Kuigi see ei ole mulle üldse mingi uudis, on ikkagi tihti väga raske sundida end loogiliselt ja kannatlikult käituma. Mis siis, et lõpptulemus oleks kiirem. Võtsin täna endal kõrvust ja asusin muret tekitanud märguannete õpetamist sammukese võrra madalamalt. Probleem ikka selles, et päris selgeks ei ole need saanud ja niipea kui Atheena leiab midagi mida jälgida või peljata, olen mina kui tühi koht. JA siin ei ole tegu allumatusega, vaid sellega, et õpetus ei ole jõudnud päriselt pärale ja hobune valib kahest ärritajast vähem ärritava ja see olen ühe koleda maneeziakna kõrval ikkagi mina ja nii siis see läheb.
Tänane töö oligi suunatud tihedamale õppele ja segajate võimalikule vältimisele neil hetkedel. Tulemus ei lasknud end kaua oodata. Hobune sai ilmselgelt paremini aru, mida talt tahetakse ja säilitas kohe ka keskendumist oluliselt paremini, lastes lõpuks läbi sõita säärte vahel ka neid kohti kus muidu alati toimus sihitu kaklemine. Töö võit, aga kindlasti mitte veel põhjapanev. Lihtsalt sammuke edasi ja üritan edaspidigi järgida reeglit, et kõigepealt tuleb hobusele teha asi selgeks hetkel, mil olukord on võimalikult rahulik ning alles siis liikuda sama asjaga raskematesse tingimustesse.
Siin tuleb jälle tõdeda, et kogenud ratsastajatel on oma liigutuste täpsusega seda kõike lihtsam saavutada. MA tahan aga julgustada ka neid, kel kogemust vähem, et oma tegevusi läbi mõeldes on võimalik nii mõndagi ära teha. Selliselt need kogemused tulevad.
Ka galopitõsted on oluliselt edenenud ja kui ma seni arvasin, et traav on kvaliteetne, siis galopp on poni kohta muljetavaldavalt suur ja jõuline. Ootan huviga hetki, mil on võimalik hakata galopiga ka tõsisemalt tööle.
No comments:
Post a Comment