Hobune õpib pidevalt - jälgi oma tegevusi!

Tehtud on jälle paar "tavalist " treeningut. Ikka tuttavas keskkonnas ja põhiasjade kallal. Ratsmekontakt muutub üha paremaks ja edasipürgivus on hobusele üsna selgaks saanud. Kui treening algab kiirustamise ja ebakindlusega, siis rahuliku kontakti ja selge edasi viiva  nõudmise järel hakkab Atheena otsima ise kontakti ning kenasti läbi ratsme tööle. Päris nii roosiline see asi aga  ka ei ole. Kohtades kus poni arvab heaks, et ta tahaks "ära tulla" vajub ta kontaktist välja ja jookseb õlaga sisse. Sellistes olukordades on mul tõeliselt rakse säilitada toetust sisemisele jalale ning mitte hakata hobust tugevalt ratsmest korrigeerima ega väljapoole kallutama. Üritan meeleheitlikult kontrollida just enda poolt hobusele antavaid signaale ja teha talle arusaadavaks omad nõudmised. Kohati justkui asi paraneb.  Enda tasakaal on ikkagi keskse tähendusega ja hobune õpib ikka sellest, milliseid signaale talle anda.  

Aga hobune õpib kogu aeg, tahame me seda või mitte. Me ei saa hobust mitte mingil hetkel "välja lülitada". Hobune õpib ka puhkehetkel ja siis kui ratsanik puhkab või millal iganes. Nii õpib hobune peagi, et telefoni helin tähendab puhkehetke. Õpib ka ülimalt kiiresti selgeks, selle, et jalgade jalustest välja võtmine tähendab sundimiste lõppu, või taskusse minev käsi leiba jne jne. Küll õpib hobune ka palju selliseid asju, mida me endale üldse ei teadvusta. 

Üks asi, mille peale tavaliselt ei mõleda, aga võiks mõleda, on hobuse rahustamine. Valdavalt kasutab inimene mingisugust enda jaoks rahustavat häält niipea kui hobune on erutunud. Juhul kui hobune ei ole sama häält eelnevalt rahuliku olekuga seostama õppinud, õpib ta nüüd midagi, mida me kohe kindlasti ei taha. Ta õpib väga kiiresti seostama seda häält äreva situatsiooniga ning peagi läheb selle peale hoopis närvi, mitte ei rahune. Seetõttu tuleks sellist probleemi ennetada. Vilista või räägi rahustaval häälel hobusega näiteks boksis harjates või mingites muudes rahulikes situatsioonides. Nii õpib hobune peagi, et see tähendab rahulolu. Nüüd on sul kasutada võimas vahend. Selliselt ära õpitud rahulolu tähenduslik signaal mõjub hobusele vajalikul hetkel tõepoolest rahustavalt. 

Õpitu ei ole igavene. Nii tuleb ka seda signaali aegajalt uuesti rahulikus situatsioonis uuesti  võimendada. 

See seletabki minu mõningast "kuutõbisust". RÄägin hobusega tallis ja jalutades kõva häälega maast ja ilmast või hoopis vilistan. Hobune on õppinud mu vastavat hääletooni seostama rahulike situatsioonidega ja ma saan seda vajadusel hobuse rahustamiseks kasutada. 

JA loomulikult on hobune oma pideva õppimise käigus õppinud ka midagi sellist, mida ehk ei oleks vaja. Kiites hobust häälekalt sõnadega hääääästi või tuubli on juhtunud see, et hobune jääb kuulatama ja tahab otemas joones teenitud puhkepausile minna. Puhkepaus on hobusele tähenduslik asi ja ta on nõus selle nimel vaeva nägema ja otse loomulikult otsib ta ratsaniku käitumisest signaale, mis annavad märku saabuvast pausist. 

Mis peamine, hobust ei või tahtmatult õpetatud asjade eest karistada. t. Hobune õpib ikka seda, mis viib talle kasuliku tulemuseni ja ka kasutab seda. Soovides mingist õpitud käitumisest lahti saada, tuleb hobusele selle asemele midagi muud õpetada. Näiteks kui hobune on õppinud millegi saamise soovil jalaga kaapima, siis ei ole mingit mõtet teda selle eest karistada, sest lahendus on vaid ajutine. Küll on aga tõhus õpetada hobust selle asemel näiteks jalga maas hoidma või mida iganes meile meelepärast tegema. Asendustegevus kustutab või asendab varemõpitu.