Edusammud

Tänane treening oli mulle emotsionaalselt paljupakkuv. Jõudsime  ühe ettevalmistusperioodiga tulemusteni. Harjutasime galoppi sadulas. Kordel tehtud eeltöö ning senine ratsastus olid igati abiks. Ilma igasuguste probleemideta sai hobune aru, mida talt tahetakse. Tõsi küll tempo on võrdelmisi uljas ja liikumise suund mitte just kõigil hetkedel lõpuni määratav, aga parem kui ma arvata julgesin. Galopp on jõuline ja elav ning hobune leidis kiiresti tasakaalu ratsaniku all. Enamat täna tahta oleks olnud liig. Viie minuti jagu harjutusi ning eks ka paras erutus ajasid hobuse niigi võhmale ja märjaks. Ülemäärast väsimust alles tööga harjuvale  hobusele treeninguga seostada ei ole kindlasti mõistlik. 

Hobune, kes on õppinud algusest peale taluma pikki, raskeid ja ebameeldivaid treeninguid, õpib peagi ennast säästma ja alles trenni lõpus midagi pakkuma, sest teab, et enne niikuinii pääsu pole. Seetõttu tuleb õppida ennast kontrollima ja leida võimalus hobust treeningu kestel pidevalt premeerida ning mitte liialt väsitada. Seda selleks, et säiliks motiveeritus ning hobune töötaks treeningu esimestest minutitest viimasteni. See ei tähenda aga seda, et hobuselt ei peaks midagi nõudma. Vastupidi - tulebki nõuda, aga olla konkreetne nii nõudmises kui õige eest kiitmises, et hobune saaks aru, mis on see, mis viib soovitud tulemuseni.

Mina tean seda, aga ometigi on üks keerukamaid asju õpetetava piisavalt väikesteks osadeks jagamine. Ja kindlasit on omajagu probleemiks ka igale hobusele, tema motiveeritusele ja tasemele vastavate harjutuste ja treeningu pikkuse säädmine. 

Atheena treeningud kestavad praegu 30 - 40 minutini, millele võib eelneda veel kuni 15 minuti jagu muud õppeprotsessi käe kõrvalt või ka lausa mängu ning uute asjadega harjutamist. Füüsiline vorm tekib ajapikku. Oluliselt kergem on teha tööd hobusega, kes on selleks motiveeritud. On kindlasti mõtekas võtta treeningute algusperioodil aega hobuse korralikuks motiveerimiseks ja harjutamiseks tööga, kui kogu tema hilisema elu tegelda sundimise ja kaklemisega. Mõnda hobust on kahtlemata keerukam motiveerida kui teist. Atheena kuulub minu õnneks nende hulka, kelledele tegevus kui selline meeldib ja liikumine ka. 

Chambon

Kirjutan chambon, sest eesti keeles ei ole päris õiget nime sel vidinal. Kasutatakse küll võõrsõna šamboon või šamboo, aga pole nagu ka päris see. šambooni all mõeldakse rohkem kummist sarnast abivahendit. Chambon koosneb kahest osast. Kaks jäika umbes 6mm läbimõõduga karabiinotstega nööri ning nahast kuklaosa, mis kinnitatakse valjaste külge ja mille otses olevatest rõngastest nöörid läbi jooksevad. Ühed otsad kinnitatakse jalge vahelt vöö külge ning teised kuklarõngastest alla tulnuna suuliserõngastesse (või ka kordepäitsete külge vms.) 

Igatahe oli täna lubatud kordepäev ja et hobust ikka tõhusamalt treenida ja just selga kasutama panna, otsustasin kasutada chamboni. See on ainus abiratse, mis ei takista hobusel pea vaba ette liikumist, küll aga avaldab survet kuklale, paludes hobuselt ette ning alla sirutamist. 

