt enda jaoks liialt suure istmega sadulate kasutamine. Kuivõrd Wintec sadulate probleemiks on  ka veidi liialt ette kinnitatud jaluserihm, mis soodustab toolistakut, siis liialt suure istmega sadulas istumine võimendab seda nähtust veelgi.  Ise sõidan praegu om 168 cm pikkuse ja pikkade jalgade juures 16,5 tollise istmega sadulas. Näen aga tihti, et märka lühema jalaga naised kasutavad 17,5 tolliseid sadulaid, mis on selgelt liig. Eesti hobuse puhul on omakorda tähtis see, et üle 17 tolli istmega sadula paneel on nende seljale enamasti liialt pikk. Seda kõike on sadulat ostes mõistlik arvestada. 

Atheenal on praegu katsetamisel üks kasutatud koolisõiduversioon Wintec sarjast. Pole mingi ideaalvariant, kuidloodetavasti praeguses etapis sobilik. Kaar tuli muidugi oluliselt laiemaks venitada ning ka väike korrektsioonivilt oli vältimatu. Rääkimata toppe uuendamisest, mis seisab veel ees. Olles saanud selle istuma ja tekkinud edaspidi mõningane järjepidevus hobuse konditsiooni muutumise jälgimises, saab hakata otsima talle ka statsionaarsemat sadulat. 

Pole lihtne leida sadulat, mis ühtviisi sobiks hobuse kehakujuga ning millesse mina ära mahuks ja mille paneel seejuures ponile liiga pikk ei oleks. 

Neil väikestel hobustel võib olla ustumatult laia lõikega selg. Sellega peab arvestama ning samuti sellega, et sadula mõju on väikese hobuse puhul enamasti oluliselt suurem. 

Pisike hobune ei tähenda paraku automaatselt ka pisemaid probleeme. 

Raske töö iseendaga

Täna oli taas trennipäev. Trennipäev selles mõttes, et korra nädalas käin ikka võimalusel treeneri pilgu alt läbi. Ükskõik kui palju kogemusi ka ei koguneks, on igal juhul vaja kõrvalist abi. Mind aitab praegu õigel kursil hoida koolisõidutreener Annike Laving. 

Tänane treening oli ehk viimase aja õnnestunuim. Raskes töös iseendaga on väike töövõit jälle võetud. Ükskõik kui teadlik ma oma tegevuse eesmärgist ja põhimõtetest ka ei oleks, on ikkagi üksi pusides kalduvus kaotada valvsus ja muutuda lubamatult mugavaks. See väljendub peamiselt selles, et on märkamatu oht jääda mugavalt ja pikalt ühte liikumisse või harjutusse kinni. Ei anna hobusele piisavalt tööd ja tekib olukord kus hobune õpib pigem mingis kindlas asendis ja tempos tiksuma ja vähem ootama ja vastama  märguannetele. Rääkimata peenematest liikumise kvaliteeti puudutavatest detailidest. 

Kõige aluseks on aga ühtlane kerge kontakt. Ning vat just see on see, kus ma loodan, et olen saavutamas mingisugust töövõitu. On äärmiselt raske hoida hobuse suuga sellist kontakti, mis oleks ühtlane, samas väga selgelt piire seadev. Hobusel on väga rakse mõista märguandeid kui ebaühtlane käsi pidevalt mingit liikumist suus tekitab. Samuti on hobusel väga raske mõista lotendava ratsme tähendust. Kontakt on selliselgi puhul ebaühtlane ja märguanded tihti hilinevad või on ebaselged. 

Ja siis muidugi istak. Selleks, et hobust mitte segada ja samas õiges suunas mõjutada, tuleb samaaegselt oma käte tegevuse kontrolliga, suuta aru saada ka sellest, mis keha teeb. Enamus probleeme seisneb ratsutajatel oma keha asendiga tasakaalu esiotsale viimisele kaasaaitamises. Sisuliselt tuleks aga oma kehaga pigem ärgitada hobust tagant rohkem alla astuma. 

Ning lõpuks säär. Ka säär peab suutma üheaeglselt käe ja kehaga  oma tööd teha. 

