Mida sadula seest leida võib?

Tänane kanne jälle sadulate maailmast. Töötasin ühe koolisõidusadula kallal ning leidsin sellest midagi, mis väärib näitamist teistelegi. 

Eellugu on selline. Tähelepanelik ja oma hobust hästi lugev omanik leidis, et hobusega ei ole kõik korras ning probleemid ilmnevad just sadulasse panemisel ja sadulas liikumisel. 

Vahepealse, ehk sadulapassimise loo jätan mõneks teiseks korraks, kuid selle sadula seest tuli välja midagi, mis võiks panna mõtlema nii mõnegi, kes järjepidevalt üritab väita, et sadulal pole tähendust. 

Juuresolevatelt piltidelt esimesel on näha, et sadulavöö kinnitus on oma õigest kohast lahti rebenenud - no ikka juhtub. Kuid seda on seejärel "parandatud". Uus kinnituskoht on eelmisest 5cm eespool ning just täpselt raami kõige kõrgema serva peal, mis vastu hobust kõige lähemal. Kaks kruvi turritasid 3-5mm kõrguselt raamist välja. Vöökinnitused, mis on erineval kaugusel tõmbavad sadulat pidevalt kõveraks. Ükskõik kuidas me sadulat selga ei paneks, ikka üritavad erinevad pooled teineteist kompenseerides sümmeetriat saavutada ning seetõttu on sadul alati hobuse seljas viltu. Lisaks sellele kruvid, mis läbi toppe ratsaniku raskuse all võite arvata isegi kui meeldivad olla võivad. Sellist asja ei näe aga ilma, et sadulat lahti võtaks. Seda aga ilma teadmiste ja vahenditeta teha ei või. 

Teemat puudutan veel ühel põhjusel, nimelt seetõttu, et kuigi see sadul on kvaliteetne ja probleem on hilisema käsitlemise käigus tekitatud, siis odavate aga vahel ka korralike sadulate puhul on vöökinnituste ebasüümmeetrilisust tulnud välja ka uutel sadulatel! Rääkimata turritavatest kruvidest, klambritest, naharibadest jms. 

Nüüd teine pilt. See on juba tavaline nähtus. Pildil on näha alates vasakult vill, mida sadulasse pannakse, keskel vill, mis on veidi vanunud ja vahetakse ning seejärel vill, mis tuli äsja sellest sadulast. Vildistunud villapallid, kõvad nagukartulimugulad. Selle sadula "parandamisel" oli äravajunud toppele lisatud uut, aga ei olnud vana välja vahetatud. Nii oli vill segunenud ja rullidesse keeranud ja vildistunud. Tulemus on võrreldav magamisega hernekotil. Kuidas aga hobune ratsanikku kandma peaks  on juba iseküsimus. 

Sadulad vajavad regulaarset hoolet, jälgimist ja kohendamist. See on hobuse tervise ja töövõime seisukohast vältimatu. Veel tähtsam on aga osata oma hobust kuulata. Kui ikkagi hobune saduldamisel hambaid näitama hakkab ning liikumises sadula all vabadus ja lõdvestatus nagu vitsaga pühitud saavad, on alust kontrollida muuhulgas ka sadulat. Nagu näha võib sadulas peituda asju, mida pealtpoolt ei näe. Lisaks sellele muidugi, et hobusedki muutuvad ja sadul mis aasta tagasi kenasti sobis, seda enam teha ei pruugi. 

Ripsu sõitis koju

Tänane blogisissekanne on pühendatud Ripsule. Õigemini metsiku või poolmetsikuna kasvanud hobuste käsitlemisele.

Ripsu oli minu juures peaaegu kuu aega eesmärgiga ületada treileripaanika ning veidi selleks, et kõrvalt ka muid inimeste maailmas kehtivaid reegleid juurde õppida.  

