Mõnus talv ja suur küsimus.

Küsimus on see, et milleks see blogi ikkagi. Hobuseid treenitud ja ratsutatud ju ennegi ja ilmselt veel ka edaspidi.  Süüdi on ikka eesti hobune. Eesti hobune väärib minu silmis oluliselt rohkem tähelepanu kui tal seda siiani on. Blogiga loodan anda oma panuse kummutamaks mitmeid müüte, mis eesti hobusega visalt kaasas käivad. Eesti hobune on nagu mistahes teine ponimõõtu hobune. Tõsi, tema füüsilised eeldused ei ole võrreldavad spetsiaalselt spordiks aretatud ponitõugudega kuid ta on "oma" ja kindlasti mitte lootusetu päntajalg. Üks arutu müüt käib ka eesti hobuse iseloomu kohta - kuidas see on ikka jonnakas ja isepäine jne. Üks metsikult toime tulev hobune peabki olema teatud määral isepäine, et ellu jääda. Kuid see kuidas ta inimesesse ja töösse suhtub on suuremas osas siiski inimese teha, mitte vastupidi. Ehk koos sellega kuidas tekib juurde asjakohaselt välja õpetatud ja spordis eseinevaid eesti hobuseid, hakatakse sellega ka rohkem aretusvalikutes arvestama. Kõik sugutäkud peaks siiski läbima testid ka ratsaniku all või rakendis, mitte saama tunnustust vaid välimiku ning vabaliikumiste põhjal. Eesti hobuse tuleviku ja maine nimel peab pingutama. 

Just selle pärast see blogi.

 Me üritame näidata, mida üks eesti hobune võib ja saab kui temasse suhtuda eelarvamusteta ning anda talle väljaõpet, mida peetakse tavaliseks spordi jaoks mõeldud ponide puhul. Tõsi ta on, et mul endal on õppida veel õige palju ja kõik ei pruugi sugugi sujuda nii kuis plaanitud, aga see polegi muinasjutt, see on päevik elust enesest. 

JA nüüd tänasest päevast. Linnast läbi sõites kirun  silmist kõrgemaid hangesid ja kitsaks jäänud teed. Tallile saab täna õnneks autoga jälle ligi. JA siis ma taltun. Kui tekib võimalus sumada hobusega kõhuni lumes, siis on järsku talv ikka tore küll. Olen ihuüksi ja lähen seda ilu ratsa kaema. MA ei jõua endiselt ära imestada Atheena mõistlikku suhtumist üksi uutele asjadele ja paikadele vastu astumisel. Saime mühistada paksus lumes galoppi - see on lihtsalt mõnus. Galopitõsted paranevad iga korraga. Nüüd kui ilm kannatab, üritangi viia treeningud maastikule. Noore hobuse puhul, kus taotlus on impulsile ja otsesusele on maastikul sõitmine kordades väärtuslikum kui maneezis, kus vähemalt iga 60m tagant tuleb ikkagi kurv. Muidugi on siin ohutuse aspekt, aga kui lund on praegu nii palju ja olemas on suured kopliaiad, siis seda võimalust tuleb ära kasutada. Niipea kui hobune on õppinud otse säärte vahel liikuma ja saavutanud piisava selja treenituse, saab mõelda tihedama töö peale maneezis.