Hobune läikima löödud, aeg trenni teha. Sadula ootamise ajatäiteks harjutame veel ohjes liikumist. Täna on Renekil maneezis hüpepäev ja maneez takistusi täis. Teeme siis slaalomit. Ja nüüd - metshobused ju ei lähe kitsastese vahedesse ja käikudesse. Muti arvas aga miskipärast, et koos ohjade ja kõigega on õige hea just okseri lattide vahel läbi jalutada, latid endal silmini. Pöörded hakkavad juskui juba välja tulema.
Sadul seljas ja trenni ka. Ikka vana rada pidi otse ja edasi ja veidi üleminekuid. Otse liikumine on raske ja ega ma vist ei saa seda maneezis kuigi tõhusalt parandada, peab maastikule minema. Nüüd nagu juba julgeks ka.
Kuna Rohaniga ka esimesi hüppeid harjutati, siis olid latid maad ligi. Teeme ka proovi. Üleüldse on ju absoluutselt normaalne et üleöö on maneez mingeid poste ja pulki täis kasvanud ja et neist aegajalt üle peab jooksma, pole ka erilist tähelepanemist väärt. Üleliigseid hüppeliigutusi nüüd Atheena küll tegema ei hakanud. Aga ega see praegu olegi tähtis. Tal on ikkagi alles siledalgi ratsaniku all tasakaalu pidamisega omajagu tegemist.
Mis mulle aga meeldib on see, et täna oli juba tunne, et saab hakata tõsiseltvõetavamalt ratsastusega tegelema. Hobust on võimalik julgelt edasi sõita ja juhtida ilma, et tuleks esile mingeid paanikareaktsioone või kartusi. Ka ootamatused - asjad ja helid ei tekita enam paanilise põgenemise reaktsiooni vaid päädivad lühemate ehmatuste või tähelepanu hajumisega. See on suur edusamm ja muudab edasise töö juba märgatavalt kiiremaks.
No comments:
Post a Comment