Pelgliku hobuse saduldamine

See teema on ajendatud veidi ühest nukrast seigast. Hiljuti jagati sõprade ringis linki kodulehest, kus lubatakse iga "ilgemaltki peru" hobune taltsaks teha, juures pildid hirmunud hobusest, keda jõuga mitme inimese abil vaos hoitakse. JAh hobuseid saab murda ka selliselt, kuid mis on selle tagajärg? Tagajärg on hobune, kellele ei saa mitte kunagi peale seda enam loota. On ammu teada, et hirm ja selle tekitaja kinnistub hobuse ajju momendist ja ei kao sealt enam kuhugile. See on neile ellujäämiseks vajalik, iga ohu allikas tuleb talletada, püsivalt ja jäävalt. hirmule allutatud hobune ühel heal päeval kahtlemata satu olukorda kus hirm ületab temale allutamisega tekitatud läve ning reaktsioon on seda ohtlikum.
See kõik ei ole üldse teemaks enamuse hobuste puhul, kelle tundlikkus pole eriti kõrge, närvikava stabiile ning kes ei ole saduldamisel valu kogenud. Kuid on olemas hobuseid, kellede tundlikkuse lävi on hoopis midagi muud kui keskmine. On hobuseid, kes reageerivad puudutustele justkui teda oleks tulise oraga puudutatud ning igasugused uued asjad tekitavad paanikat. Selliseid ületundlikke hobuseid esineb iga tõu juures peaaegu, kuid enam on see omane kõrgverelistele tõugudele nagu araabia hobused ning ahhal-tekinid.
Pildiseerial on 1/2 vereline araabia hobune. Hästi kasvatatud, heade kommetega, sõbrlik kuid ülitundlik. Tööd alustades tekitas paanikat iga kiirem ja võõras liigutus. Sellist hobust ( ega tegelikult ühtegi) ei saa "allutada" ilma hiljem selle eest karmi hinda maksmata. Sellist hobust tuleb harjutada kõigega ja rohkemgi veel ja seeläbi mitte reageerima ülemäärastele asjadele. Tänuks on hobune, kes on ülikerge sõita ning hallatav läbi uslduse. Vaid usaldusega on võimalik hiljem viia selline hobune näiteks võistlusareenile kus kõik on uus. Hetkel tuleb tal harjuda palju enamaga kui enamikel teistel noortel hobustel. Jaburalt vehkiva ja kargava inimesega, selga hüppamisega maast, mitte ronimisega nagu tavaks. Selleks, et ta harjuks endast kõrgemal toimetava inimesega kasutasime teise hobuse abi. See muideks on ülitõhus viis hobuste ratsanikega harjutamise esimesel etapil. Endast kõrgemal liikuv ratsanik muutub nii päris tavaliseks nähtuseks enne kui ta lisaks sellele raskust kandma peab. Muidugi on selleks tarvis hobust, kellega harjutatav loom on harunud koos olema.
Ära ei tasu unustada ka seda, et töö käigus tuleb hobust harjutada piitsaga ning õpetada sellele õigesti reageerima ning mitte iialgi seda kartma!

