Eile toimus arstivisiit. Atheena käitus viisaka patsiendina. Iga hobune peab olema õpetatud korralikult käekõrval jooksma, kordel jooksma ning jalgu andma. Lisaks sellele lubama ennast kõikjalt lolliks minemata katsuda. Vastutustundlik omanik harjutab hobust ka süstla ja vähe rangema kinnihoidmisega positiivses noodis. See on asi, millega tegelikult näitame üles ka oma austust veterinaaride töö vastu. Peale selle, et viisakalt käituv hobune teeb arsti töö turvalisemaks, teeb ta selle ka oluliselt tulemuslikumaks. Lonked tulevad kõige pareimini välja siis kui hobuse pulss on madal ja ta jookseb rahulikult, osates seda teha nii sirgelt käekõrval kui paindes kordel. Painutusteste on võimalik läbi viia normaalselt vaid siis kui hobune laseb seda vastu puiklemata teha.
Atheena käiguvahe on praktiliselt taandunud kuid midagi siiski oli arstile näitamiseks säilinud ka. PAinutused midagi erilist välja ei toonud ja nii ei jäägi muud kui võtta natuke hoogu maha ja igaks juhuks käia ja teha ühest põlvest pilt.
Paratamatult juhtub, et hobustel nagu ka inimestel saab aegajalt mõni koht venitada või väänata. Hobuse mass on üpris suur ning igasugusele lonkele tuleb pöörata suurt tähelepanu. Isegi kui tekkepõhjus on teada ja midagi erilist ei paista olema.
Atheena saab nüüd ka plaanivälise treilerisõidu. Eile hoovi peal seisnud trelerisse oli ta nõus kohe uudistama tulema. Kuidas päris sõit kulgeb, näeme varsti. Pole ta ju rohkem treileris käinud peale seda pikka sõitu kodukohast Rahulasse. Ei ole ma ka veel tema harjutamist treileriga alustanud. Plaanisin seda ikka aega, mil väljas enam libe ei ole. Nüüd on sundolukord ja midagi üle ei jää kui loota, et hobune on õppinud inimest piisavalt usaldama, aga ka austama.
No comments:
Post a Comment