Väga pingule esimesel korral neid ei seadnud ja ka suuliste asemel kinnitasin otsad päitserõngastesse. Lihtsalt seetõttu, et ehk veel täitsa arusaama omamata tekitaks kaks erinevasuunalist survetunnet hobuses asjatut segadust. Õppigu kõigepealt kuklasurvele õiges suunas järele andma. Sammus toimib, traavis veel mitte just nii hästi. Aga mingit paanikat ei tekkinud ja see ongi peamine. Järgmine kord saab nööre lühendada ja  tööd tõhustada. KA käsklusele galopp sai täna tähelepanu pööratud. Sõna tähendus on ilmselt selgeks saanud. Nüüd jääb veel teha selgeks see, et käsklus galopp ei tähenda ummisjalu kiiruskatsele startimise vajadust. 

Galopp + 1 harjutus

Külmapühades on väike vahe ja hobused said täna väljas lõbusalt aega veeta. Pealelõuna on aga trenniaeg. Hobune sadulasse. Atheena ei jäta kunagi võimalust haarata viimastki lähedale sattuvat suutäit. Nagu ehtne tööhobune, saabub maneezi heinad põiki suus - ei või iial teada millal jälle saab.

Trenn ikka ühtemoodi. Tegelikkuses hakkab tekkima edusamme. Hobune on hakanud otsima tõhusat kontakti suulisele ja pressib jõudsalt edasi. Selliselt on juba võimalik alustada tööd liikumise kvaliteedi kallal. Säärte vahel püsimine on aga ikka rabe. Justkui toimib, aga kui keskendumine kaob mõne hirmutava või huvitava asja peale, siis kaob ära ka kohe oskus kuulata ratsanikku. Palju korraga ei saagi tahta ja kui aus olla, siis omajagu tegemist on endagi keskendumise säilitamisega. Et teha ikka üht ja läbi mõeldut, mitte seda mis parasjagu välja kukub - see ei ole sugugi nii lihtne. 

Eile jõudsime ka esimeste galopisammudeni. Galopile tõusmise õpetamine on alati tüütu ja vaevaline protsess ja ei ole just mu lemmikute asjade hulgas. Selle teeb raskeks asjaolu, et hobusel nagu kõigil loomadel ja ka inimesel on "liikumismälu". Ehk siis keha õpib end liigutama viisil, mida ta tihti kasutab. Just see teeb galopiletõstete õige ja kvaliteetse õpetamise keerukaks. Iseenesest võiks ju mistahes viisil hobust algul galopile ärgitada, aga see viib selleni, et hobune õpib seda viisi jõudsalt kasutama. Enamasti ei ole see aga kuidagi seaotud meie arusaamaga tasakaalukast ja õigest tõusmisest. Seega vaagisin jälle, kas minna seda teed, et teha käsklus "galopp" hobusele kordel nii selgeks, et saan seda seljast ära kasutada või üritada kasutada kevadel klassikalise ratsastuse kursusel õpitud galopitõste harjutust. Viimane nõuab ratsanikult väga head kehavalitsemist ja täpset tööd märguannetega. 

Toon selle siinkohal siiski ära, kuna see harjutus võib aidata parandada juba välja õppinud hobuse galopiletõusmise kvaliteeti.  Kvaliteeti just selles osas mis puudutab tõusmise faasi, lennukust ja tasakaalu. Mõte seisneb selles, et hobune peaks tõusma galopile hetkest, mil tagumine sisemine jalg astub keha alla, see on sama hetk mil valele jalale kergendades, ratsanik istub sadulasse. Harjutust on lihtne sooritada sellisel viisil. Sõidad ringil kergendatud traavi õigele jalale, teed suunamuutuse diogonaalil kuid kergendamisrütmi ei vaheta, jäädes seega kergendama valele jalale. Jõudes paindeni tuleb tõsta hobust hetkel, mil istud sadulasse. Esimesed korrad lähevad raudselt aia taha ja mis siis. Niiepea kui suudad vältida enda pingessetõmbamist ja anda täpse märguande ja hobune jagab välja, mida talt tahetakse, kogeb ratsanik eelnevast sootusks teistugust tõstet. On võimalik, et hobune on sooritanud neid ka enne õigesti või juhuslikult õigesti kuid selliselt palju harjutades on võimalik õige tõusmisfaas hobusele liikumismällu söövitada. Siin on aga üks AGA. Hobune peab liikuma aktiivselt ja pürgima edasi. Passiivle ja tühjalt koondatud hobusel selline harjutus, nagu ükskõik milline harjutus korrektselt ei õnnestu. 

