Sepapäev

Tänane päev oli mõningane proovikivi. Sepa külastus reedab üsna hästi välja selle, kas hobusega on ka muude vajalike asjadega, peale ratsutamise, tegeletud. Atheena pidas algul jalgade võtmist küll üheks vastuvõetamatuks asjaks üldse. Tagumine jalg kerkis sinna läheneva inimese kartuses kõhu alla ja kui see "ründaja" veel aru ei saanud, siis tuli osav ja kõva hoop küljele. Mina seda õnneks ei näinud enam kui vaid korra. 

Järjepidev käsitlemisega harjutamine ja jalgade võtmise harjutamine on olnud igapäevane töö. Viimasel ajal saab maneezist tulles rahumeeli hobuse seisma jätta ja kõik neli jalga üles võtta. Enam Atheena ei löö ega ka ähvarda - pole enam põhjust, sest nüüd on ta tegevusega harjunud. Sepa juurde minek oli minu jaoks ikkagi väheke ärev, sest ega või teada, mida hobune sellest arvab kui ta jalgu vähe tugevamalt väänatakse ja õige tükk aega kolmel jalal seisma peab. Lootsin Atheena heale mõistusele. Pealegi on tal esimene tutvus Reimoga juba tehtud. Ei vea mõistlik iseloom ka seekord alt. Töö kiire ja korralik. JA jälle olen seda meelt, et parem olgu hobune ilma igasuguste inimkäsitlemise kogemusteta kui, et viletsa väärtusega kogemustega. 

Sepp on tähtis persoon. Hobune teab väga hästi, kes see selline on. Käib ta ju vähemalt iga kahe kuu tagant, vahel hulka tiheminigi. Ilma sepata ei ole midagi peale hakata. Viletsalt hooldatud või üle kasvanud kabjad on otsekohe sissesõiduteeks järgmistele hädadele nagu kõõluse ülekoormused, laminiit, kabjamädanikud, käiguvead jne jne. 

Iga hobusega tegeleja kohustus on õpetada hobust jalgu viisakalt andma ja neid ka ülal hoidma. See ei ole sepa ülesanne. Sepp tahab samuti tööpäeva terve ja ehk ilma valutava seljata lõpetada. Noore hobuse jaoks on kolmel jalal paigal seismine kindlasti pingutus, aga tal peaks sellest olema juba mingisugune eelnev aimdus. 

Mida teha lööva hobusega? Esmalt tuleb selgeks saada, miks hobune lööb. Sellel võib olla mitmeid põhjuseid. Juhul kui tegu on noore kogenematu hobusega, siis ta arvatavasti kaitseb end tundmatu tegevuse eest. Kui aga tegu on hobusega, keda on juba käsitletud, siis on ilmselt tegu õpitud käitumisega. Tavalisim põhjus on see, et hobune on õppinud miskipärast jalgade võtmist pidama ebameeldivaks ja juhuse tahtel õppinud ka tõhusa viisi sellest pääsemiseks. Miks? See jääb tihti selgusetuks. Meie asi on hobune õpetada käituma meile vastuvõetavalt viisil. Esimeses joones tuleks hobust uuesti puutumisega harjutada ja õpetada teda hoidma jalgu maas mistahes kohast puutumisel. Kui hobune on selle selgeks saanud, saab alustada jalgade tõstmise õpetamisega. 

Omajagu mõtteid selle teostamise kohta leiab ehk Tuire KAimio raamatust "Koos hobusega" Seal on pikad, mõne jaoks kaugelt liigagi pikad kirjeldused ja harjutuskäigud. Aga siiski mõistlikud tutvuda. Viisakalt käituv hobune on kõigile meeldivam.