
Esmalt tänud kommenteerijatele. Üritan olla usin ja ikka lugemist pakkuda. Samuti tulles vastu palvele muuta blogi silmasõbralikumaks, muutsin tausta heledaks ja teksti tumedaks.
Vanemate kommentaaride hulgas oli mõtisklus eraldusahistusest ja selle tekkimisest ning tugevusest. Ma arvan, et siin on tegu paljude teguritega. Esiteks näib mängivat suurt rolli hobuse ema positsioon karjas. Kahtlemata suurim mõju on muidugi inimese tegevusel. Kui esimesed eraldamised on olnud lühidad ja andud hobusele teabe, et karja juurde saab alati tagasi, on edasine ka lihtsam. Siiski on hobuse iseloomul ning ka sool siin ilmselgelt suur roll. Kuid iga hobust on võimalik õpetada mõistlikult karjast eelmaldamist taluma kui seda vaid läbimõeldult harjutada. Sellegi kohta on piisavalt sisukat juttu Tuire Kaimio raamatus "Koos hobusega"
Raamatust saab ka päris häid vastuseid küsimustele, kas pidada hobuseid segakarjades või sooliselt eraldatud karjades. Siis seda, mis tähendab täkkudele, ruunadele märade nägemisulatuses pidamine jne. Neid asju, millele ilma suunava teadmiseta mõeldagi ei osata, on väga palju.
Mainin seda raamatut taaskord seetõttu, et see on ainus eestikeelne teos kust on võimalik lugeda nii põhjalikku ja suuresti teaduslikel uurimustel põhinevat käsitlust hobuste käistumise, tervise ja õppimise kohta. Mõistes hobuse käitumise tagamaid ning õppimise seaduspärasusi, on oluliselt lihtsam oma tegevust tulemuslikumaks muuta ning vältida asjatut stressi.
Tulles tagasi blogi juurde, siis üritan olla edaspidi tublim ja kommentaare märgata. Nii võite ka julgelt sinna mõne küsimuse potsatada.

Suur-suur aitäh, et muutsid värve!!!
ReplyDelete