Skeemi õppimine

Võtsin just ette uue skeemi, mida võistlusteks ette valmistada. Kirjutan sel korral kuidas ma uut skeem lahti harjutan. See ei ole mingi üldine standard ega õpikujutt, aga võib anda ideid teistelegi kuidas skeeme lõikudeks jaotada ning mida ja kuidas harjutada.

Kõigepealt tuleb endale ette manada koolisõiduplats tähtedega. kes on rohkem võistlenud ned teavad seda peast väga hästi, kes aga alles algust teeb , vajab skeemi paberil ette. Selle leiab ratsaliidu kodulehelt näiteks. Sel korral on skeemiks ABC 2-2.

Skeem algab sissesõiduga töötraavis A tähest piki keskliini. Töötraav kujutab endast hobusele endale kõige omasemas tempos joostavat kuid kindlasti hea impulsi ja rütmiga traavi. Väga tihti "töötame" tegelikult hobusega väiksema traaviga kui talle loomuomane. KOhtunikele ei jää see aga märkamata. Püüan traavi säilitada. Asi selles, et noor hobune ei ole vee valmis väga pikalt täisistakus sadulas istuvat ratsanikku kandma, aga skeem on õnneks väga lühike.

Keskliinil liikumine on meil veidi keeruline. Noore hobuse puhul on väga tähtis otsesuse saavutamine ja keskliinil sissesõit reedab selle töö edukuse kohe alatult ära. Et see paremini välja kukuks siis püüan treeningutel üleüldse vältida seinte ääres sõitmist, et hobune õpiks säärte vahel ja otse püsima.

Peatus on tähes X, mis on platsi keskpunktiks. Peatus a tasemel ei pea olema hoogsast traavis müraki neli jalga maha. Hobune ei ole mul selleks valmis ja seega on sujuva lõpptulemuse saavutamiseks kergem harjutada teda veidi aeglustama enne peatust ja siis peatuma. Ratsmes peatus meil veel välja ei kuku ja ma sellest numbrit ka ei tee. Kohtunikke jõuga raami surutud hobusega ei peta niikuinii ja kellele seda vaja on. Aga hobune võib väga äkki ostutuda küpseks mõne järgmise taseme oskuseks, eks näis.

Edasi tuleb jätkata töötraavis sõiduga paremale tähes C ning tähes B poolring paremale ja tagasisõit rajale M tähes. Pikem traavielementide jada, kus noore hobuse jaoks on küllalt keerukas 10m poolvolt. Teades, et mu hobune ei ole veel valmis ennast oluliselt koondama, siis mul tuleb laialivalgumise vältimiseks teda selle elemendi jaoks lihtsalt tempos alla tuua, aga samas impulssi kaotamata. Seda tuleb ilmstingimata harjutada kuid kindlasti mitte pidevalt samas kohas kus see skeemis tehakse. Hobustel on kalduvus õppida tegevusjadasid ja nad hakkavad seepeale ennetama märguandeid. Pole üldsegi kena kui hobune järsku ühes kohas volti alustades iseenesest mõtlema hakkab.

Jätkub skeem samase elemendiga maneezi teises küljes algusega tähes E ja tagasisõiduga rajale tähes H.

Järgneb töötraav rajal ning suunamuutus MXK , kus 3-5 sammu peale X tähte tuleb minna üle sammule. Väga hea ja nähtav koht kohtunikele ülemineku hindamiseks. Üleminek kiiremalt allüürilt aeglasemale nõuab hobuselt oma tagaosa head kasutamist ja tasakaalu pidamist. Selle mitteõnnestumisel on oht, et hobune avab suu, sest ta lihtsalt ei ole oma mõne ratsastuskuu jooksul veel suutnud nii tugevaks saada, et alati läbi minna. Siinkohal tuleb samuti püüda teha üleminek võimalikult sujuvalt ja see poolpeatustega ette valmistada, nii et hobune end hästi kannaks. Eriti tähtis on ratsme pehmeks andmise moment, et hobune saaks minna üle heale rütmile ja kaela sirutusele sammus. Kuid üleminekud on niigi treeningu pidev osa ja seetõttu see mingi eriline harjutamise objekt ei ole.