Päris kogenematu hobuse puhul pean siiski mõistlikuks, et ta on omandanud enne häälkäskluse galopp, sest muidu võib olla õigel hetkel gelopi alustamine vaevaline. 

Seega tuleb meil Atheenaga lähtuda arusaamast, et kiirustamine ei vii kiiremate tulemusteni ning käsklust galopp kordel veel harjutada. Seejärel võtta ette harjutused sadulas ning tõste omandamise järel liikuda maastikule elavat ja sirget liikumist õppima. 

Iseloom

Täna olen üksi, kohe nii üksi, et ei tallis ega maneezis pole kedagi seltsiks. Ja seda tallis kus hobuseid on üle viiekümne. Pakane. Kuna aga on külmapühad ja hobused saavad vähe liikuda, Atheena sai täna korralise trennikorra. Maneezis ei olnudki eriti külm. Saime rahumeeli tööd teha. Harjutame ikka säärte vahel otse liikumist ja üleminekuid. Ikka needsamad asjad, aga alus peab olema tugev. Tekkis mõte ka veidi galoppi proovida kuid trenniaega sai niigi palju ja lõpuks ilmus ka teine hobune maneezi. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Kõige huvitavamad tähelepanekud viimasel ajal puudutavad hobuse iseloomu. Kuigi kõik hobused on üks liik ja nende käitumist ning õppimist seovad teatud seaduspärasused, on hobuste iseloomul nende õpetamise ja ka igapäevase elu juures üsna suur roll. Kui inimene valdavalt kipub hobust liialt inimlikustama ja neile külge pookima kõikvõimalikku tahtelist ja loogilise mõtlemisega seotud käitumist, siis see pole see. Hobune tõepoolest ei tee tahtlikke loogilisi otsuseid ja tegusid vaid tegutseb talle kasulikuks osutunud viisil või siis katseeksituse meetodil soovituni jõudmiseks. Küll aga on hobustel kahtlemata erinev iseloom, mis on neile kaasa sündinud ning saab enim mõjutatud varsa ja sälueas. Hobuse iseloom ei ole hiljem kuigi palju mõjutatav, küll aga mõjutab see koostööd hobusega.

Atheena puhul on mind pannud tõsiselt üllatuma käitumine, mida võiks juskui nimetada kadeduseks või isegi armukadeduseks. Olen ka enne midagi taolist näinud kuid olen arvanud, et see on juhuslik ning taaskord liigne inimese loomuomaduste hobuse külge riputamine. Olgu siis nii või naa, küll juhtus aga hiljuti selline seik. Jalutasin, mängisin ja harjutasin Atheenaga ühteist maneezis. Tuli ronida teise hobuse selga ja andsin poni teisele ratsanikule hoida seniks. Möödudes teise hobuse seljas Atheenast, ründas see teda selliselt nagu ta oleks soovinud teda sealsamas auguliseks pureda ja maasse trampida. Ja see ei olnud juhuslik. Olukord kordus veel paar korda. Hiljem ise teda hoides ta aga samale hobusele mingit tähelepanu ei pööranud. Mis see selline siis on? Tõeliselt seltsiv ja otse loomulikult iseäranis maias suupoolisele on ta küll. Ta ei ütle kunagi ära võimalusest midagi teha, ka koos inimesega. Mul ei ole olnud kahjuks aega jägida tema igapäevast käitumis karjas kuigi palju. 

Noore märana on tegelikult päris huvitav ka see, et teda ei häiri karja juurest ära viimine ja isegi absoluutselt üksi jäämine. Sellist asja juhtub harva, eriti märade puhul. Ratsanikuna hindan seda omadust aga kõrgelt. Üks keerukamaid asju on harjutada hobust üksjäämist rahulikult võtma. 

Järeldusi siin teha mõtet ei ole, aga igatahes on see taas tõestus sellest, et iga hobune on erinev ja igaltühelt neist on midagi õppida. 

