Juba parem - 67,28%

Teine võistlus selja taga. Eellooks sai nädal tagasi hobuse söödaratsiooni muudetud. Menüüst kadus praktiliselt ära kaer ning tuli juurde oder. Täissööda kogused jäid esialgu samaks. Viiendal uue menüü päeval oli juba hobuses näha selgeid muutusi. Kaer kipub andma ainevahetuse kaudu jääke, mis mõjutavad hobuse psüühhikat. Võib isegi öelda, et on hakatud kahtlema kaera sobivuses hobuste söötmiseks. Kuniks laiaulatuslikke uurimusi veel tehtud pole, pole mõtet ka üldistada, kuid eesti hobuse söödaratsiooni kaer üldiselt ei sobi. Ilmselt tuleb mul küll tõsta veel täissööda kogust, et tagada piisav energia saamine välihooaja algusega kaasneva koormuse tõusuks.

Nüüd võistlusest endast ka. Hobune oli selgelt ärev sagina ja võõraste hobuste üle kuid mitte enam arulage, nagu ta seda Rahulas kaks nädalat tagasi oli. Käituda oskab ta õnneks igasuguses olukorras viisakalt, aga sooritusele jättis see eelmisel korral kõva jälje.

Soojenduseks oli võimalik ka väljas hobust liigutada, mis oli meile äärmiselt tähtis, kuna Apollo vajab tähelepanu koondamiseks vähe pikemat soojendust kui seda sisehooajal maneezis võimaldatakse. MAneezis ratsa soojendust alustades tekkis üha enam märke sellest, et midagi ei klapi. Ja ei olnud juba eelmisel päeval klappinud. Hobune hakkas kannusele vastu, tõmmates küljed jäigaks, mis tema puhul on selge märk selles, et midagi on väga mäda. Ruttu appihüüe treenerile, ma vajan teisi kannuseid. 3sentimeetrised ketaskannused olid ilmselgelt liig. Olenemata kogemustest, suutsin ma selle järelduse teha alles võistluseks soojendades. Aga hea oli, et suutsin. Veel 10 minutit soojendamist ja hobune oli kohe oluliselt parem. Moment seisneb lihtsalt selles, et poni on väike ja jalad ripuvad allpool kõhu piiri, kanda tõstes on knnusekontakt vältimatu ja terav kannus ei ole sellises olukorras lihtsalt hea vahend. Õppetund seegi. Hobuselt oleks tahtnud kll vabandust paluda, kui ta seda mõistaks.
Soojenduse lõpus näitas poni juba meelsasti head keksmist traavi ja tegi tasakaalukaid tõsteid.

Stardijärjekorras olime oma soojenduse esimesed. Üksijäämine Apollot ei häiri. Skeem ise kulges suhteliselt rahulikult. Kuigi kohtunikud märkisid ära hea edasipürgivuse ja ülesmäge oleku, siis tegelikult mina seljas tundsin pidevalt, et see pole sugugi päris see, mida ta juba on võimeline näitama. Oma osa selles oli vast ka minu pingesolekul. Traaviosa kujunes ühtalseks ja 8 punkti saime 4 aasalise serpentiini eest, mida ma polnud isegi harjutada saanud - super hobune oli lihtsalt tubli ja kuulas. 1 galopitõste läks aia taha veidi hobuse hirmu tõttu , aga samas üleminek galopilt traavile tuli üle ootuste hea ja sai sellekohase märkuse. Samm oleks võinud olla palju parem ja sinna läksid kaduma väärtuslikud punktid. Ratsme andsin liiga pikaks ja hobune tõlgendas seda rohkem kui vabaduse andmist kui et ratsmele järele minemist. Jälle minu viga. Sel korral oli minu kord vigu teha, hobune oli sel korral rohkem oma oskuste tasemel.

Kokuvõtteks võib öelda, et see oli juba midagi sinapoole, milleni Apollo treeningutes jõudnud on, aga sugugi mitte maksimum, mida ta on võimeline esitama.

Järgmise nädala võistluse jätame vahele. Hobune on maneezisõidust tülpinud ja otsustasin talle vaheldust ja puhkust pakkuda, et siis kuu aja pärast algavaks välihooajaks valmistuda. Saab vahepeal maastikul jõudu koguda ja hüpata ning muid vaheldust pakkuvaid asju harrastada. Hobuse vaimu ettevalmistus on äärmiselt tähtis, eriti kui hobuse meeled on nii ergud kui nad seda Apollol on.