Kogu teema selgituseks kõigepealt metsikutest ja poolmetsikult kasvanud hobuste käsitlemisest. See teema on Eestis samuti aktuaalne, sest päris palju varssu kasvab üles ilma, et nad omaks olulist eeskuju ja võimalust kogeda inimkontakti. Nad küll näevad inimest, aga kontakt piirdub kõrva tagant sügamise, leivatüki ja võibolla harjamisega. Nad aga ei näe oma ema tööd tegemas ega ka igapäevaseid kasutushobuse ülesandeid täitmas ning ei tule neil ka endil inimese seltsis mingeid ülesandeid täita ega olukordi lahendada. Selles ei oleks iseenesest midagi valet ega halba, varsad kasvavad üles omas tempos ja rahulikult. Kuid paljudeil neist tuleb siiski mingil hetkel tööloomaks hakata. Ja just see moment on kriitilise tähendusega. Juhul kui looma kasvataja on seni jätnud tegemata tähtsad hobuse inimeste maailmas toime tulemise õpetused, peab seda tegema looma uus omanik. Nüüd jääb kõik rippuma uue inimese oskuslikkuse peale, aga mitte ainult. Esimene kogemus on pahatihti transport, mis on ka kogenud hobustele piisavalt stressirikas. 

Nii saab nii mõnigi noor hobune oma esimese tõelise kogemuse inimeste maailmast - kinnine kuut, kinnisidumine, kodust kaugele, võõrad inimesed  ning täiesti arusaamatud nõudmised. Just see viimane on väga tähtis ja samas asi, mida saaks kenasti vältida kui hobuseid nende metsas kasvamise vahel ka õpetusele võetaks. Üks ontlik kasvataja, kes oma hobuse tulevikust ka hoolib, õpetab talle siiski nii mõndagi enne selgeks. Hobune kes saab aru, mida talt tahetakse, toimib inimeste maailmas paremini ning oskab oma tegevusega tuttavaid olukordi juba soovitud viisil lahendada.

Ilma eelneva õpetuseta jäetud hobuse saatus sõltub edasi suuresti juhusest. Juhusest mille suurim tegur on tema teele jäävate inimeste kogemused ja oskused.  

Treilerisse minemine on proovikivi usalduslikule allumissuhtele. See peaks tulema peale vastava suhtel tekkimist, mitte vastupidi. 

Ripsu on just sel viisil kasvanud ja kodust ära toodud. Hirm treileri ees ja õpitud oskus hirmutavasse kohta minemisest pääsemiseks olid kasvanud reavukaks enesekaitseks.  Täna peale kolme nädala pikkust tööd lubas ta ennast alles veidi ebalevalt kuid siiski mõistlikult treilerisse juhtida, end sinna sulgeda, reisis rahulikult koju ja suundus  niisamuti rahulikult uute kaaslaste seltsis koplisse heina sööma. 

Tõsi see oli alles jäämäe tippude tipp ja suurem töö seisab omanikul ees kodus. Sest kindlat usaldavat alluvussuhet saab saavutada vaid järjepideva mõtestatud tööga. Praeguseks saavutatu ei ole kindlasti veel püsiv ning ka treileriteema tuleb tulevikus veel päevakorda.

Hobusesse tuleb suhtuda just nii nagu ta ei saaks mitte millestki aru ja talle tuleb igat asja lolli järjekindlusega selgeks teha. Aga just nii see käibki. Tuleb olla selge, konkreetne ja vankumatu. Ning mis peamine, mitte kunagi ei või kaotada enesevalitsust ja anda hobusele arulagedaid, emotsioonidest kantud signaale, mille tähendust isegi ei mõista, saati siis veel hobune. 

Õppimine vajab kinnitust, kuid hirm jääb ajju ühs ainsa hetkega ning ei kao sealt enam kuhugile! Tekkinud hirmust mööda vaatamise õppimine on vaevarikas. 

Head hobuste õpetamist!

 

Kuidas elada üle mudaaeg

Hetkeeisu hobusepidamises kirjeldab kõige paremini lõputu muda. Paari hobusega karjamaal pole see teab mis aktuaalne teema kuid suurema koormusega hobuaedikutes igapäevane õudusunenägu. Mudased jalad tahavad iga päev hoolt. Pikaaegne igapäevane mudavann teeb jalad altiks prei tekkele ning mõni nõrgem võtab ka kiilumädaniku ja muud õudused külge. 