Üks hädavajalik oskus

Täna on külm, nii külm, et minu mõõdupuu enam väljas sõitmist vabast tahtest heaks ei pea, isegi kui väljas on uskumatult ilus. Teeme trenni meeldivalt soojas maneezis. Ratsutamisele eelnevad ikka mõningased harjutused käekõrvalt. See on hädavajalik ja elementaarne. On igati mõistlik õpetada hobusele põhimärguanded vähemalt arusaamise tasandini selgeks maast, lihtsalt seetõttu, et hobune õpib ilma segava ratsanikuta neid palju kiiremini. 

On aga üks asi, mida PEAB õpetama igale hobusele ja mida saabki õpetada vaid MAAST ja KÄEKÕRVALT

See on nimelt kuklasurvele järele andmise oskus. See on niivõrd hädavajalik oskus vältimaks tobedaid ja ohtlikke olukordi hobuse kinnisidumisel või ka näiteks treilerisse laadimisel. Pean kahjuks ütlema, et valdav osa ka võistlevatest hobustest ei ole sellist oskust omandanud. Nad küll järgnevad inimesele kui too nöörist sikutab kuid on täiesti nõutud niipeal kui inimene silmist kaob või tõmme tuleb kusagilt mujalt ja ootamatult. 

Seda, kas hobune mõistab kuklale avalduva surve peale õiges suunas järele anda on kõige lihtsam kontrollida nii. Paned päitsed pähe ja nööri kõlge. Nööri paned ühe oma jala alt läbi ja tõmbad selle pingule. Nii on surve suunatud otse alla (just nagu kinnisidumisel näiteks), aga inimene ise hobuse eest ära ei liigu. Hobune, kes on õppinud, mida sellisel puhul teha, toob oma pea alla ja vabaneb sellega survest. Hobune, kes ei mõika, mida teha, kas ei reageeri üldse, sikutab vastu või satub päris tirimispaanikasse ja rebib end lahti.  Selliste reaktsioonidega tulem ütleb sulle vaid ühte - HAKKA HARJUTAMA. Miks? Aga seetõttu, et kinni seotud hobune juhusliku ehmumise tõttu pingule tõmbunud nööri peale tirimispaanikasse ei satuks. Või siis seetõttu, et hobune tuleks treilerisse järele ka siis kui sa näoga tema poole seisad ja nöörist sikutad jne jne. See on elementaarne ohutusnõue ja teeb hobusega koos eksisteerimise meeldivamaks.

Atheena õpib seda tasapisi kuidas meil aga trenni kõrvalt aega on. Esialgu kasutasin surve avaldamiseks vaid sõrmi kuklal ja premeerisin vähimagi liigutuse eest. Siis võtsin paralleelselt kasutuselepäitsetest tõmbamise ja hakkasin üha suuremat järeleandmist nõudma. Ikka alati algul kerge puudutus. Nüüd proovime juba ka erinevatest sundadest tõmmet ja ka valjastes sama asja. See peab saama nii selgeks, et ka ehmunud hobune automaatselt õigesti reageeriks. 

Eesti hobune

Eesti hobune on meie väikese Eesti hobusepoplatsiooni suurim väärtus. Miks? Eesti hobune on olnud siin maal sama kaua kui eestlane ise. Ilma oma hobuseta ei oleks me sugugi need, kes me praegu oleme. Teiseks ei ole maailmas enam alles kuigi palju hobusetõuge, mis oleks geneetiliselt sajandeid säilinud suuresti muutumatuna. Mõningane ristumine teiste tõugudega ei ole eesti hobust oluliselt muutnud kuid on andnud ühe asja, mis on tänapäeval tema üheks suurimaks tõmbenumbriks - värvused. Eesti hobusel on lubatud kõik peale suuri valgeid märgiseid tekitavad geenid. Esinevad aga kõik põhivärvused, lisaks kollasegeen, hiirugeen ja hõbegeen ning ka kimligeen, 

Peale selle on eesti hobune  vägagi asine tööloom. Praegu valdavalt ratsahobusena kasutatav enamasti ponimõõtu hobune tegi esivanemate põldudel kõik tööd. Ka praegu vääriks ta oluliselt laialdasemat kasutamist rakendis. Hobusemehetarkus ja hobusega töötamise oskus on aga maalt praktiliselt kadunud. Ehk taaselustab seda pisut rakendispordi populaarsuse tõus. 

