Atheena alustas kevadist karvavahetust ja sellega koos ka kameeleonlikku värvusvahetust. Eesti hobune on üldse iseäranis värvikas. See tähendab et esineb ja on lubatud päris suur hulk erinevaid värvusi esile kutsuvaid geenetilisi tegureid. Tihti juhtub, et hobusel on neid tegureid korraga enam kui üks. Sedasi on arvatavasti juhtunud ka Atheenaga.
Tema isa on süsimust hobune. Ema on hiirjas. Kuid kuna ema on andud ka ühe valkjaskollase (sinisilmse, rahvakeeli albiino) varsa, siis kannab ta ilmselgelt ka kollasegeeni. Atheena on välimiku poolest emaga väga sarnane ja on alust arvata, et ka Atheena kannab nii hiirja- kui kollasegeeni. See on lõbus. Lõbus seetõttu, et tänu neile kahele põhivärvust muutvale geenile muutub Atheena värvus ka aastaaegade lõikes. Suviti tuleb enam esile kollasegeeni mõju ja ta on justkui väga tume võik kuid tumeda pea ja jutiga seljas. Talvel aga võtab ta peale helehalli talvekarva ning näeb välja nagu klassikaline hiirjas. Hiirjas hobune on selline hallikas hobune, kelle pea ja jalad on tumedamad ning kindlasti on seljas jutt. Põhivärvuselt on sellised hiirjad aga kas mustad või tumekõrvid. Seega võib vaid spekuleerida ja arvutada kokku kõikvõimalikud erinevad värvused, mida tema varsad kanda võiks.
Eesti hobustel esinevatest värvustest on ehk kõige huvitavam hõbe. Hõbemustad hobused võivad näida lausa sinistena ja nende lakk nind sama on lumivalged, niisamuti ripsmed. Kuid kindalsti on toredad nii kollased kui võigud ning kimlid hobused. Kasvatajal on pea alati varsa ootusega kaasnevat põnevust. Seda lisab oodatav värvus. Värvuste tähendus aretuses on tublisti tõusnud. EI ole midagi sinna vastu teha, et hõbemust hobune müüb paremini kui tavaline kõrb. Küll ei või aga selle juures teha mingisugust hinnaalandust muudele hobuse kvaliteeti määravatele omadustele.
No comments:
Post a Comment