Üks hädavajalik oskus

Täna on külm, nii külm, et minu mõõdupuu enam väljas sõitmist vabast tahtest heaks ei pea, isegi kui väljas on uskumatult ilus. Teeme trenni meeldivalt soojas maneezis. Ratsutamisele eelnevad ikka mõningased harjutused käekõrvalt. See on hädavajalik ja elementaarne. On igati mõistlik õpetada hobusele põhimärguanded vähemalt arusaamise tasandini selgeks maast, lihtsalt seetõttu, et hobune õpib ilma segava ratsanikuta neid palju kiiremini. 

On aga üks asi, mida PEAB õpetama igale hobusele ja mida saabki õpetada vaid MAAST ja KÄEKÕRVALT

See on nimelt kuklasurvele järele andmise oskus. See on niivõrd hädavajalik oskus vältimaks tobedaid ja ohtlikke olukordi hobuse kinnisidumisel või ka näiteks treilerisse laadimisel. Pean kahjuks ütlema, et valdav osa ka võistlevatest hobustest ei ole sellist oskust omandanud. Nad küll järgnevad inimesele kui too nöörist sikutab kuid on täiesti nõutud niipeal kui inimene silmist kaob või tõmme tuleb kusagilt mujalt ja ootamatult. 

Seda, kas hobune mõistab kuklale avalduva surve peale õiges suunas järele anda on kõige lihtsam kontrollida nii. Paned päitsed pähe ja nööri kõlge. Nööri paned ühe oma jala alt läbi ja tõmbad selle pingule. Nii on surve suunatud otse alla (just nagu kinnisidumisel näiteks), aga inimene ise hobuse eest ära ei liigu. Hobune, kes on õppinud, mida sellisel puhul teha, toob oma pea alla ja vabaneb sellega survest. Hobune, kes ei mõika, mida teha, kas ei reageeri üldse, sikutab vastu või satub päris tirimispaanikasse ja rebib end lahti.  Selliste reaktsioonidega tulem ütleb sulle vaid ühte - HAKKA HARJUTAMA. Miks? Aga seetõttu, et kinni seotud hobune juhusliku ehmumise tõttu pingule tõmbunud nööri peale tirimispaanikasse ei satuks. Või siis seetõttu, et hobune tuleks treilerisse järele ka siis kui sa näoga tema poole seisad ja nöörist sikutad jne jne. See on elementaarne ohutusnõue ja teeb hobusega koos eksisteerimise meeldivamaks.

Atheena õpib seda tasapisi kuidas meil aga trenni kõrvalt aega on. Esialgu kasutasin surve avaldamiseks vaid sõrmi kuklal ja premeerisin vähimagi liigutuse eest. Siis võtsin paralleelselt kasutuselepäitsetest tõmbamise ja hakkasin üha suuremat järeleandmist nõudma. Ikka alati algul kerge puudutus. Nüüd proovime juba ka erinevatest sundadest tõmmet ja ka valjastes sama asja. See peab saama nii selgeks, et ka ehmunud hobune automaatselt õigesti reageeriks.