Eesti hobune ise on võrdlemisi vähenõudlik, suutes vähemalt Lääne-Eesti kliimas piisava maa olemasolul end ise aastaläbi elus hoida. Kirjutan just nimelt elus hoida, sest töös kasutatavad hobused vajavad siiski lisahoolt. Palju suuremaks hädaks kui puudus, on eesti hobusele inimese liigne agarus tema söötmisel ja ka soovis hobust soojas umbses tallis pidada. Nii vähe kui neid haiguseid ka on, on need tingitud valest söötmisest ja viletsa õhuvahetusega talliruumidest ning  ka viletsast kapjade hooldusest. 

Hobuste käsitlemine ja väljaõpe on aga need kohad kus on tekkinud suur lõhe kahe generatsiooni vahele. Vanu hobusemehi praktiliselt enam pole ja noored veel ei oska. Omakeelset kirjandust on vähe, juhendamist on maal raske leida ja õige visalt levivad alusetud müüdid, mis ikka ja jälle viivad vääralt koheldud hobusteni. Eesti hobune vajab enam tähelepanu ning nendega tegelejad võimalust end täiendada. Et ei peaks hobuse ostja otsime vaid noori kogenematuid hobuseid ja kasvataja saaks püstipäi müüa ka korralikult sisse sõidetud või ette õpetatud hobuseid.  Üldiselt on aeg tunda uhkust oma hobuse üle ja mülkast välja ronida. EI ole eesti hobuse ainus asi närida rannaniidul pilliroogu. Sajandeid tööd teinud hobune saab ja suudab seda ka praegu teha ning väärib palju oskuslikumat ümberkäimist. 

Atheena on ostetud ka metsiku ja noorena just seetõttu, et juba sisse sõidetud hobuste tase on nii kõikuv ja ettearvamatu nähtus. Kogenumatel ja oskust sisse osta jõudvatel hobuseomanikel tasub selline ost ennast kiiresti ära. Mina leian aga, et selline olukord on absurd ja eesti hobuse kasvatajad peaks tõsiselt nägema vaeva oma oskuste ja ka vaadete edendamisega, et oleks võimalik müüa ka vanemaid ja koolitatud hobuseid. VÄhemalt mingisugune hulk kasvatajatest peaks olema selleks arvestatavalt võimelised ning kõik peaksid olema võimalised ja võtma uhkusega oskust tuua noorhobuste näitusele välja selleks asiselt ette valmistatud hobused. Eesti hobune on ja jääb metsahobuseks, aga tal on ka väga pikk kultuurhobuse ajalugu ja seda lihtsalt ei või niisama lihtsalt maasse tampida. 

Sellised on laupäevaõhtused mõtted eesti hobuse vallas. Atheenal oli taas trennipäev, mis algas fotosessiooniga Ago kaamera ees ning edasi juba rutiinse sadulatreeninguga maneezis. Läheb üha paremaks. JA kui mõelda sellele, et Atheena on tegelikkuses saanud ehk mõnikümmend ratsatreeningut, siis on pilt võibolla isegi uinutavalt hea. Võin vaid loota, et siit ei tule tagasilööke. Sel hobusel on hea pea ja tema mõistlik suhtumine kõikke uude on imekspandav. Kui suur roll on selles nüüd tema väga läbimõeldud ja hoolikas inimeste maailmaga tutvustamise programmil, jääb mulle alatiseks päriselt teadmata, sest võrdlusmaterjali ju ei ole. Kindel on aga see, et tööd alustades reageeris Atheena veel paljudele asjadele umbusalduse ja vahel kerge paanikaga. Tahan uksuda ja eks usun ka, et ette võetud sammud on loonud hobusele võimaluse oma head pead parimal viisil realiseerida. 