A tähes on peatus. See on me selle skeemi kindlasti kõige kahtlasem moment. Ma ei ole lihtsalt veel jõudnud tegeleda peatuste harjutamisega, sest suurem rõhk on ikka hobuse edasi liikumise arendamise peal. Aga mis seal ikka, kuna peatus tehakse sammust, pole suuremat asi probleem, kuid tähtis on ise mitte peatusest enne hobust lahkuda :D ehk õppida kannatama need nõutud 5 sekundit ja ka hobust paigal seismisega veidi harjutada. Täiuslik raam ei ole sel korral veel prioriteet.

Jätkub samm , mis FE vahel on nõutud vaba sammuna. See on ka kohtunikele väga hea element hinnata hobuse üldist tasakaalu, impulssi ja lõdvestatust. Sammu ei ole võimalik "sõita", eriti mitte vaba sammu. See tuleb õigesti välja siis kui hobune on õigesti treenitud. Pean jälgima et ei hakkaks siin kohal hobust kuhugile "sõitma" ega takistaks ta vaba astumist. Seda elemeti eraldi ei harjutata.

Jätan selle siinkohal pooleli ja tulen teema juurde hiljem tagasi. Treenima pääsen niikuinii alles paari päeva päarst.

Võistlus kus ma ei osalenud

Laman sirakil maas, samas kui peaksin praegu hobust tema elu esimeseks võistlusstardiks soojendama. Viimasel ajal on selle võistlemise teemaga midagi lahti, niipea kui mul selline idee tekib, läheb midagi valesti. Mina kes ma olen haruharva haige, suutsin teha sellise ajastuse. Mis seal ikka, söön tablette ja mõtlen, et kuidas siis oleks läinud.

Midagi erilist vast poleks niikuinii oodata olnud, aga igal juhul olin valmis hobuse proovile panema ja temaga võistlemist alustama. Järgmine katse tuleks teha aga võõras maneezis. Võibolla on see isegi parem, sest hobusel on kalduvus olla pelglikum kodumaneezi tekkivate uute asjade suhtes, võõrsil ei osata neid ehk näha. Aga seda saame varsti teada.

Niipea kui jalad all, hakkame uut skeemi harjutama.

"India sadul"

Sadulatega tegeledes puutun tahestahtmata kokku ka "india sadulatega". Blogikande mõte on seejuures tõsine. Kuna neid sadulaid õnnetuseks liigub üsna palju ja neid ka endisel kaupluses müüakse, siis on hobuseomanikel hea teada, mida neid sadulaid ostes väga tähelepanelikult jälgida tuleks.
Üsna lühikese aja jooksul on mul tulnud välja prakeerida 4 katkise raamiga ning paar korvamatult kõveralt kokku pandud sadulat. Mõned eksemplarid on õnnestunud sirgeks ajada, paaril on vahetatud tope (töö, mida naha rabeduse tõttu tihti teha ei õnnestugi) või topet korrigeerida.

Nende sadulate kvaliteet on vilets, sest kui me maksame poes nende eest uuena 100 - 150€, siis mõistate isegi, mis raha nende valmistajad saavad ning mis materjal maksab. Põhimõtteliselt mitte midagi ja võib olla üsna kindel, et nende sadulate valmistajad hobust ja sadulat koos oma elus näinud ei ole. Aga tulles tagasi reaalsesse ellu, siis rahalistel kaalutlustel selliseid sadulaid siiski soetatakse. Ja kuna neid juba soetatakse, siis hobuste tervise säätmiseks ja enda ratsutamiselamuse mitte rikkumiseks tuleb mõnda asja osata vaadata.

Esiteks mitte ühtegi sadulat ei tohiks osta ilma seda konkreetsele hobusele proovimata. Ka mitte 100 € maksvat sadulat, sest olenemata hinnast on sobimatu sadula tehtav kahju väga suur.

