Peaksin alustama taas ratsastustööd sadulas, kuid pööraselt käituva hobusega ei ole seda kuigi meeldiv teha. Nii tuli appi jälle Join up.
Piirasin juba tahenenud väliplatsil väiksema ala ning tegin seal eile puhtalt kontaktiharjutusi, et hobust endaga paremale koostööle "sundida". Sundida ei olegi siin ehk tegelikult vale sõna. Join up tehnika olemus seisneb selles, et hobust hoitakse liikumises kuni ta ise oma käitumisega annab märku lõdvestusest ja soovist inimesega kontakti võtta. Ideaalis tuleks sellist tööd teha ringaias, kus puuduvad nurka pugemise võimalused.
Atheenale ei ole see tegevus võõras ja ta teab juba eelnevatest kogemustest väga hästi, mida ta tegema peab, et rahu saada. Siinjuures tuleb aga jälgida seda, et hobust ei aetaks närviliseks ega õhutata tormama. Selge on see, et kevadiselt erutunud noor hobune võtab algul tuurid üles, aga kogenumal inimesel õnnestub päris kiiresti kontakt saavutada.
Kahjuks ei saa ma anda siin üheselt võetavaid juhiseid Join up tehnika kasutamiseks, ilma, et võik karta ebaõnnestumisi. Väära tegevusega võib hobuse usaldusega sootuks vastupidi juhtuda. See nõuab lihtsalt võimalust nähe seda tööd ja seejärel harjutamist.
Atheenaga on mul olnud õnne ja pean aegajalt vaba hobusega sel meetodil töötamist üheks õnnestunud koostöö aluseks. Veidi tööd ja ta tuleb igal hetkel, mil tal kehakeelega läheneda luban, ligi. Mitte lihtsalt vaid siis juba muud ümbritsevat tähele panemata järgneb nina minu õlas. Mis see mulle annab?
HEtkel annab loodetavasti seda, et hobune saab kontrollitud viisil oma liikumisvajaduse välja elada, samas õppides, et rahus saab ta olla just inimese juures, mitte inimesest eemaldudes. Sellise hobusega on lihtsalt kordades kergem tööd teha. Võimalik, et mul tuleb enne tulemsulikke trenne Join up tööd veel paar korda korrata. Sellest juba järgmises sissekandes.
No comments:
Post a Comment