Sunday, January 24, 2010

Iseloom

Täna olen üksi, kohe nii üksi, et ei tallis ega maneezis pole kedagi seltsiks. Ja seda tallis kus hobuseid on üle viiekümne. Pakane. Kuna aga on külmapühad ja hobused saavad vähe liikuda, Atheena sai täna korralise trennikorra. Maneezis ei olnudki eriti külm. Saime rahumeeli tööd teha. Harjutame ikka säärte vahel otse liikumist ja üleminekuid. Ikka needsamad asjad, aga alus peab olema tugev. Tekkis mõte ka veidi galoppi proovida kuid trenniaega sai niigi palju ja lõpuks ilmus ka teine hobune maneezi. 
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Kõige huvitavamad tähelepanekud viimasel ajal puudutavad hobuse iseloomu. Kuigi kõik hobused on üks liik ja nende käitumist ning õppimist seovad teatud seaduspärasused, on hobuste iseloomul nende õpetamise ja ka igapäevase elu juures üsna suur roll. Kui inimene valdavalt kipub hobust liialt inimlikustama ja neile külge pookima kõikvõimalikku tahtelist ja loogilise mõtlemisega seotud käitumist, siis see pole see. Hobune tõepoolest ei tee tahtlikke loogilisi otsuseid ja tegusid vaid tegutseb talle kasulikuks osutunud viisil või siis katseeksituse meetodil soovituni jõudmiseks. Küll aga on hobustel kahtlemata erinev iseloom, mis on neile kaasa sündinud ning saab enim mõjutatud varsa ja sälueas. Hobuse iseloom ei ole hiljem kuigi palju mõjutatav, küll aga mõjutab see koostööd hobusega.
Atheena puhul on mind pannud tõsiselt üllatuma käitumine, mida võiks juskui nimetada kadeduseks või isegi armukadeduseks. Olen ka enne midagi taolist näinud kuid olen arvanud, et see on juhuslik ning taaskord liigne inimese loomuomaduste hobuse külge riputamine. Olgu siis nii või naa, küll juhtus aga hiljuti selline seik. Jalutasin, mängisin ja harjutasin Atheenaga ühteist maneezis. Tuli ronida teise hobuse selga ja andsin poni teisele ratsanikule hoida seniks. Möödudes teise hobuse seljas Atheenast, ründas see teda selliselt nagu ta oleks soovinud teda sealsamas auguliseks pureda ja maasse trampida. Ja see ei olnud juhuslik. Olukord kordus veel paar korda. Hiljem ise teda hoides ta aga samale hobusele mingit tähelepanu ei pööranud. Mis see selline siis on? Tõeliselt seltsiv ja otse loomulikult iseäranis maias suupoolisele on ta küll. Ta ei ütle kunagi ära võimalusest midagi teha, ka koos inimesega. Mul ei ole olnud kahjuks aega jägida tema igapäevast käitumis karjas kuigi palju. 
Noore märana on tegelikult päris huvitav ka see, et teda ei häiri karja juurest ära viimine ja isegi absoluutselt üksi jäämine. Sellist asja juhtub harva, eriti märade puhul. Ratsanikuna hindan seda omadust aga kõrgelt. Üks keerukamaid asju on harjutada hobust üksjäämist rahulikult võtma. 
Järeldusi siin teha mõtet ei ole, aga igatahes on see taas tõestus sellest, et iga hobune on erinev ja igaltühelt neist on midagi õppida. 

1 comment:

  1. Olles kokku puutunud paljude hobustega, siis tõesti, enamik muutub karja juurest lahkudes ärevamaks ja tähelepanelikumaks, mõni suisa keeldub üksi maastikule minemast. Arvan, et see on põhjustatud esimestest eemaldumise kogemustest kunagi varsa/sälueas ja enamusele on jäänud lihtsalt ebaturvaline kogemus. Mõjutab ka üldse kogu sälueana kogetud karjaelu, teiste karjaliikmete turvatunne jne. Samas oleks väga huvitav selles osas mingeid fakte leida, et milline see kari ja säluelu ja esimene kogemus jne peaks siis olema, et võimalikult hea kogemus jääks. Või on see täiesti juhuses kinni, et mis hobusel sel hetkel peas juhtub olema ja mida ta kuskilt üle võtab, ma ei tea. Vot sellised mõtted tekkisid postitust lugedes.

    ReplyDelete