Igatahes olen ma Apollo üle uhke ning loodan, et ta suudab iga võistlusega ennast üha rohkem avada. Tänavu ma loodan,e t õnnestub võistleda kuni jaanini ja seejärel läheb Apollo oma põhitööle Voore tallidesse. Juunis peaks sündima ka mitmed Apollo varsad. Kuna ta kannab erinevaid värvusgeene, on tema varssades sünd alati seda huvitavam. Kas tuleb kollaseid või hiirjaid või kas mõni jääb "värvidest" sootuks ilma - eks näis:)

Iseloomu tähendusest

Eesti hobuse iseloomujoontest olen ennemalt juba korra kirjutanud. See teema on väga tähtis ning sel korral täku vaatevinklist. Eesti hobune peab olema oma loomult sobilik väga mitmeteks ülesanneteks. Tänapäeval on tema peamisteks kasutusaladeks laste ratsasport ja turism. Mõlemad nõuavad hobuselt pikka meelt, sõbralikkust, suur töötahet, aktiivsust ja ka julgust. Vanad hobusemehed juba teadsid, et teatud täkkude ja märade järglastel esineb nii ja naasuguse loomuga järglasi. See ilmselt peab paikka, iseloom on mingi piirini päritav. Keskkond määrab hiljem küll palju enam, kuid geenidega kaasa saadud soodumus omab kalduvust süveneda. Seetõttu tuleb aretuses hobuse iseloomule pöörata samuti tähelepanu. Kuigi mära iseloomul ja käsitletavusel on varsa loomuse kujunemisel palju suurem tähendus, on tähtis ka täku loomusega tutvuda.

Teema on veidi tabu, kuid märaomanikul peab olema võimalik saada ülevaadet täku järglastel esinevates päriliku soodumusega haigustest, tervise rikke soodumustes, aga ka iseloomu joontest. Senini rohkem siseringi teave.

Mida täku puhul jälgida? Väga palju oleneb täku saatuses sellest, kui oskuslikud on tema käsitlejad olnud ning kui loomuliku elu on saanud ta elada.

Kuid siiski, ei tohiks teha mööndusi tigedate ning inimese suhtes vaenulikult käituvate täkkude osas. Selliseid loomuomadusi ei tohi esineda ning selliseid täkke ei tohiks aretuses ka kasutada. See kõlab võibolla jõhkralt, sest vaenulikkuse süü võib olla põhimõtteliselt inimeses, kuid hea aretustäkk neelab ka mõningase ebakõla oma elus alla ja ei muutu vaenulikuks.

Minu elus on olnud mitmeid täkke. Täkud on hingelt väga õrnad ja igasugune toorus läheb neile palju enam korda kui märadele näiteks, erandid muidugi välja arvata.

Eesti tõugu sugutäkkude puhul olen alati öelnud, et aretusse ei tohiks lasta täkke, keda ei ole "töös" katsetatud, et tuleks välja nende võimed ja ka õpetatavus ning iseloom. Me oleme ammu üle ajast, kus iga isendit tuli säilitada. Selleks, et saada väga kergelt ratsastavat, lastele turvalist, sõbralikku ja võimalikult usaldusväärset hobust, tuleb aretuseks ka selliste eeldustega loomasid valida. Märade puhul on see raskem kuid täkkude puhul on kahtlemata võimalik teha valikuid. Väga rangelt jälgitakse loomuomadusi näiteks welsh ponide kasvatuses.

Hetkel minu juures ratsastamisel oleva VOore tallide sugutäku APollo iseloom pälvib minult küll vaid kiidusõnu. Õigupoolest tema ju kirjatüki ajendiks ongi. Apollo on äärmiselt kergelt käsitletav ning inimesest ta iialgi "üle" astuda ei julge. Veidi pelglik loomus võib olla päritud isalt kuid oma osa on siin kindlasit ka kogenematusel. Samas piisavalt tasakaalukas selleks, et tema selga oma kolmeaastane usaldada. VÄgisi tekib Apolloga seoses pilt täkust, milline ta oma tõu esindajana olema peaks.

Pelglikkuse vastu on rohuks järjepidev harjutamine kõikvõimalikuga. Homme jälle võistlmea, näis mis sellels korral välja kukub. Loodan vähemalt, et hobune on veidi rahulikumalt meelesatud melu, võõraste hobsute ja ajaliselt raami seatud soorituse osas.

Mu parem käsi!