Esmalt sadulat poes või kellegi käest ostes sellega tutvudes

1) Võta sadul tagakaart pidi vastu vöökohta ja püüa sadula hõlmasid väänata laiali ja kokku. Kuuldes raginat-naginat ja täheldades ebanormaalset liikuvust - tõsta see sadul kohe kõrvale. Uutel sadulatel vast katkiseid raame ei ole, kuid kasutatud india sadulatel on neid väga tihti.
2) Vaata sadulat eest ning kontrolli kas paneelid on ühe kõrgusel ning ühe paksud.
3) Keera sadula teist pidi ja vaata tagant, kas paneelid on ikka sadula keskkoha suhtes võrdses asendis ning ühesuurused.
4) Kontrolli jaluse konksud - need peavad olema kenasti kinni raami küljes ja päästelukud peavad toimima !
5) Kontrolli kas vöö kinnitused on mõlemal pool samas kohas ( eriti just koolisõidusadulatel võib esineda selles osas vigu). Ning ka seda, kas üldsadulal esimene tripp ikka asetseb vähemalt kohe raami otsa taga. (On nähtud eksemplare kus kinnitused on rännanud paneeli keskosast tahapoole, selline sadula ei saa mitte kuidagi normaalselt hobuse seljas püsida)
6) Keera sadul tagurpidi ja vaata ning katsu paneelide topet. See peab olema pehme, selles ei tohi olel kühme, muhke ega tugevaid lohke. PAneel peab olema ka sirge, et see saaks täies pikkuses ühtlaselt vastu hobust olla. Kasutatud sadulatel on tihti keskosa tühjaks sõidetud ja sadul istub paljalt raamiga hobuse seljas või on paneelide taguosad ületäidetud ja punnis. Selliseid asju peab oskama näha, et endale õnnetust mitte kaela osta!
6) Kontrolli õmblusi ja sadulavöö trippe. Need detailid on su enda turvalisuse huvides.

Ka kvaliteetsadulatel esineb defekte kuid "india sadulate" puhul on väga harva paneelid ühtlase toppega. Väga sagedased on ebasümmeetriad ja vahel näeb ka lausa karjuvalt viltuseid sadulaid. Veidi keerulisem on lugu sellega, et vahel on ka raamid kõverad kuid seda esmase vaatlusega tavaliselt tuvastada pole võimalik.
Kui sadul näib olevat muidu täitsa kobe ja hobusele sobib kuid tope ei ole korras, siis tasub pöörduda sadulsepa poole ja küsida, kas see on võimalik vahetada. PAljudel sadulatel on.
Üks asi on aga küll kindel - seni nähtud India päritolu latekspaneeliga sadulad ei kõlba kasutamiseks.

Sama kontrollnimekiri kehtib mistahes sadulat, eriti kasutatud sadulat ostes. Ei ole harvad juhud kus inimesed on ostnud katkise raamiga sadula või lootusetult erinevalt välja veninud paneelidega sadula või mõne muu parandamatu veaga sadula.

Kui kahtlete oma oskuses ostetavat sadulat hinnata, siis tasub küsida nõu sadulsepalt, sest kahju mida katkine, viltune või alt muhklik sadula tekitab on kordades kallim kui nõu küsimine.

Lõpetuseks veel veidi sellest, miks India sadulate raamid nii kergesti purunevad. Need sadulad on ehitatud täispuitraamidele, mis on erinevatest lauajupist voolitud osadest kokku pandud. Kaare tugevdamiseks on kasutatud plekki, mitte terast nagu korralikes sadulates.
Selline kooslus ei ole kuigi püsiv ja kui sadulaga vähegi midagi juhtub, on tagajärjeks raami purunemine. Väga tihti on põhjuseks ka see, et sadul on hobusele kitsas. Siis on jõud, mis kaarele langeb suurem, ning plekkkaar ei pea vastu. KEevitada seda mõistagi ei saa. Olen näinud,e t tehakse uus korralik metallist kaar. Seda põhimõtteliselt saab teha juhul kui puitraam selle all on jäänud terveks, mida ta enamasti ei ole, sest purunemist märgatakse liiga hilja. Parandamistööde hind ületab ka valdavalt sadula hinna kahjuks. KAtkine raam on aga väga ohtik. Kujutage ette olukorda, kus purunenud pleki servad hobusele turja vajuvad !

