Eesti hobune

Eesti hobune on meie väikese Eesti hobusepoplatsiooni suurim väärtus. Miks? Eesti hobune on olnud siin maal sama kaua kui eestlane ise. Ilma oma hobuseta ei oleks me sugugi need, kes me praegu oleme. Teiseks ei ole maailmas enam alles kuigi palju hobusetõuge, mis oleks geneetiliselt sajandeid säilinud suuresti muutumatuna. Mõningane ristumine teiste tõugudega ei ole eesti hobust oluliselt muutnud kuid on andnud ühe asja, mis on tänapäeval tema üheks suurimaks tõmbenumbriks - värvused. Eesti hobusel on lubatud kõik peale suuri valgeid märgiseid tekitavad geenid. Esinevad aga kõik põhivärvused, lisaks kollasegeen, hiirugeen ja hõbegeen ning ka kimligeen, 

Peale selle on eesti hobune  vägagi asine tööloom. Praegu valdavalt ratsahobusena kasutatav enamasti ponimõõtu hobune tegi esivanemate põldudel kõik tööd. Ka praegu vääriks ta oluliselt laialdasemat kasutamist rakendis. Hobusemehetarkus ja hobusega töötamise oskus on aga maalt praktiliselt kadunud. Ehk taaselustab seda pisut rakendispordi populaarsuse tõus. 

Eesti hobune ise on võrdlemisi vähenõudlik, suutes vähemalt Lääne-Eesti kliimas piisava maa olemasolul end ise aastaläbi elus hoida. Kirjutan just nimelt elus hoida, sest töös kasutatavad hobused vajavad siiski lisahoolt. Palju suuremaks hädaks kui puudus, on eesti hobusele inimese liigne agarus tema söötmisel ja ka soovis hobust soojas umbses tallis pidada. Nii vähe kui neid haiguseid ka on, on need tingitud valest söötmisest ja viletsa õhuvahetusega talliruumidest ning  ka viletsast kapjade hooldusest. 

Hobuste käsitlemine ja väljaõpe on aga need kohad kus on tekkinud suur lõhe kahe generatsiooni vahele. Vanu hobusemehi praktiliselt enam pole ja noored veel ei oska. Omakeelset kirjandust on vähe, juhendamist on maal raske leida ja õige visalt levivad alusetud müüdid, mis ikka ja jälle viivad vääralt koheldud hobusteni. Eesti hobune vajab enam tähelepanu ning nendega tegelejad võimalust end täiendada. Et ei peaks hobuse ostja otsime vaid noori kogenematuid hobuseid ja kasvataja saaks püstipäi müüa ka korralikult sisse sõidetud või ette õpetatud hobuseid.  Üldiselt on aeg tunda uhkust oma hobuse üle ja mülkast välja ronida. EI ole eesti hobuse ainus asi närida rannaniidul pilliroogu. Sajandeid tööd teinud hobune saab ja suudab seda ka praegu teha ning väärib palju oskuslikumat ümberkäimist. 

Atheena on ostetud ka metsiku ja noorena just seetõttu, et juba sisse sõidetud hobuste tase on nii kõikuv ja ettearvamatu nähtus. Kogenumatel ja oskust sisse osta jõudvatel hobuseomanikel tasub selline ost ennast kiiresti ära. Mina leian aga, et selline olukord on absurd ja eesti hobuse kasvatajad peaks tõsiselt nägema vaeva oma oskuste ja ka vaadete edendamisega, et oleks võimalik müüa ka vanemaid ja koolitatud hobuseid. VÄhemalt mingisugune hulk kasvatajatest peaks olema selleks arvestatavalt võimelised ning kõik peaksid olema võimalised ja võtma uhkusega oskust tuua noorhobuste näitusele välja selleks asiselt ette valmistatud hobused. Eesti hobune on ja jääb metsahobuseks, aga tal on ka väga pikk kultuurhobuse ajalugu ja seda lihtsalt ei või niisama lihtsalt maasse tampida. 

Sellised on laupäevaõhtused mõtted eesti hobuse vallas. Atheenal oli taas trennipäev, mis algas fotosessiooniga Ago kaamera ees ning edasi juba rutiinse sadulatreeninguga maneezis. Läheb üha paremaks. JA kui mõelda sellele, et Atheena on tegelikkuses saanud ehk mõnikümmend ratsatreeningut, siis on pilt võibolla isegi uinutavalt hea. Võin vaid loota, et siit ei tule tagasilööke. Sel hobusel on hea pea ja tema mõistlik suhtumine kõikke uude on imekspandav. Kui suur roll on selles nüüd tema väga läbimõeldud ja hoolikas inimeste maailmaga tutvustamise programmil, jääb mulle alatiseks päriselt teadmata, sest võrdlusmaterjali ju ei ole. Kindel on aga see, et tööd alustades reageeris Atheena veel paljudele asjadele umbusalduse ja vahel kerge paanikaga. Tahan uksuda ja eks usun ka, et ette võetud sammud on loonud hobusele võimaluse oma head pead parimal viisil realiseerida.