ERL Koolisõidukarikal Ruilas - 66,75% II avatud A6

Liigume õiges suunas ja läheb üha paremaks. Olenemata sellest, et meil oli võistlusele eelnenud nädalal tõsine saduladraama, laenusadul ja tõdemus, et see ka ei lähe, saime võistluspäevaks asjad enamvähem joonde. Ja hobune oli veelgi enam "minuga" kui eelmisel korral. Veidi muret tekitas ikka veel peatuste küsimus kuid õnneks sobis üksi eraldi maneezis olemine meile pigem hästi kui halvasti. Eelmsiel korral saatuslikuks saanud sõnnikupausi ennetamiseks tuli mul treeningutel süda kõvaks teha ja hobust siiski võrdlemisi julmalt peatumast takistada. Üsna pea kadus tal üleüldse mingi soov treeningu ajal end kergendada või vähemasti ei hakanud ta selleks enam seismist soovima. Kena ja ka võisltustel sellega enam probleemi polnud.
Skeem sujus üldjoontes hästi. Üks sammude venitamise element pikal diogonaalil vajus siiski ära veidi, teine seeest õnnestus suurepäraselt. Peatus oli veidi ebatäpne kuid samas seekord kenasti ratsmele mitte vastu seda. Galoppi oleme kõvasti harjutanud ja see andis ka tulemust. Diogonaali lõpetamine suunamuutusel ja üleminek traavile on keerukas ning üks neist üleminekutest traavile ka veidi ebaõnnestus. Kuid üleüldiselt õnnestus väga ühtlaselt sõita ja oli lausa nii meeldiv, et naeratamine polnud sundus vaid tuli iseenesest. Oligi väga hea päev ja teenitud tulemus. Keskmised on endiselt meie leivanumber. Suvehooajaks valmistume juba kindlasti L klasse sõitma. Tööd on loomulikult kuhjaga ja näis kuidas kevadine aeg täku konsentreerumisvõimele mõjub kuid nüüd olen vähemasti kindel selles, et olenemata hilises eas alustatu tööst, on kõik võimalik.

Koondamise alged

Apollo õpib oma keha valitsema ja koondama. Päris esimesed sammud alles. Selleks, et üleüldse oleks võimalik rääkida koondatusest tuleb teha tohutu hulk tööd üldfüüsilise ettevalmistusega ning impulsi, rütmi ja sirgusega. Need kõik on meil muidugi alles arengujärgus, kuid seda enam teevad rõõmu suuremad edusammud. Eesti hobune, isegi nii hea eksemplar kui Apollo, on ehitatud veidi esiotsale ja tema sealt välja aitamine on märgatavalt keerukam kui väga hea tasakaaluga sündinud ratsahobuse puhul kuid võimalik ja viljad seda magusamad.
Nojah sadulaga on meil praegu tõsine probleem, mida on ka pildilt hästi näha. Niipea kui hobune oma selja üles tõstab muutub kandepind nii palju, et sadul sõidab otsima uut tasakaalupunkti. Siin ei ole enam midagi teha, vaja on teistsugust raami.
Seni veidi kergemad harjutused ja ehk asendussadul, mis võimaldab hobusel end koondada. Seda enam, et järgmisel nädalal peaks tegema ka ühe võistlusstardi.
Pilt ilmestab aga kenasti koonduse algsugemeid. Hobune püsib vertikaalil ning astub tagant kenasti alla. Selle pildi saamiseks on eelnenud pea aasta otsa hobuse lahtisõitmist suureks ja tugevaks:) No ja kui aus olla siis pilt on vaid hetk ja neid hetki ei ole veel väga palju. Tööd on ees nii nii palju, aga olgu see julgustuseks teisele ja ka manitsuseks, et koolisõidus ei ole olmas kiirlahendusi ja otseteid. Püramiidi kõik astmed tuleb läbi käia ja õiges järjekorras. Ja kuna ma ise ei oma veel mingit ettekujutust sellest, kuidas edasine protsess toimib, ei saa ka öelda, kui kerge või raske see kõik on.

Eesti hobune Helsingi Horse Fair messil

Eesti Hobuse Kaitse Ühing esindas Helsingis Forse Fair messil eesti hobust. Veetsin selle ürituse raames messil kaks päeva. Väga palju huvitavaid inimesi, infovahetust ning suisa tõsiseid mõttevahetusi. Eesti hobune on Soomes vaata et populaarsem kui Eestis. Olgu siis tema tarbijaks harrastusratsanik või turist, kes igal aastal Eestis ratsamatkadel käib.
Jutuajamistest selgus ka see, et puudust tuntakse hästi koolitatud hobuste kättesaadavusest. Eestist ollakse valmis hobust ostma, kuid väga paljudel ei ole endal oskusi ega ka soovi sälgude üleskasvatamiseks ja edasiseks koolitamiseks.
Peamine tarbimisala on ikkagi ratsakoolides ning harrastushobustena. Spordikasutust saab eesti hobune soomes juba palju vähem. Esialgu tundub see nigela väljavaatena kuid kui analüüsida harrastavate ratsanike, perede ja ratsakoolide arvu võrreldes sportlastega siis see ongi määratult suurem. Muidugi ei takista miski eesti hobust spordis rohkem kasutamast, kuid see eeldab jälle tema suutlikuse tõestamist ja seda peame me siiski tegema ise. Mitte keegi teine ei pea meie hobuse reklaamimist enda õlule võtma. Eriti mitte Soomes, kus soome hobuse näol on olemas tõsine konkurent kõigil eelmainitud aladel.
Eesti on soomlaste jaoks endiselt üks üsna metsik ja kaootiline paik. Siin saab näha suuri hobuse karju ja osta endale poolmetsikuid odavaid hobuseid. Tundub esialgu lahe kuid kui järele möelda, siis see ei ole jätkusuutlik olukord. Eesti hobuse kasvataja peab muutma end suutlikuks ka oma hobuseid treenima ja näitama, et tõestada kvaliteeti. Praegu on kujunemas olukord, kus mingisugune hulk masstootmisele orienteeritud kasvatajaid laseb liugu investeerivate ja hobuste näitamisele ja reklaamile tõsiselt panustavate kasvatajate pingutustel. Eesti hobuse arvukus on kasvanud oluliselt, kuid edasine püsimajäämine ei sõltu mitte toetustest vaid sellest kui hästi suudetakse turuga kohanega ning kui hästi eesti hobuse suurepäraseid omadusi esile tõsta, arendada ja realiseerida.
Pikemalt arutelu eesti hobuse tuleviku, turustamise ja võimekuse ning kasutusalade teemal EHKÜ koosolekul Penijõel (17.3.2012), kuhu on oodatud kõik eesti hobuse sõbrad.