JA tänase päeva kangelane on mu parem käsi. See võib olla vahel lausa uskumatu kuidas me kehad endale midagi sisse õpivad ja siis seda liigutust jonnaka järjekindlusega esile tõstavad. Mul on iseseisva mõtlemisega parem käsi. Kui rahulikus olukorras ma juba suudan endale meenutada ja teadlikult sundida kätt rahulikuks jääma, siis niipea kui tähelepanu mujale läheb hakkab parem käsi puhta oma elu elama. Miks ma seda üleüldse räägin. Aga ikka sellepärast, et sellised sundliigutused on samasugused tüütud kaaslased nagu parasiitsõnad kõnes ja pea igal ratsutajal on mõni selline asi sisse harjunud.
Mul ei ole kõige õrnemadki aimu sellest, et miks mul üleüldse see parem käsi sellist omaette elu elama on hakanud, aga igatahes on see ikka korralikult sisse harjunud. Ja kuidas lahti saab?
Abiks ikka treener. Ilmselt oleks täitsa hea mõte ka filmida, et näha, mis tegelikult toimub.
TÄna andis treener käsu sõita jaluserihma tagumine ots tugevalt peos, et käsi ei saaks minna libahundina oma teist teadvust mõõda uitama. Sellest oli ka kasu, kuid ilmselt tuleb mul sedasorti harjutusi ikka väga pikalt veel ette võtta, et kustutada lihasmälust need tõmblused.
Kel treenereid käe pärast pole, soovitan lasta oma treeninguid vahel filmida, et tuvastada sarnaseid häireid oma keha toimimises. See võib olla mis iganes, aga käte teadvustamata tegevust esineb päris paljudel. Kas tegutseb üks käsi või mõlemad, aga käed peaks olema rahulikud, hoidma ühtlast kontakti ning andma üheseid ja arusaadavaid märguandeid. See on väga tähtis , rahuliku ning väga täpset tööd tegeva käe nimel tasub kõvasti vaeva nägemine ära küll .Hobune võib muutuda uskumatult kuulekaks kui kõrvaldada ratsutamisest ära arusaamatud märguanded, mida annab iseseisvat elu elav käsi või jalg või mis iganes.

Esimene võistlus -" tõrksa taltsutus"

Nüüd on see siis tehtud. Esimesel võistlusel käidud ja sellega ühe pika harjutustetee algus võetud.
Tulemus 60, ...% on selline Harju keskmine. HInnetelehe vaatamine annab aga palju selgema pildi sellest, mis toimus. Apollo jaoks oli situatsioon väga erutav ning kohutavalt hirmus. Nii kõikusidki hinded väga suures ulatuses. Ühe galopitõste hetkel hüppas hobune ehmatusest lausa kõrvale ja sealkohal paistab kohe lehel ka hinne 4, mis on madalaim hinne, mida elus ühele lehele saanud olen. Samas õnnestusid kenasti näiteks ette antud ratsmega traav ja üldiselt kõik elemendid, mida ei tulnud sooritada emmas kummas maneezi otsas, kus lehele tulid kenad seitsmed.
Üldiselt oli aga kõik päris raske, sest hobune oli pinges, hirmunud ja erutatud, röökis ja keeldus nurkadesse minemast. Just nagu neljaastasega esimesel võistlusel, aga ega seal suurt vahet polegi, kas 4 või 8. Kui kogemusi pole, siis tuleb need hankida ja algus on nüüd tehtud. Positiivseim hetk oli skeemi lõpuosas, kus tuli sooritada 20m volt etteantud ratsmega traavis. Sel hetkel oli hobune nõus lõdvestama ja muutus kuulekamaks, päris hea oli jällegi tunda, et on võimalik ratsutada, mitte hambad ristis hobust nurkadesse jooksma sundida.
Apollo oli siiski tubli, enesekindlus tuleb lihtsalt saavutada visa tööga. NUkker on see, et ebaõnnestus sammu osa, mis tegelikult on Apollol tulgev külg. Ta lihtsalt keerutas ja röökis ning pööritas silmi.
Järgmine katse tuleb kodumaneezis, näis mis sellest ka tuleb. Uus skeem ette võtta ja ettevalmistused võivad alata. Eks dialoog treeneriga oota veel ees, et mõelda, mida teha parema kontakti ja lõdvestuse saavutamiseks spingelisemates situatsioonides, kus hobuse tähelepanu kipub hajuma.
PIltidelt on hästi näha silmi pööritav hobune, veidi paremad hetked kui ka halvemad.