Ratsutamine ongi keeruline, samas nii lihtne. Ei ole vaja üle mõelda, kuid tuleb samas näha iseendaga päevast päeva kurja vaeva. 

Atheena oli täna mu treeningkaaslane. Ma olen temaga viimasel ajal väga rahul. Lõpuks oleme jõudnud selleni, et teda saab sõita ilma et tekiks pidevalt paanikat ja plehkupanekut. Tänane tihe töö oli talle ehk algul üllatuseks kuid trenni edenedes muutus poni üha paremaks. Tähelepanelikkus on niikuinii Atheena suur eelist, kuid kui sellele suuta lisada juurde ka tasakaalukas liikumine ja mõistmine, muutub liikumine sootuks teiseks. Mul on vahel raskusi enda korrale kutsumisega selles osas, et anda aru sellest, et tegu on vaid 4 aastase hobsutega, kes on olnud töös napid kuus kuud. Nii kerge on tulema mõtted oluliselt enam valmis hobusest. Ka siinkohal on vahel tore kui kõrvalt tuletatakse meelde, et kõik korras, polegi enamat vaja välja võluda. 

Sai samas otsutatud, et tuleval nädalal võitlema sõitmine oleks asjatu kiirustamine. Praegune edasiminek on olnud parem kui oleksin osanud mõne aja eest loota, kuid samas mitte veel nii veenev, et julgeks ilma tagasilööke kartmata skeemi ette võtta. Lükkan seda jälle kuu aja võrra edasi koduse koolisõidu ABC etapi peale. 

Apollo lahkub oma põhitööle Voore tallidesse

Apollo on oma ratsastuse esimese etapi läbi teinud ja läheb tuleval nädalal omaniku Anu Pärisoo juurde koju, kus võtab vastu eesti tõugu märasid. Kes kiirelt reageerib, jõuab veel omale märalegi  aja broneerida.  Seejärel siirdub Apollo "oma" karja Voore tallides.  Voore kasvatajanime kandvad hobused on juba omaette kaubamärk ja end tõestanud kvaliteet.  Tänavu on sündinud kaheksa varssa, üks laseb end veel oodata. 

Voore tallides panustatakse aretuse kvaliteedile. Kasutatakse kvaliteetsel märabaasil ainult valitud täkkusid ja noorhobused näidatakse ette hindamiskomisjonile. Apollo ratsastusprojekt on samuti kasvatustöö tähtsaks osaks. Üks asi on rääkida täku headest omadustest, teine asi on see kui ta neid ka sadulas ja avalikult demonstreerib.  

Apollo kohta oskan ratsastajana öelda järgmist. Apollo on leebe iseloomuga ja väga kergelt käsitletav täkk. Ehk veidi inimpelglik, kuid samas julge sõidus ning mõistlik uute asjade suhtes. Mul ei ole tulnud vist kordagi tema peale häältki tõsta.  Seistmeaastase peamiselt paaritamisega tegelenud täkuna on tal vahel keerukas oma tähelepanu tööle konsentreerida, kuid  töötahe on vaatamata sellele väga suur. Olles saavutanud hea füüsilisel vormi ja tugvdanud selja ning tagaosa lihastikku, on ta hakanud väga meelsasti näitama tõeliselt head käiku kõigis kolmes allüüris. Traav on lennukas ja eesti tõugu hobuse kohta väga lahtise õlaga. Galopp on suur ja hea rütmiga. Samm vaba ja maadvõitev. Asjatundjate pilgule on tegu eesti tõugu hobusega, kes oleks võimeline konkureerima koolisõidus kvaliteetsete sportponidega. Rääkimata effektsest värvusest ja välimikust. 

Hüpanud olen ma temaga vaid üksikuid takistusi, mistõttu sellest on veel vara rääkida. Hüpe on pehme, pealeminek julge. Selle jutu jätame tulevikku. Ülevaatusel pandi tema vabahüpetele hinne 9, üldhinne 58,5p 

Tema värvuskaart sisaldab ilmselt järgmist - aEDCcr. Ehk siis on ta põhivärvuselt must hobune hiirugeeni ning kollasegeeniga. Tal on väga hästi näha kõik hiirjatele hobustele omased aborigeensed märgised (seljajutt, õlajoon ning sebroidsed vöödid jalgadel). Oma hiirja kasuka all kannab ta varjatult kollasegeeni, mis on tulnud  välja varssade kaudu. Seega on temalt saadud ja võimalik saada nii põhivärvustega kui ka hiirjaid ning kollaseid/võiku varssu. 

