Trenn ikka ühtemoodi. Tegelikkuses hakkab tekkima edusamme. Hobune on hakanud otsima tõhusat kontakti suulisele ja pressib jõudsalt edasi. Selliselt on juba võimalik alustada tööd liikumise kvaliteedi kallal. Säärte vahel püsimine on aga ikka rabe. Justkui toimib, aga kui keskendumine kaob mõne hirmutava või huvitava asja peale, siis kaob ära ka kohe oskus kuulata ratsanikku. Palju korraga ei saagi tahta ja kui aus olla, siis omajagu tegemist on endagi keskendumise säilitamisega. Et teha ikka üht ja läbi mõeldut, mitte seda mis parasjagu välja kukub - see ei ole sugugi nii lihtne.
Eile jõudsime ka esimeste galopisammudeni. Galopile tõusmise õpetamine on alati tüütu ja vaevaline protsess ja ei ole just mu lemmikute asjade hulgas. Selle teeb raskeks asjaolu, et hobusel nagu kõigil loomadel ja ka inimesel on "liikumismälu". Ehk siis keha õpib end liigutama viisil, mida ta tihti kasutab. Just see teeb galopiletõstete õige ja kvaliteetse õpetamise keerukaks. Iseenesest võiks ju mistahes viisil hobust algul galopile ärgitada, aga see viib selleni, et hobune õpib seda viisi jõudsalt kasutama. Enamasti ei ole see aga kuidagi seaotud meie arusaamaga tasakaalukast ja õigest tõusmisest. Seega vaagisin jälle, kas minna seda teed, et teha käsklus "galopp" hobusele kordel nii selgeks, et saan seda seljast ära kasutada või üritada kasutada kevadel klassikalise ratsastuse kursusel õpitud galopitõste harjutust. Viimane nõuab ratsanikult väga head kehavalitsemist ja täpset tööd märguannetega.
Toon selle siinkohal siiski ära, kuna see harjutus võib aidata parandada juba välja õppinud hobuse galopiletõusmise kvaliteeti. Kvaliteeti just selles osas mis puudutab tõusmise faasi, lennukust ja tasakaalu. Mõte seisneb selles, et hobune peaks tõusma galopile hetkest, mil tagumine sisemine jalg astub keha alla, see on sama hetk mil valele jalale kergendades, ratsanik istub sadulasse. Harjutust on lihtne sooritada sellisel viisil. Sõidad ringil kergendatud traavi õigele jalale, teed suunamuutuse diogonaalil kuid kergendamisrütmi ei vaheta, jäädes seega kergendama valele jalale. Jõudes paindeni tuleb tõsta hobust hetkel, mil istud sadulasse. Esimesed korrad lähevad raudselt aia taha ja mis siis. Niiepea kui suudad vältida enda pingessetõmbamist ja anda täpse märguande ja hobune jagab välja, mida talt tahetakse, kogeb ratsanik eelnevast sootusks teistugust tõstet. On võimalik, et hobune on sooritanud neid ka enne õigesti või juhuslikult õigesti kuid selliselt palju harjutades on võimalik õige tõusmisfaas hobusele liikumismällu söövitada. Siin on aga üks AGA. Hobune peab liikuma aktiivselt ja pürgima edasi. Passiivle ja tühjalt koondatud hobusel selline harjutus, nagu ükskõik milline harjutus korrektselt ei õnnestu.
Päris kogenematu hobuse puhul pean siiski mõistlikuks, et ta on omandanud enne häälkäskluse galopp, sest muidu võib olla õigel hetkel gelopi alustamine vaevaline.
Seega tuleb meil Atheenaga lähtuda arusaamast, et kiirustamine ei vii kiiremate tulemusteni ning käsklust galopp kordel veel harjutada. Seejärel võtta ette harjutused sadulas ning tõste omandamise järel liikuda maastikule elavat ja sirget liikumist õppima.
No comments:
Post a Comment