Metsiku hobuse võlu ja valu

Vahel tuleb mul tunnistada Atheena metsikust, kuigi ma ei taha seda. Endal on ikka alateadlik soov tõdeda, et natuke tööd ja hobune on põhjapanevalt harjunud ja õppinud inimese juures täies rahus toimima.  Sõna metsik on siinkohal muidugi veidi ülekantud tähenduses, sest tegu pole mingi mustangiga. Aga siiski inimesevaba kasvamine mõjutab suuresti hobuse edasist käsitlemist ja õppimist. 

Õppimine on kogemusteta hobuse puhul väga kiire, kahtlemata. Kuid umbusk ja pelgus tõuseb ikka ja jälle esile. 

Nii jäingi mõttesse, kas selliste hobuste koolitamine on igaühele jõukohane ja kas ta on mullegi jõukohane. Jah hobusest saab jõuga üle sõita, aga minu eesmärk on koolitada harmooniline, elav ning samas lastele turvaline hobune. Siin ei ole teha muud kui lasta ajal anda arutust ja toimida ise sihipäraselt ja planeeritud moel. 

Entusiasm tõuseb jälle  niipea kui meenutan neid üheksakümnendatel venemaalt toodud budjonnõi ja ahhaltekini tõugu hobuseid ja nende taltsutamist. Üks tore metsikuvõitu eesti hobune on selle kõrval kordades ettearvatavam, turvalisem ja lihtsam ettevõtmine. Kuigi toredad hobused olid needki. 

Hetkel mängib suurimat rolli kevadine energiavoog ja selle taustal ei saagi kuigi palju järeldusi teha. Tagada tuleb turvalisus ja vältida võimalusel erutuse üle pea kasvamist. Seda taas seetõttu, et tihedalt kasutatud närvirajad võimenduvad. Kui laseme hobusel palju erutatuna töötada, siis kipub selline meeleseisund üldistuma. Just seetõttu on see nii raske. Õpetada on vaja, trenni teha on vaja, kuid tuleb leida viis selle kõige tegemiseks nii, et hobune oleks rahulik ja keskendunud.