Takistused

Täna jälle trennipäev. Selleks, et käsitlemise ja inimese toimetamise suhtes saavutatud usaldus muutuks veelgi enamat välja kannatavaks tuleb ka igasuguseid asju kasutada ja järjest hoogsamalt. Täna sai sõrgatsitutte kammitud :D seekõlab kultuurhobuste omanikele ikka õige lõbusalt ja eks ta ole ka. Tupsujalal on ligi 10 sentimeetrised tupsud. Musta peaga hobusel on ka armsad helehallid kõrvatupsud. Ja siis sabapalsam mõnusast pritsikaga pudelist  üha hoogsamalt. 

Hobune läikima löödud, aeg trenni teha. Sadula ootamise ajatäiteks harjutame veel ohjes liikumist. Täna on Renekil maneezis hüpepäev ja maneez takistusi täis. Teeme siis slaalomit. Ja nüüd - metshobused ju ei lähe kitsastese vahedesse ja käikudesse. Muti arvas aga miskipärast, et koos ohjade ja kõigega on õige hea just okseri lattide vahel läbi jalutada, latid endal silmini. Pöörded hakkavad juskui juba välja tulema. 

Sadul seljas ja trenni ka. Ikka vana rada pidi otse ja edasi ja veidi üleminekuid. Otse liikumine on raske ja ega ma vist ei saa seda maneezis kuigi tõhusalt parandada, peab maastikule minema. Nüüd nagu juba julgeks ka. 

Kuna Rohaniga  ka esimesi hüppeid harjutati, siis olid latid maad ligi. Teeme ka proovi. Üleüldse on ju absoluutselt normaalne et üleöö on maneez mingeid poste ja pulki täis kasvanud ja et neist aegajalt üle peab jooksma, pole ka erilist tähelepanemist väärt. Üleliigseid hüppeliigutusi nüüd Atheena küll tegema ei hakanud. Aga ega see praegu olegi tähtis. Tal on ikkagi alles siledalgi ratsaniku all tasakaalu pidamisega omajagu tegemist. 

Mis mulle aga meeldib on see, et täna oli juba tunne, et saab hakata tõsiseltvõetavamalt ratsastusega tegelema. Hobust on võimalik julgelt edasi sõita ja juhtida ilma, et tuleks esile mingeid paanikareaktsioone või kartusi.  Ka ootamatused - asjad ja helid ei tekita enam paanilise põgenemise reaktsiooni vaid päädivad lühemate ehmatuste või tähelepanu hajumisega. See on suur edusamm ja muudab edasise töö juba märgatavalt kiiremaks. 

Topelkorde ja ohjad

Atheena on nädala puhanud. Uuesti tööle. Täna meil sadulat pole, võtame maast töötamise päeva. Topeltkordega töötamine on mitmekülgne ja kasulik töövahend nii ratsa kui rakendihobuse õpetamiseks. Atheena puhul tulevad jutuks mõlemad. Kuigi eelkõige ratsahobuseks koolitatav, tuleb tal siiski omandada ka ees käimise oskused, et vähemasti talvist saanisõitu teha saaks. 

Trenni juhatame sisse harjumuspäraste tavakordeharjutustega ja kui meeleolu on osutunud sobivaks uute asjade õppimiseks, siis alustame topeltkodeharjutusi. Esmalt jälle harjutused jalge vahel tolkneva kordega - hobune peab tõepoolest erilise rahuga võtma enda ümber toimuvat, et ta saaks täielikult keskenduda käsklustele. Täna õppisime pöördeid sammult. Ise olen veel veidi tahumatute liigutustega ja jään mõne pöörde alustamisega selgelt hiljaks. Atheena jagab kiiresti välja uued ülesanded. 

Varustuseks on tugevad ja tihedalt istuvad päitsed, kordesedelgas ja spetsiaalsed topeltkordeohjad, mis on ümara läbilõikega ning kergemad kui tavalised. Lisaks veel karabiinid, millega need sedelga külge jooksma panna ning loomulikult piits. 

Päitsed seetõttu, et ohjad juba oma pikkuses ja raskuses oleks suulisele liialt suureks tõmbeks ning pika ohjaga antav märguanne kogenematule hobusele on kindlasti liialt jõuline. 