Atheenal on tagumistel jalgadel pikad põlvikud. Nii mõnigi päev ei ole aga võimalik neid keha muust värvist eraldada. Sõrgatsid on ka karvased. Nii ma siis võtan igapäevaselt ette jalgade pesu. Saba on muutunud juba nii õudsaks, et selle pesemisest ja harjamisest olen sootuks loobunud, sel ei ole lihtsalt mõtet. 

MIs on aga tähtis kogu selle jama juures on jalgade alaosade korralik hoodlamine preid ja kiilumädanikku silmas pidades. Mina ei ole hobusel sõrgatsikarvu ära püganud, need kaitsevad nahka vigastuste eest. Mõnel hobusel aga on kalduvus karvatuti sees hauduma minna. Seega on lähenemine hobustele individuaalne. Sellegipoolest ei tasu sõrgatseid väga ära pügada, sest jalad on siis tõesti haavatavamad. Pigem tuleb seda karvkatet hooldada. Preid tekitab mullas olev bakter, mis läbi mikrohaavade hobusele naha sisse pääseb ja seal pahandust tegema hakkab. Ravimata prei võib tungida väga sügavale ning põletik haarata suurt osa jalast. See on ohtik ja lubamatu olukord. Märgates preid tuleb sellega koheselt tegeleda. Raviks kasutatakse erilist ravimit. Küll on aga saanud selgeks et paksudele korpadele seda peale määrides suurt tulemust ei saa. Korpasid tuleb leotada puhta veega ja lahtised väga ettevaatlikult eemaldada. Ära kiskuda neid ei või, sest siis jäävad alles pahad haavad. Kui hobusel on prei väga ulatulsik, tuleb teda mõnda aega sisetingimustes hoida ning ravida. Üks niiskuse eemal hoidmiseks sobivaid vahendeid on ka looduslik saialillesalv, mis tehtud suuresti searasvale. 

Kiilumädanikku esineb palju harvem. Hobuse kapju tuleb igapäevaselt puhastada mudast. Tallis ööbivatel hobustel jõuavad need kenasti ära kuivada. Regulaarne värkimine on ka oluline.  

Loomulikult oleks korralikult trenaazitud liivakoplite loomide üks paremad lahendusi, kuid see on tihti rahaliselt võimatu ja seega tuleb ühes mudaga edasi elada ja loota, et lumi varsti maha tuleb. 

Eesti Hobuse Kaitseühingu koosolek

Eile peeti Eesti Hobuse KAitse Ühingu juubelikoosviibimist.Tegevuse alustamisest on möödas juba kümme aastat. Selle ajaga on palju muutunud. Kümme aastat tagasi oli kogu tegevus suunatud sellete, et saaks eesti hobuse arvukust kuidagigi tõsta. See on läinud korda. Nüüd on aeg kvaliteedi tõstmise käes. Seetõttu on sel aastal olnud palju juttu hobuste ratsakasutusest ja rakendikasutusest, koolitamisest ning varustusest. 

Minu poolt väike ettekanne eesti hobuse sadula eripäradest. Esmakordselt Eestis sai tehtud katse hobuse peale tema luid joonistada. See toob muidu veidi ähmase luustiku ja selle liikumise osa hästi silme ette. Usun, et ükski seda pilti näinutest, et kahtle enam selles, et abaluu tõepoolest liigub ning, et sadul võib seda oluliselt takistada. 

Hobust sel korral päris pühademunaks ei maalinud kuid sadula seisukohast tähtsate elementide pildi sai ette manada küll. 

Koos tõdesime taas, et eesti hobuse eripäradeks olev lühike sadulakoht, väga võimas abaluu ning pahatihti ettepoole langev turjatu selg on olemas ja ei kao kuhugile. Seega võib öelda, et lihtsam on siiski sadulat "aretada". Hobuste aretuses võib ja peabki pöörama samuti tähelepanu suurimate probleemide, nagu väga lühikese selja vältimisele ning paremini väljendunud turjale näiteks.  

Samuti sai arutletud selle üle kuidas hooaegade lõikes suurusesse muutuva hobuse probleemidega toime tulla. Üleüldse ülekaalulisusest ja siis juba eesti hobuse ratsakasutusest. 