Rohkem teavet www.vooretallid.com

Kuulus külaline

Täna külastas meid üks Soome edukamatest koolisõitjatest Heidi Svanborg - Lodman. Tal on eesti hobusega kaudne seos. Õigem oleks öelda mõtteline seos. Nimelt on üks tema põhiratsudest soome tõugu täkk Linkker. Seega on ta panustanud väga palju Soomes just soome hobuse esile tõstmisesse. Täna tuli ta Ago Ruusi kutsel heitma pilku Apollole, et tutvuda ka eesti hobusega ning anda oma arvamus Apollo spordiperspektiivi kohta. 

Apollo väljaõpe on alles täiesti rohelises faasis kuid ta pidas ennast selgelt kenasti üleval ja jättis eesti hobusest väärika mulje. Tulevikus võib järjepideva töö tulemusel Apollost olla igati võrdväärset konkurenti ratsaponidele ka Heidi arvates.  Soome hobusega võrreldes tõi HEidi välja selle, et eesti hobuse galopp näib olevat parem kui soome hobusel. See on ilmselt ka tõsi, kuigi ma ei saa öelda, et eesti hobusel üldiselt oleks nii suurt galoppi kui Apollol see on. 

Igatahes oli väga ülev tunne eesti hobust esitleda ja niivõrd tugevat sõitjat Apollo seljas näha. PEalegi pole mul endal ju üldse olnud võimalust Apollot kõrvalt näha. 

Ka Atheena käis platsil. Veel üks inimene arvas tema olevat õige muheda tegelase ja seda ta ju tõesti on. Ei ole tema traav nii lennukas ega galopp maadvõitvalt suur, aga tema püüdlik olek ja siiras suhtlemissoov ei jää kellegile märkamata. Atheenaga ratsutas hoopis Heidi kolmeaastane poeg, kes leidis selle poni olevat igati ratsutamisväärse tegelase. 

Varsti saab siia juurde ehk ka Ago tehtud pilte lisada. Eesti hobuen on ilus ning üks muhe kaaslane. JA nagu Heidi ütles, parim reklaam hobusele ja tõule on see kui teda näidatakse töös ehk spordis. Keegi ei mäleta täkku , kes on aastaid paaritanud karjas kuid hästi teatakse täkku, kes on olnud edukas võisltusareenil ja teda mäletatakse ning kiidetakse. Samuti on eesi hobusega, teda tuleb tuua rohkem välja, et tema tuntus ja head omadused kõigile mällu sööviks. 

Väikesed edusammud

Nagu ikka edeneb hobuse õpe ja treening väikeste sammude haaval. Vahel tuleb tagasilööke ja siis jälle hetki, kus justkui ei kusagilt tuleb suur samm edasi. 

MA ei ole veel teinud otsust võistlema sõitmise osas kuid tänaseks olen jõudnud selleni, et Atheenaga on võimalik ette antud skeem läbida. Muret teeb veidi  sammu osa. Eelnevalt mainitud kasvuperiood ning kindlasti ka mõned õppimisega seotud seigad on viinud selleni, et ta ei ole kuigi aldis sammu tegema. Pigem soovib tõusta traavile ja kui seda ei saa, siis teeb midagi, mida kohtunikele kindlasti demonstreerida ei soovi. Kõrgemal asetseva tagaosa all sibavad jalad kiiremini kui ees. Samas võib näidata väga head sammu, mistõttu ei saa rääkida midagi sammu kvaliteedi üldisest langusest. Üritan praegu probleemi vältida lihtsalt sellega, et ei tee ratsmes sammu rohkem kui hädapärast vajalik. Oletan, et tegu on mööduva nähtusega. 