Nagu  ratsagi näib olevat ka ohjes noore hobuse jaoks kõige keerukam otse liikumine. Ise ka veidi aeglane selle nõudmisel, eks tuleb harjutada. Ükskõik kui taibukas hobune ka pole, harjutuskordi vajab ta ikka, et saavutada vilumust ning samuti eeldusi pakkuvaid harjutusi. Atheenalegi on ikka ennemalt selgeks tehtud kuhu küljele tõmbava ohja surve peale end liigutada. Seda tööd tegin lühikese ratsmega ja päris käekõrvalt. 

Atheena naerutas maneezis pealtvaatajaid oma ülipüüdlikult viisaka käitumisega, üritadesleiba võttes pead peaaegu et teisele poole ära peita. Õunad inimese käes osutusid aga peaaegu Atheena tahtejõust suuremaks ahvatluseks. 

Atheena tasakaalukas, inimesega kontakti hoidev ja rahulik käitumine on jätnud viimasel ajal kõike muud kui metsponi mulje, ilmselt on aeg öelda "hüvasti metsponi" ja alustada tavalise kogenematu noore hobuse treenimist. 

(Pilt: Ago Ruus 16.01.2010) 

Atheena õpib viisakaks

Selleks, et hobune sööki võttes viisakalt käituks tuleb talle seda ka õpetada. Asi on iseenesest lihtne. Hoiad kätt rusikas kuniks toimub nuuskimine või norimine ja avad peao niipea kui hobune kasvõi veidi oma nina eemale tõmbab. Algul nii ja siis ootad, et nina veel kaugemale eemalduks enne kui peopesa avad jne. See juhtub kindlasti, sest hobustel on kindel kalduvus õpitut võimedada kui senine tegevus tulemust ei too. Kinnituse tekkimiseks tuleb aga ühte asja korrutada vähemalt 8 korda.

Atheena on taibukas mära ja õpib kiiresti. Kõrvalolev pilt ütleb rohkem kui minu seletused siin seda teha jõuaks. Ta kasutab oma õpitud viisi maiust paluda õige ilmekalt. 

Täna tegime artikli jaoks esimesi pilte ja olenemata eelmisest raskes lumetreeningust töötas Atheena ka täna innukalt. Nüüd mõnepäevane puhkeperiood, et kõik õpitu jõuaks ajus oma kohale kinnituda ja siis juba uued asjad. 

(Pildid: Ago Ruus)

Miks ei või hobust närvi ajada!

Selgitan tihti ratsanikele, miks ei või hobust liigselt närvi ajada, ega erutunud hobusele midagi õpetada.  

Asi on aga lihtne. On olemas selline asi nagu liikumismälu ja on olemas tegevusmälu ning otse loomulikult on olemas ka emotsioonide talletumise reeglipära. 

Selliselt juhtubki, et kui nõuame hobuselt korduvalt mingit harjutust erutatuna, siis õpib ta selle meeleseisundi selle harjutusega kaasnevaks. Nii võib juhtuda, et iga kord kui hobust galopile tõstetakse, tõmbab hobune pingesse ja erutub.  Lisaks sellele väheneb erutunud hobusel reageerimisvõime nõrgematele ärritajatele, milleks ratsutamise juhul on näiteks ratsaniku märguanded - hobune on justkui tumm. Kas selline asi on soovitav? Vaevalt küll.

Siit tulebki lihtne reegel. Kui hobune erutub liialt, siis kõigepealt rahusta ta maha ja siis jätka harjutust. Toimib ka vastupidine õpe. Hobune kes on harjunud mingit harjutust rahulikult tegema, rahuneb selle harjutuse nõudmisel ka muudes situatsioonides. Näiteks võib uue asja õpimisel erutunud hobuse maha rahustamiseks kasutada mõnd vana ja selget harjutust, mille tegemisel ta on õppinud olema rahulik. 