Skeemi õppimine 2.osa

Täna jõudsin skeemiga ka treeneri ette. Uh-uh, see võib ikka raske olla. Isegi tervitada ei oska korralikult. HE.

Igatahes esimene pool, mille olin enda jaoks lahti mõtestanud suuri üllatusi ei toonud. Selge on see, et diogonaalil hobuse sirge hoidmine ning peatus on meie jaoks kõige raskemad elemendid. Peatust peab suisa harjutama veel järelejäänud nädala jooksul. Selgeks sai ka see, et mul ei ole õrna aimugi kuidas täkk ennast võistlustel üleval võiks pidada. See on täiesti esimene kord ning kui miski ta tähelepanu köidab, siis võib kommunikatsioon ikka päris keeruline olla. Kuid kusagilt peab alustama ja enne kui pole proovinud , pole ka aimu kuidas hobune võõral platsil käituda võib.

Nüüd aga skeemi teisest poolest.
Vabale sammule F-E järgneb keskmine samm E-H. Ega siingi pole suurt muud meeles pidada kui see, et kerge ratsme kontakt ning lasta hobusel astuda. H tähes tuleb üle minna traavile ja kuna nurk on kohe ees ning C tähes järgneb galopitõste, siis see traavi osa tuleb pigem ülepingutatult vaos hoida kui et hobune väga laiaks lasta. KA painet paremale tuleb julgelt anda, et hobune ikka õigest jalast galopile tõuseks. Sel ei oleks muidu suuremat tähtsust kuid kohtunike nina ees võib olla hobusel nii mõndagi passida, mis ta tähelepanu mujale viib. Eks näis.
Galopi tõstele järgneb rajal sõit kuni B ja seal 15m volt. Need asjad pole iseenesest väga keerulised, kuid kuna galopi tasakaaluga on meil alles nagu on , siis kipub hobune laiali minema veidi. Tuleb ise hoolsam olla ja korralikult sõita ning mis peamine sõita täpselt oma tähemärkides. Edasi tuleb jätkata rajal B-F-A-K ning keerata diogonaalile. Diogonaali keskel on üleminek traavile. See on ka hea koht. Esiteks peab hobune olema otse ning ta tuleb tagasi saada nii, et ei jääks muljet koperdlikust ninalikukkumisest. Tuleb valmsitada hobune poolpeatustega ette ja õige sügavalt sisse istuda ning hobune tagasi kutsuda. Sellel momendil on enda istumisel väga suur tähendus. Kui enda tasakaal säilib ja hobune seeläbi eest kerge, siis pole probleemi ka.
Edasi järgneb samasugune tõste C tähes vasakusse jalga ja ka järgnev harjutus on sama peegelpildis. Suurt vahet meil pole, ehk on vasakule mul endal veidi keerukam sõita.
Skeemi lõpuosas on veel kaks kahega korrutatava koefitsendiga harjutust. C tähes tuleb sooritada 20m volt kergendatud traavis ratset ette andes. See harjutus eeldab, et hobune läheb ratsmele järgi ning sirutab ennast kenasti ette ja alla. Minu jaoks on miskipärast selle 20m voldi õige suuruse ja kujuga sõitmine väga keeruline. Ning hobune kipub õige tempokalt edenema kui talle järsku ratse ette anda. Pean seda asja õigupoolest lausa harjutama, et venitamine tõesti venitamise moodi välja näeks.
Ning lõpuks diogonaal M-K kergendatud traavis kus keskliini ületades tuleb näidata venitatud samme. See harjutus iseenesest on meile meeltmõõda kuid üliagaruses võib Apollo pakkuda seal ka mida iganes ja sellisel juhul on kergendamise rütmi raske säilitada. Ei või lihtsalt üle sõita kuid loodan, et see harjutus meil hästi välja tuleb, sest selleks on eeldusi kõige enam.
JA nüüd ei muud kui sõit keskliinile, peatus X tähes ja tervitus.

Loodetavast tuleb tõhus treeningnädal ning väga tähtis on meile võimalus teha suhteliselt pikalt sooja. Apollo on hobune, kelle tähelepanu muutub sedamõõda paremaks, mida soojemaks ta läheb. Ettevalmsitus on nii palju hea, et ära ta ei väsi kuid treeningu algul on keskendumisega tõesti raske. Püüame aga püüame.

Piltide autor: Ago Ruus