Suutes hoida ühtlast kontakti loome aluse sellele, et hobune oleks võimeline erisatama ja täitma väiksemaidki märguandeid. Samas oma suud lõdvestatuna hoidma. Ilma lõdvestatud suuta pole lootuski näha ka muus osas lõdvestunud hobust.
Mis selles siis nii keerulist on ? Teoreetiliselt ei olegi, aga praktikas ei ole kuigi lihtne tagada alati kerge ja ühtalne kontakt läbi ratsme kõigis allüürides ja eriti noore hobusega, kelle reaktsioonid ei ole alati etteaimatavad.
Siinkohal jõuangi ringiga tagasi maast töötamise juurde. Just seetõttu teen tihti maast tööd, et selliselt on lihtsam hobusele ratsme kontakti mõtet ja suulise seatavat piiri selgitada.
Atheena oli kolm nädalat sadulas treeningust kõrval, kuid ratsastus on pigem edasi läinud kui, et pausi tõttu seiskunud. Ratsme aksepteerimine on sedavõrd parem, et nüüd kus hobune ei ole kõigi meeltega oma suus toimuva juures on ta jällegi võimeline paremini tajuma seda, mid talle säärega öelda üritatakse.
Ja ikka ja jälle taban ennast tegemas seljas asju mida pole vaja. Kutsun ennast korrale ja üritan jälgida, et kontakt oleks igas olukorras ühtlane ja just nii kerge kui võimalik, samas vankumatu ja kindlaid piire seadev. Liikumine edasi suunatud ja otsene. Ja nii ikka ja jälle.
Üks ja sama asi käib kogu aeg läbi. Ja nii ta on ratsastuse algusest kuni mistahes tasemeni välja. Mida vähem ebavajalikku infot, pinget ja valu, seda kiirem on õppimine ja koostööaltim hobune. Ometigi tuleb aru saada, et märguanded peavad jällegi olema selged ja vajadusel ka rangemad, et hobune õpiks reageerima alati juba kergele meeldetuletusele. Tuleb mõista järeleandmise vajadust õige reaktsiooni kinnituseks ning järeleandmatuse või vääral ajal järele andmise halba tulemit. Üleüldse tuleb vähemkogenud ratsanikult päris palju kompenseerida läbi mõeldud tegevusega, samas kus aastaid õigesti tegutsenud ratsanik teeb suurt osa sellest automaatselt.
Igatahes väärib kerge kontakti hoidmise ja täpsete märguannete andmise oskus harjutamist. Harjutada tuleb tõesti palju. Aga mis väljakutse see ratsutamine muidu olekski.
No comments:
Post a Comment