Liikumise suurus

Täna jälle selja taga üks intensiivnse treening treeneri käe all. Selle valguses teen veidi juttu hobuse liikumise omadustest ja liikumise "suurusest" Seda just sellest vaatepunktist, mida hobune sadula all teeb ning kuidas ratsanik liikumist tajub.
Liigagi tihti on kuulda väiteid, et oh minu hobune näitab sellist uhket traavi vaid vabalt koplis. Ja mis takistab teda seda ka sadulas näitamas ? Enamasti on see takistaja ratsanik, vahel mõni muu tegur nagu sadul vms. Asi on iseenesest lihtne. ME lihtsalt sunnime hobuseid liikuma väiksemalt, aeglasemat ja vähem lennukalt. Millegi pärast eeldavad välja paljud, et kui hobuse liikumine aeglaseks muuta, siis on see palju nõutud "kontroll". Kuid tegelikkuses tapetakse sellega hobuse liikumise loomulik suurus ja hobune ei hakka iialgi näitama seda, milleks ta tegelikult võimeline on.
Selleks, et hobusel üleüldse oleks võimalik ratsaniku all lennukalt ja tugeva tagaotsa tõukega liikuda, tuleb tema füüsis selleks ette valmistada. Ja seda ei saa teha tõntsa- tõntsa traavi lastes või libisevaga hobuse kahekorra kokku kangutades ja kannusega peale sudides. Hobune peab saama liikuda talle omaselt suurelt ning tal tuleb seda ka lubada teha. Võib üsna julgelt väita, et enamus ratsanikke peab hobuse loomulikku liikumist mingisuguseks hullumeelseks ja kontrollimatuks lendamiseks. See pole sugugi nii ja sellega harjub. Hiljem kui hobune on saavutanud jõu, millega end kanda ja julgeb end avada, siis suudab ta ennast ka koondada. Seda ei suuda aga kunagi hobune, kes on sunnitud alati liikuma jäigas, allasurutud liikumises.

See on teema, mida on väga raske kirjeldada, kuid kogu jutu mõte on vaid see, et ärge kartke lubada hobustel liikuda, eriti noortel. Vastupidi, nõudke neilt suur, vaba ja lennukat astumist. Hobuse asi on edasi liikuda ja ennast kanda. Teie asi on tal seda teha lubada ja seda suunata.

Ma kuulen väga tihti praegu ütlemist, et ei või olla, et sul on eesti hobune. No on küll. JAh talle on antud vähe rohkem kui mõnele teisele "eestlasele" ehk, aga neid sünnipäraselt suure liikumisega eestlasi on päris palju. Paljudel pole olnud võimalust seda arendada ja näidata.
Mõned samas on võistlustelgi seni näidanud, et just koolisõit on eesti hobuse ehk kõige perspektiivikam ala. Aretajad püüavad samuti muuta hobuseid enam "ratsutamissõbralikuks". Eelkõige on siin tähtis kõrvaldada tagakõrged ja raskusega liialt esiotsal hobused (vedajad tüübid). Saavutada tuleb piisavalt pikk selg ja hea sadulakoht ning piisava pikkuse ning hea asetusega kael. Siia juurde veel jalad, mis võimaldavad suurt liikumist. Nii lihtne see ongi :D

Ratsaniku ülesanne on mitte kustutada hobuse liikumist. Ma tõesti tahaks näha, et eesti hobuseid toodaks julgemalt välja võistlustele ja siinkohal eriti täkkusid, keda aretuses kasutada tahetakse, et nende perspektiivi ka millegagi tõestada. Eesti hobuse pelgalt säilitamise ajad on läbi, nüüd on meil vaja väga hea hobune valmis teha!

Värskeid pilte ikka pole :( Kuidagi ei leia aega ja piltnikku. Ehk varsti siiski.

Vana Kiefferi elustamine

Tänane lugu on vana sadula taastamisest. Räägin kõigile, et oma sadulaid tasub hästi hooldada. See tähendab, et sadult tuleb iga kasutuskorra järel puhastada ning vähemalt korra nädalas määrida. Hoida katte all ning vältida sadulapuid, mis võivad topet kahjustada (laiad peenikese toruga raamid). Ning kõige tähtsam osa sadula hooldusest on toppe hooldamine. Villtoppelisi sadulaid tuleb väga jämeda rusikareegli järgi kaks korda aastas kontrollida, vajadusel kohendada. 2-4 aasta tagant tuleks vill välja vahetada. Villal on omadus liikuda kasutamisel eest tahapoole ning ajapikku ka kõvemaid sõlmi moodustada. Lõpuks muidugi moodustub üleni kivikõva kiht, mis harva on ühtlane. Kuid vill on nagu plasteliin, mis võimaldab sadulat hobuse järgi muuta ja vill kannab end ka ise oma kandja selja järgi sisse.
Reaalsus Eestis on aga praegu selline, et valdav osa sadulaid on hooldamata või halvasti hooldatud. Topped on vahel sadulatel 15 aastat vahetamata, kivikõvad ja muhklikud. Iseasi on veel India sadulad, millede tope on tihti juba tehasest tulnuna kasutamiskõlbmatu.

