Eile oli siis see päev kui meil tuli ette võtta plaaniväline reis. Atheena harjutamine treileriga oli plaanitud aega, mil enam libe ei ole. Vajadus kontrollida röndgeni abil ühte liigest tõi aga päevakorda selle, et nüüd ja kohe on vaja ära käia. Tänu Horseshowle ja katkistele autodele ei jäänud mul päevagi harjutustööks. Iseenesest oli see kogemus kriitilise tähendusega, sest ainumas kord, mil Atheena kopis on olnud, oli kord, mil ta kodukarja juurest ära toodi.
Mismoodi siis asjale läheneda? Esiteks lootsin väga, et tehtud eeltöö ja saavutatud usaldusel on oma kaal, teiseks tuleb appi jälle Monty Roberts. Jälgisin sügisel väga pingsalt mil viisil Monty paneb treilerisse hobuseid, kes otseselt ei paanitse ega karda kuid keelduvad sinna minemast enamasti lihtsalt põhjusel "ei taha" ja " teen mis tahan". Tema loogika oli lihtne. Hobusele tuleb rahulikult kuid vankumatult teha selgeks, et just mina ehk siis inimesest juht määran viimse sammuni selle, kuhu hobune astub. Selleks tuleb hobust tõmmata edasi ja sundida tagasi astuma ja nii korduvalt. Ja ka juba treileri trapilt uuesti tagasi. Et hobune saaks ikka aru, et inimene määrab kuhu minnakse. Muidugi ei ole see päris nii ühene ja lihtne kui kirjeldusest paistab, aga mõte on selline.
Nühin märja ja hirmsasti karvu ajava poni puhtaks, helesinine tekk ja päitsed pähe. Raudu pole, sõit lühike ja kaitmseid pole enne peal olnud, need jätan praegu ära. PEalegi ma kahtlen kas poni suurusi transpordikaitsmeid üdse on tallis. Päitseid muide peab olema alati kaasas kaks paari, sest kui ei ole, lähevad need ühed ilmtingimata katki. Korded olin juba enne treileri külge kinnitanud. Minu kogemused näitavad, et paljud probleemid laadimisel tulevad ikka sellest, et hobustel lastakse ise määrata, kuhu nad minna tahavad, neid laetakse selle jantimisega liiga kaua ja nad kaotavad närvi. Muidugi on mõistlik hobust enne jalge tagant suunamisega harjutada, aga Atheena on käinud topeltkordel, seega oskab suurepäraselt jalge taga tolkneva korde eest ära astuda. Igatahes on oskusliku kordede kasutamisega sadud jagu lugematutest laadimisprobleemidest ja seda ilma liigse närvikuluta.
Kõigepealt toon hobuse välja ja tuletan talle mitmeid kordi meelde, et mina juhin. Kiirelt ja rangelt edasi ja siis jälle tagasi. Ka treileri juurest ja isegi juba ninaga sees olemise asendist sunnin hobuse uuesti välja. Veidi see hobust hämmeldab, seda enam, et näeb, et mul on porgandid ees ootamas. JA kui ma lõpuks palun tal otsustavalt sisse astuda, siis ta seda ka teeb. Ilma igasuguste ovatsioonideta. Korded jäävadki maha lebama, ei olnud tarvis. Aega kulus ümmarguselt 1 minut. See on mulle kergendus!!! Ma olen alati öeldnud, et autosse laadimine on üks paremaid näitajaid sellest, millise kvaliteediga on hobusega töötamine olnud. Kui hobune saab aru, mida talt tahetakse ja ta oma juhti usaldab, siis valdavalt ei teki probleeme. Juba tekkinud paaniline hirm on teine asi, sellistel juhtudel on lähenemine veidi teine ja eelnev harjutamine paratamatu.
KA teine kaaslane tuleb peale pisikest mõttepausi väikese tagant lükkava abiga kenasti peale.
Atheena kasuks räägib muidugi ka tema suurepärane närvikava. Võttes hobust maha võõras kohas, ei saanud tema käitumisest küll mingil momendil aru, et ta oleks võõrasse kohta sattunud. Huvitav oli ringi nuuskida, võõras boksis teisi hobuseid uurida ja hein maitses ka hea. Süst tehtud, pildid tehtud ja ka tagasi auto peale.
Õnneks ei tuvastatud tervisekontrollis ka midagi sellist, mille pärast kontrollima mindi. Nüüd tuleb hobune treeningusse tagasi tuua ja vaadata, mis ta edasi teeb.
No comments:
Post a Comment