Samas galopp on teinud selle suure sammu ei kusagilt. Kerge ja lihtne sõita. Ei mingit plehkupanemist ega arutut rabelemist enam. Ratset aksepteeritakse ja säärt ka paremini kui traavis. Ilmselt  ikka selle arvelt, et impulss on parem. Eks pean veelkord tõdema, et tegu on ikkagi pigem hüppamiseks loodud hobusega. Hea tasakaal, hea kordinatsioon, kiire ja kerge galopp, samuti hüpe. 

Nädalal lõpuks tuleb otsustada Niitväljale võistlema sõit 20. juunil. Küllap on kasvõi kogemus andmise mõttes mõistlik see ette võtta.

Eesti hobune ei ole varavalmiv

Ei ole palju aega möödas ajast, mil oli tavaline arusaam, et eesti hobune on varavalmiv ja teda võib rahumeeli saduldada juba kaheaastasena. Tänaseks on aru saadud, et see mõttetera on kaugel tõest. Eesti hobune on vastupidiselt võrdlemisi hiljavalmiv. 

Atheena on praegu nelja aastane ja läbib silmaga nähtavalt järjekordset suurt kasvufaasi. Ta on hädas oma keha ja selle valitsemisega. Liikumist mõjutab oluliselt kõrgemaks kasvanud laudjas, mis on turjast silmmärgatavalt kõrgemal. Ja see on nelja aastane hobune, mitte kahene!! 

Indiviidid on erinevad, kuid soovides lasta oma hobuse liikumisaparaadil välja areneda ning oodata, et hobuse vaim on tööks valmis, ei ole ka eesti hobust mõistlik võtta töösse varem kui kolmnda eluaasta sügisel. Esimesel väljaõppeaastal peaks olema tööga väga ettevaatlik ja jälgima hobuse arengut. Neljaastasel hobusel võistleminegi on kahe otsaga asi. Kui seda otsustatakse teha, siis tuleb kindlasti valida võistlusi, mis ei koormaks hobust liialt ning oleks suunatud eelkõige hea kogemuse andmisele ja võistlusjulguse kasvatamisele.

Milles siis on asi, et sellest ikka ja jälle rääkima peab? Miks ei või noorema hobusega tööd tegema hakata? 

Liialt varane ja eale ning arengule kohatu töö  toodab kunstlikult keskmisest viletsamalt liikuvaid ja töötavaid hobuseid. Eesti hobuste puhul on iseäranis tavaline, et räägitakse sellest, et hobune noorena liikus vabalt ja hästi, aga sadulas on igavene kits. Saamata aru, et kuskil on tehtud ise viga. Liialt noor hobune ei pruugi olla vaimult valmis töötama ja muutub vastuhakkavaks või sootuks tuimaks. Teiseks võib aktiivses kasvufaasis oleva hobusega töötamine viia selleni, et hobune kasutab ebamugavuses ebaloomulikke ja viletsaid allüüre ning need kinnituvad ja jäävadki hobuse tavaliseks liikumisviisiks. Ja ongi käes see, et noorelt hea liikumisega hobune on muutunud jäigaks, lühikese sammu ja viletsa tasakaaluga loomaks. JA jälle visatakse kivi eesti hobuse kapsaaeda - nad polegi enamaks loodud!! 

Apollo on  hea näide saavutatud küpsusest. Kui ma teda neljasena nägin, siis oli ta tavaline noor hobune. Tal ei olnud siis treenitust kuid ei olnud ka vaimset valmidust raskemateks treeninguteks. Töö jäi siis pooleli. Ehk oleks olnud õige teha uuesti algust viieaastasena kuid see jäi tegemata. Kas ollakse nüüd lootusetult aega kaodanud? EI olda, Apollo on praegu vaimselt väga tugev, tal on tohutu töötahe ning vabapidamisel on tema keha arenenud nii, et ta suudab võtta vastu küllalt intensiivset treeningut. Ta suudab ja tahab näidata sadulas sellist lennukust ning liikumise vabadust, mis paneb koolisõiduhobusedki vahest kadestama. On seega tähtis, et vaatame iga hobust eraldi ja laseme neil saavutada vajaliku küpsuse enne intensiivse treeningu alustamist. Mis ei tähenda muidugi seda, et ei võiks noort hobust õpetada ja treeningule alust laduda. Kuid kõigega tuleb olla mõõdukas ning hobuseid ei või kõiki ühe puuga võtta.