Blogikande illustreerivad pildid ühe ligi 20 aasta vanuse Kiefferi eluleäratamisest. Tegu on väga ausalt teeninud sadulaga, ehk sadulaga, mis sõidutab turiste ja ratsakooli õpilasi.
Esialgne eesmärk oli vahetada tope, kuna senine sünteetiline tope oli väga kõva ning ka ebaühtlane. Just sadula tagumine osa oli väga täis.
1. Sadula avamisel selgus, et raami "kõrvad" on murdunud. Need kõrvad fikseerivad raami paneeli küljes olevatesse taskutesse. Tähtis osa, mis tagab paneelide stabiilsuse.
Sadula sisule tavaolukorras ligi ei pääse, seega tuli sealt välja ka aastatega kogunenud mustus. Seda saaks küll ennetada, kui sadulaid hoida katte all ning puhastada regulaarselt. Kuna sadul ise on kvaliteetne ja nahk võimaldab selle veelkord kokku õmmelda, siis oli otsus see restaureerida.
2. Õmblemist vajasid veel mõned kohad
3. Esmalt korralik puhastus ja siis vanade kõrvade eemaldamine ning õmblustööd.
4. ning uute nahast kõrvade paigaldamine
5. Seejärel toppimine. KOGU see hunnik ja veel enamgi läks selle sadula sisse ära.
6. Lõpuks sadula pea kokku õmblemine, kus tähtsaimaks on sümmeetria säilumine.
7. LIKE NEW ja see sadul saab endale veel vähemalt selle toppe ära käimiseni eluiga. KAs see sadul veelkorra lahti võtmist peale seda enam kannatab ei oska hetkel ennustada, kuid vähemalt paar aastat teenib ta edasi.

Mu väike Totilas

Nüüd ma muidugi pingutasin kirjatükki allkirjastades veidi üle, aga sellest ei ole mitte kõige vähematki. Apollo pidaski end täna üleval kui pisike Totilas. Apollo on teinud vägeva arenguhüppe ja näitas täna treeningtunnis, mida ta juba suudab. Suudab päris paljut.
Tööd oleme teinud nüüd kuus nädalat ja kuue kuise pausi ajal kaotatud lihastik on suuresti taastunud ja hobune on valmis võtma järgmisi samme. TÄna tegelesin endaga, püüdes taas treener Annikese käe all oma sisse kulunud harjumusi lõhkuda ja tegevusele värskust ja uut sisu anda. Emotsioon on laes, see on alati peale trenni nii. Püüan kuulata ja püüan teha:) Töö iseendaga on raske, aga ka väikesed muutused on tuntavad ja vähemasti mõneks ajaks on endal mudimist jälle küllaga.
Hobune püüdis väga. Endaga on isegi raskem. Ikka väga kange tahtmine on unustada end nautima ja lasta hobusel oma suurt traavi demonstreerida. Aga paraku see väljuks üsna pea kontrolli alt.

Kogu senine töö on olnud aga üheselt suunatud baastreenituse saavutamisele - rütm, impulss ja lõdvestatus. MItte midagi muud.
Treeningute sisu oli seni põhiliselt kokku-lahti sõitmised allüüri sees, lõdvestatuse saavutamine ja aktiivse edasi pürgimise sisse "kodeerimine" hobusesse.
Nüüd on aeg küps, et liikuda edasi ja hakata tegelema enam ka kontrolli, paindlikkuse ja liikumise suurusega veelgi.

Mõtted on ka esimeste võistluste peal kuid selles on praegu kõhklusi hoopis muul teemal kui treenituse edenemine. Nimelt on ikkagi kaheksa aastasel seni peaaegu töötamisest puutumata hobusel, eriti täkul, väga raske hoida oma konsentreeritust kui silmapiirile ilmub teisi hobuseid. Mitte midagi suurt või ohtlikku, kuid täpselt nii palju, et töö oleks häiritud. Ning metsaeluga harjunud hobusel on maneezis iga päev midagi, mida silmad punnis vahtida.
Aga küllap tuleb mul tuleviku nimel sellest kõigest üle vaadata ja siiski skeeme sõitma hakata, sest kust need harjumused muidu tulevad. Ehk lähevadki mõned elemendid selle nahka ja ilmselt mitu esimest võistlustki, aga on ju lootust, et see on ületatav.

KAhjuks pole pakkuda uuemaid pilte, pole olnud päevapiltnikku, kuid püüan selelgi vea parandada peagi.

"NO EI OLE VÕIMALIK" ja sadulatest ka veidi

Tegelikkuses ma muidugi ei mäleta, mis selle pildi tegemise ajal teemaks oli. Aga see oli üks kahest, kas sadulahoolduse või ratsutamisõppe olukorrast Maarjamaal.
Võttes sadulateema, siis teadmatus sel alal on üldine ning Eestis on tohutu hulk hooldamata sadulaid.