Sadulateemale järgnes TOndi ratsakooli õpilaste toredad demonstratsioonid eesti hobsute ning siis liiguti sujuvalt üle juba tuleva aasta tegevustele. Suurimaks eesmärgiks on võistlussarja taaselustamine. Seda nii takistus - kui ka koolisõidus. Arvestus vaid puhtatõulistele eesti tõugu hobustele, turjakõrguse piiranguta ning ratsanikele vanusepiiranguta. Tähtis on veid eesti tõugu hobune ise. Motiveerivaks elemendiks on asjaolu, et parimad saavad koha "eesti koondises" Leedumaal sügisel plaanitavale Läänemere põlistõugude võistlusele. Kogu projekt on alles mõttejärgus ja aktivistide ettepanekud ja kaasaitamise soovid on väga teretulnud. 

Näiteks sai mõeldud selle üle, et miks 80 cm tase kipub jääma paljudele laeks. Leidsime, et seda põhjustab ikkagi suuresti sõidutaseme mitte edasiarenemine, millele aitab kaasa võimalus võistelda madalates ja lihtsates parkuurides ajaj peale. Selle asemele pakuti, et võiks teha madalama parkuuri hindamiselementidele nagu see on kombeks paljudes muudes riikides. See võimldaks tõsta esile korretse sõitmise oskuse tähendust. 

Dieet hobusele

Mõni teema ei vaibu. Sõites nüüd palju mööda Eesti talle, on mulle saanud tuttavaks uus õudusunenägu ja see on paks hobune. Ka kodutallis on teema teravalt üleval ja otsitakse lahendust, kuidas hobihobuseid tervislikus konditsioonis hoida. Asi on ju selles, et oma omanikega mõnel õhtupoolikul nädalas veidi maneezis tiirutavad lemmikloomad ei saa sisuliselt mitte mingisugust füüsilist koormust. Talvisel ajal mudastes aedikutes konutamine ei kuluta ka midagi. Isegi veidi enam trenni tegevate harrastushobsute koormus ei ole piisav, et oma ninaesisest saadud energiat ära kulutada. Samas tahavad kõik hirmsasti head oma hobsutele ja kui muud ei oska, siis sööa ette kallata ikka. 

Tulemuseks on mitte lihtsalt ülekaalus, aga suisa rasvunud hobused. Heina kvaliteedi tõstmise tähe all on mitte üksnes liigutud organoleptiliste näitajate parandamise poole vaid kasutatakse üha enam kultuurheina. See on aga selgelt üks probleemide allikas. Selline hein on liialt toitev.  Eriti kui me räägime eesti hobsutest ja muudest ponidest. 

Paksu hobuse elu on aga raske. Tema organism on koormatud ebavajaliku koormaga, liikmed kannavad ebanormaalset raskust. Ning paksule hobusele on tihti võimatu ühtegi sadulat õigesti selga istuma panna. 

Tuleb aru saada, et hobitavad hobused ei või olla vabalt ninapidi heinas. Samuti ei ole vaja neile sööta arulagedalt jõusöötasid. Pigem tuleks liikuda nõudmistes selle poole, et hakataks tegema söödaanalüüse, mis võimaldaks hobuste söödatarvet ning lisasöötmist palju paremini organiseerida. Ning hobused peaks rohkem liikuma. 

Tihedamad, väikeste koguste söötmised on tallihobustele ainuke dieedipidamise võimalik vorm. Sest eraldi koresööta jõutakse harva hankida ning pikalt tühja kõhuga hobune seista ei või. VAhel on hobuse sobivas konditsioonis hoidmine tõepoolest keeruline ja nõuab nupukust. 

ISe vaatan Atheenat tallis täiesti nõutu näoga. Magu venib gravitatsiooni jõul maa poole. Sadulat pole meil juba teab mis ajast. Trenni teha ei saa, sest pidevat jooksutamist hobuse jalad vastu ei pea. Sadulat lühikese seljaga punnkõhule sobitada on üsnagi lootusetu. Nokk kinni ja saba lahti. 

Tuleb nuputada hobuse tervist säästev dieet ja liikumisprogramm ning näha tõsiselt vaeva.