Eesti hobuseid mindi tooma eesmärgiga valida nende hulgast sobiv materjal oma laste ratsudeks. Tooma mindi sihiteadlikult noori väljaõpetamata hobuseid, et need enda parema äranägemise järgi välja õpetada. Muud visiooni ega ootusi eesti hobuseste osas ei olnud. Ehk oli teadmine, et paljud neist on vahest laisavõitu olekuga, nii paluti karjast neid kõige "hullemaid" näidata. Andruse väitel sai Atheena puhul otsustvaks silmapaistev vabaliikumine, RUbiini puhul aga ilmselgelt effektne värvus ja ilme.
Esimesed muljed sest väikesest hobusest said kohe ka olema. Andruses sõnab naljatledes, et elu hobustega oleks märksa lihtsam kui ka sporthobused suudaks nii kaine mõistusega asjadesse suhtuda. Metsast püütuna, ilma igasuguste unistutsetagi treilerist, kannatasid nad pika reisi välja ilma igasuguste üleliigsete ovatsioonideta. Isegi märjaks ei olnud end higistanud. Tee peal juhtus nii mõndagi, küll tuli treilerit parandada ja kaotsi läks üks rinnapuu, aga olenemata sellest ei toimunud hobustega treileris midagi enamat kui tavaliste juba kogenud hobustega.
Esimene mulje on tihti see, mis paneb paika kõik järgnevad arvamused. Isegi kui edasi ei lähe kõik ehk nii roosiliselt, antakse see kergemini andeks. Seda ei ole siiski vaja olnud.
Atheena ja Rubiin said saduldatud samuti ilma mingisuguste probleemideta. Atheena puhul on see imekspandav, sest iseenesest ta kartis inimest niipea kui see teda puutuda suvatses. Valjad ja sadula võttis aga vastu näoga nagu see oleks absoluutselt normaalne nähtus.
Nüüd ongi Rahula rahval tekkinud hea side eesti hobsutega. Praegu on Rahula tallides tegelikult juba kolm eesti tõugu hobust ja kaks ristandponi. Mis kui arvutama hakata, moodustab juba kümnendiku talli viiekümnest hobusest. Värvuste gamma on ka pilkupüüdev. Hiirjas, võik, hõbekõrb, tumeraudjas ning hall.
Mis edasi? Edasi on argipäev ja sobivus laste ratsudeks selgub hiljem. Metsponisid keegi enam ei põlga ja ma kaldun arvama, et need ei ole siinmail sugugi viimased.
No comments:
Post a Comment