Eile võtsime ette jahedamapoolses ilmas sõidu Niitväljale, kus enam kui kaheteistkümnetunnise võistluspäeva tulemuseks pidanuks olema umbkaudu üheksakümmend starti. Peaegu kõik jõudsid ka päriselt kohale.
Minu jaoks oli sel korral võistlema minek seotud palju suurema pingega kui tavaliselt. Seniseid võistluseid on saatnud alati märksõnad kontrollimatus ja pelglikkus. Ma seisin eile suure teadmatusega silmitsi. See võistlus oli omamoodi eksam. Eksam sellest, kas hobune on muutunud kogemuste ja treeningu põhjal kontrollitavamaks või tuleb mul neelata alla väga mõru pill ja öelda, et olenemata hobuse ääretust andekusest ei ole võimalik tema pika võrdlemisi metsikus vabaduses veedetud ajaga kogutud harjumust karja juhina allutada. Täkule, kes on olnud alati juht igas situatsioonis on tõepoolest keeruline selgeks teha, et mingites kohtades see järsku ei kehti.
Täna rahulikult uuesti eilsele tagasi vaadates olen äärmisel rahul ja uhke hobuse üle. Jah protokollis pole haisugi neist kõrgetest protsentidest või kenast kohast, mis mullu kergemalt tulid kuid ma olen selle võistlusega kõige rohkem rahul. Sel korral ratstuasin hobusega siiski mina, mitte vastupidi. Hobune oli fantastiline! JAh tal oli erutusest kõht lahti ja ta jäi seetõttu keset skeemi seisma ning saime kirja vea. Jah ta ei seisnud tervituse ajal paigal. Kuid ta lubas ennast juhtida, ta kuulas ning vastas. Ta lubas end viia kohtadesse, mis näisid olevat hirmutavad. Ta andis andeks minu vead ja ikkagi kuulas.
Eelnevatele kogemustele tuginedes võtsin pika soojenduse ja kustutasin hobuse sellega ära. Aga ka see ei heidutanud teda. Ta ei näidanud eile oma tavalist lennukust kuid ta allus.
Meele teeb heaks veel see, et sel korral saabusime kohale vaid veidi enne võisltust ja isegi see ei viinud hobust enam oluliselt endast välja. Eelmisest võistlusest on seejuures möödas pea 8 kuud ja 5 sellest, veetis Apollo jälle vabalt karjas. Kokku on tal nüüd ratsahobuse tarkust ehk juba peaaegu aasta jagu. Ehk siis sisuliselt hästi arenenud nelja aastase tasemel, kuid oma vanuse tõttu paraku noorte hobustega võislema ei pääse, tuleb läbida veidi keerukam sisseelamisprogramm.
Meelestatus nüüd pea kahe kuu pikkuseks ilma võistlusteta treeningperioodiks on hea ning motivatsioon kõrge. Enesega tehtav töö on vähemalt sama suur kui hobusega. Eks näis kas kevad paneb täku hormoonid väga möllama kuid sellegi poolest olen saanud kinnitust, et kogemuste kasvades muutub ka nii palju metsikult ja juhtivaks isiksuseks kasvanud täkk, enam mõjutatavaks. Mureks on veel stress ja selgi korral muret teinud kõhulahtisus. Kuid sellegi tarvis on varuks variante ja küllap tuleb hobusega väljas treenimaski käia, et hobust ringi liikumisega harjutada.
Piltide autor: Karmen Kikas
