Tagasi sadulas

Täna sain teist päeva Atheenaga jälle sadulas trenni teha. Uudis on ka see, et oma tegevusega oleme kolinud maneezist õue. Suurem osa uue talli maneezirahvast ei ole veel kevadet ja ideaalses seisus liivaplatsi enda jaoks teadvustanud, mistõttu on ruumi laialt ja elu ilus. 

Muidugi ei ole kevadine hullumeelsus veel kuhugile kadunud ja kolm nädalat tagasihoidlikumat treeningut ning mudased koplid tahavad väljaelamist. 

Ponidega töötamise eripära on see, et nende liigutused on  kiired ja reaktsioonid kuidagi ägedamad kui suurekasvulistel hobustel. Tänagi korraldas Atheena mulle korduvaid selga jäämise katsetusi. Tema küll ei soovi ratsanikust selle otseses mõttes vabaneda kuid erutununa paneb ta väga kergesti plagama, kargab alt ära või siis nelja jalaga õhku. Viimast juhtub õnneks harva. 

Vahepealsed maast ja käekõrval töötamised on muutnud ratsme aksepteerimise arusaadavalt paremaks. Niipea kui lennuharjutused ületatud ja hobune silmnähtavalt lõdvestus, muutus sõitmine päris meeldivaks. Juskui ei olekski pausi olnud. Edasipürgivus on hea, mis annab tunnistust, et mingit valuaistingut ei ole. 

Mis mind häirib on ikka see, et erutus tuleb väga kergesti ja siis kaob tasakaal ja otsesus ning rütm. Sellist olukorda ei või last palju korduda, sest see jääb hobusele liikumismällu. Kuid selle hobune puhul on see nii kerge tekkima. Ühe külmaverelise aborigeeni kohta on ta ikka õige tuline. Jätkan juttu homme kui saan teha järjestikku päevadel trenni, ehk on kvaliteetaeg sellisel juhul pikem. 

Apollo sai ka sadula selga. Temaga ei ole hetkel asjad nii lihtsad. On ilmselge, et kolm aastat tagasi alustatud saduldamisel ja ratsastamisel ei läinud kõik päris nii kuis peaks. Esialgu alustan uuesti hobuse sadulaga harjutamist, et vabaneda ebameeldivatest rodeoetendustest. Muus osas on kaks päeva olnud edukad ja täku suhtumine inimesesse on austav ja sõbralik. Join Up andis loodetud tulemust ja küllap saab ka ratsastuse algus õigesse rööpasse juhitud.