MÕtlesin, et ehk on kasu kui kirjutan veidi sadulate tegemisest ja sellest, miks sadulad nii palju maksavad nagu nad maksavad. Teisalt aga sellest, millist hooldust sadulad vajavad, et nad hästi kestaks ning hobustele liiga ei teeks.

Sadulad tehakse eranditult käsitööna. Peamine osa kvaliteetsetest sadulatest tehakse Euroopas. Juhtivad sadulatootjad on inglased, itaallased, saksalsed ja ka prantslased. Kuid Euroopa kõrval on küllalt arenenud ka sadulatööstus Lõuna-Ameerikas, eeskätt Argentiinas. NAgu kõigi muude spordikaupade puhul on ka sadulatööstuses sekundeerimas India ja Hiina oma odava järeltoodanguga. Käsitöö on sadul aga siiski. Sadulate raamid tehaks kas lamineeritud puidust (va India sadulad, kus on sees lihtsalt voolitud laudplaat) või siis sünteetilisest plastikkiust. LAmineeritud puidust raamide tegemine on keerukas ja küllalt ajamahukas töö. Kalleimad sadulad ehitatakse just sellistele raamidele.
Sadulate nahad valitakse eraldi selle otstarbe jaoks ning pargitakse vastavalt. Seegi on kästiöö. Sellele järgneb värvimine.
Sadula tegemisel võetakse kõigepealt raam, millele ehitatakse iste. Istme ehitamisel on erinevaid viise , sellest kirjutan kunagi hiljem täpsemalt. Seejärel lõigatakse nahast välja kõik vajalikud osad. Siin on väga tähtis, et sadula sümmeetria tagamiseks lõigataks mõlema poole tükid välja samast kohast naha peal. Järgneb õmblemine. Paneelid topitakse üldjuhul käsitsi aga vahel ka masinaga. Kasutatakse kas naturaalset või sünteetilist villa ning eraldi toodetakse latekstäitega paneele, millede tegemisprotsess on ka erinev. VIimaseks liidetakse topitud paneelid istmepoolega. Mõeldes vaid kui palju töötunde kulub selle protsessi läbimiseks ning materjali ette valmistamiseks ning lõpuks materjali enda maksumus, siis pole kuigi keeruline arvestada, mis see kõik kokku maksma läheb.
Selleks aga, et suure investeeringuna ostetud sadulad aastaid teeniks tuleb nende eest tõepoolest hoolitseda. Regulaarselt hooldatud sadulad püsivad kaua kenad ja töökorras ning neid on võimalik vajadusel väga palju kaotamata edasi müüa. Igapäevane puhastamine ja määrimine . Talvisel perioodil piisab veidi harvemast hooldusest. Sadula toppeid tuleb samuti regulaarselt kontrollida ja vahetada. KErges hArrastuskasutuses olevatel sadulatel 3-4 aasta tagant. Sportkasutuses sadulatel paari aasta tagant ning kestvussadulatel isegi iga aasta. Ratsakoolides ja matkahobuste sadulate hooldevajadus on ka üsna suur just toppe ärakandmise tõttu. Ka latekspaneelidega sadulaid peab kontrollima ning ka need ei kesta igavesti. Viletsamad vajuvad kasutamiskõlbmatuks mõne aastaga. Sadulapaneelide täite omadustest ja eelistest räägin kunagi hiljem.
Siiski tuleb aru saada, et ükski sadul ei kesta igavesti ning endale ei ole mõtet soetada või iga hinna eest edasi müüa sadulaid, mille nahk on kivistunud, või on paneelid ajaga välja veninud ja erineva kujuga. RÄäkimata vigasest raamist. Kivistunud nahaga sadulaid ei saa enam ümber toppida. Ebaühtalset välja veninud sadulate toppimine ei pruugi enam tulemust anda. Katkine raam on aga ohtlik ja selline sadul ei kuulu enam kasutamisele. Va juhud, kus seda on võimalik parandada.
Praktikas tuleb vastu ka sadulaid, mis 25 aasta vanuseski on suurepärases korras kuid need on pigem erandid. Eestis valdavalt ei osata hoolida oma kallist varustusest ja sadulate hooldusele ei panustata piisavalt. Loodan, et see paraneb, sest sellega koos paraneks ka sadulate järelturg Eestis