Veidi ka liikumismälust. Liikumismälu on tahtele allumatu. Nii me inimesed kui hobused talletame liikumisviisid, mida me tihti kordame. Seetõttu peame jälgima, et me hobused ei saaks kuigi palju liikuda ebasoovitaval viisil. See käib näiteks puhkepauside kohta. Lastes hobusel lonkida mingisugust küliskäigulaadset impulsita sammu jääb see neile peagi külge ja samm saab aegamööda rikutud. Hobuse tahtest see ei sõltu, see lihtsalt muutub tema liigestele ja lihastele omaseks ja välja harjutada on seda äärmiselt raske kui mitte võimatu. Kui sul ei õnnestu hobust puhkehetkel soovitud viisil liikumas hoida, siis parem seisa paigal. 

Atheenaga olen samuti teinud ettevaatlikku tööd. Vältimaks liigset erutust valisin algul rahulikke situatsioone ja ei palunud talt  galopi jooksmist, mis selgelt erutas teda liialt - ta ei olnud veel võimeline tulema toime iseenda kõrgenenud pulsi ja samal ajal piiratud ringil jooksmisega. Sellest jõudsime kiiresti üle ja nüüd on töösse lülitatud ka galopp ning võime rahulikult teha maneezis tööd ka siis kui mõni muu hobune seal ringi tuhiseb. Leian, et selline ehk ettevaatlik lähenemine on kindlasti pikemas plaanis aja võit. Ma ei pea edaspidi enam võitlema sellega, et erutusest tulenevalt ei suuda hobune keskenduda. Suurem kasu ilmneb aga ratsutamisel, kus aktiivne ja lõdvestunud edasiliikumine on  hobusele liikumismällu juba  kinnitunud. 

Blogi algus

Blogi mõte tekkis koos aritklitesarja loomisega Oma Hobusse. Kuna ajakiri ilmub vaid kuus korda aastas ja mahutab just nii palju informatsiooni kui mahutab, siis ei oleks kuidagi võimalik kõike paberveergudel edasi anda. 

Nii sai Atheena endale ka veebiblogi, kuhu ma tõesti loodan, et jõuan teha päris tihedaid märkmeid Atheena ratsahobuseks õppimise protsessi kohta.

Täna on uue aasta esimene esmaspäev. Lund on tublisti üle poole meetri. Kes sellise ilmaga ikka maneezis ratsutab:). Lumejooksu treeningud tulevad vaid kasuks. Sedakorda veel küll piiratud platsil. 

Sadulapassimise tulemus oli see, et ma pean veidi oma käsitööliseoskusi rakendama ja looma erilise sadulapadja kuniks Atheena päris oma sadula saab, mis tema jaoks sobivaks muudetakse.  

Täna mul veel selliseid vahendeid ei olnud ja käiku läksid käepärased vahendid "numnah" ja paksem valtrap. 

Kuna vahepeal meil sadula sobivuse kahtluse tõttu oli kordetöö periood, siis see asi on nüüd päris kenasti selge. Suulisi kordetamisel ei kasuta, selle asemel on ühed päitsed, mida saab küllalt pingule reguleerida. Kapson oli kahjuks suur. Topeltkordega sai ka niipalju tutvust tehtud, et jalgades tolgendavat kordet enam tähele ei panda ja elementaarne arusaamine jooksmisest on omandatud. Tegelikkuses nägi see välja nii, et kõigepealt silitasin puntras kordega hobust seljalt, seejärel loopisin talle seda pusa selga, siis vastu jalgu jne. kuniks hobune sellele tegevusele enam tähelepanu ei pööranud. 

Täna oli aga üle pika aja võimalus täies trennipikkuses ratsutada. Lumes ja loojuva päikese saatel. EI oe üldse paha. Kuna Atheena väljaõpe seisab alles kanajalgadel, siis esimese maastikretke lükkasin veel veidi edasi. Mingeid enese kiirest liikumisest tulenevaid erutusi ega sööstusid täna ette ei tulnud ja see on hea. Töö sisu endiselt edasi ja edasi, impulss ja sirge liikumine. Veidi pööramise õpet ja ongi õpitavat enam kui küll.  PAks lumi väsitab kiiresti. 

Tubli poni pidas ligi 30 minutilise rassimise vastu. 

(Pilt võetud 2.1.2009, by Walhalla)