Eesti hobuse päev

Eile võtsime Voore tallide paarisrakendi hobustega Amadeus ja Allegro ette pika reisi Kurgjale Carl Robert Jokobsoni talumuuseumi. Seal peeti nimelt esimest eesti hobuse päeva. Sellise päeva vajalikkusest on nii pikalt räägitud, nüüd sai ta siis teoks. Eesti hobustele oli selle päeva raames välja kuulutatud kolm võistlusala ning sellele lisaks näitusering. VÕistlusaladena takistussõit, koolisõit ja rakendisõidu täpsussõit krossi elementidega. Esimesele alale meil asja ei olnud. Rakendihobustega nimelt ei või üldse hüpata, vastasel juhul tekib oht, et hobused vankri ees millestki üle hüpata üritavad.
Päeva teisel alale panime aga juba välja täie koosseisu. Kokku tehti koolisõidu 18 starti!! Sellist hulka eesti hobuseid ei ole mitte kunagi ühelgi võistlusalal korraga välja olnud. Suurepärane ja seda enam, et ma tean paljusid, kes erinevatel põhjustel kahjuks siiski tulla ei saanud. VÕistluste skeemiks oli A6, mis oli isegi üllatavalt keerukas selle võistluse mõttes, aga siiski kõigile enamvähem jõukohane. Amadeus ja Allegro on nüüd mõlemad mõni nädal minu juures just ratsastatavust edendanud. Amadeus seejuures on väga hästi edenenud. Allegro, kes minu silmile oleks isegi võibolla lõppkokkuvõttes perspektiivika on palju aeglasem arenema ning selle skeemi jaoks ta kindlasti valmis ei olnud, aga samas üksi platsil olemise kogemust oli talle hädasti tarvis. Amadeusi jaoks oli see skeem igati jõukohane. KA temaga tekkis pisemaid konflikte allumise osas võistlusplatsil kuid üldjoontes oli ta tubli ning tasuk esikoht ja kaunis sini-must-valge rosett.
Koolisõidu järel läks kohe hobuste ette rakendamiseks. On see ju ikkagi Amadeusi ja Allegro põhiala ja igapäeva töö, mis heina nina ette toob. Koos on nad vankri ees jooksnud napi aasta jagu. Tööd sujuva sõidu nimel on tehtud tohutult. Igapäevased treeningud ratsa, kordel, ohjades, üksi ja kahekesi rakendis. Selleks, et ühte paarisrakendit tõeliselt toimima saada kulub ikkagi vähemalt paar aastat tihedat tööd, kui mitte kolm ja päris meisterlikkuse saavutamiseks enamgi.
Punased koonused ja värvilistest tõketest loodud krossiosa panid hobused veidi silmi punnitama kuid Anu juhtimisel läks raja läbimine üsna ladusalt. Tasuks mõlemale hobusele trikolori värvides rosetid.
Nüüd on Amadeus ja Allegro tagasi kodupõllul ja peale ühte puhkepäeva läheb lahti kõva töö. Allegro on vaja oma tasemelt järgi aidata. Mõte liigub suve lõpul veel päris rakendispordi võistlustel osalemise poole.
Eilne päev oli aga nii emotsiooniderohke, et seda on raske kirjeldada. Tuleval aastal jälle platsis ja loodan väga, et sellest saab suursündmus ning eesti hobsutel sel päeval osalemine tõeliseks auasjaks. Publikut oli Kurgjal eile raja ääres palju enam kui me tavaliselt ratsaspordi võistluste ajal oleme harjunud nägema! Egas me ka võlgu jäänud, igaüks kes julges küsima tulla sai vankriga sõitu ka.

Fotod: Ago Ruus

Hambaarst

Eile oli meil hambaarsti päev. Allegroga sõites ja teda jälgides tekkis kahtlus, et kõik ei ole päris nii nagu peaks. Hobused, kes tänapäeval enam just kuigi tihti puukoori ei näri ega tegele muudele metshobustele omaste tegevustega ei kasuta oma hammaste kõiki funktsioone ning seetõttu tekib hammaste hõõrdumisel nende anatoomiliste iseärasuste tõttu teravaid servasid. Probleeme võib aga ka teistsuguseid tekkida. Üldjoontes on igati soovitatav korra aastas hobustega hambaarsti väisata. KA eesti hobsutega, kes küll õnneks oma looduslähedamate elutingimuste tõttu kannatavad ehk vähem hambaprobleemide all kuid sõiduhobustena ja eriti tallis peetavatena on nende hambad täpselt samasuguses olukorras kui kõigil teistelgi. Ainult, et tundlikkus võib olla erinev.

Allegrol oli raskusi lõugade lõdvestamisega pea madalamasse asendisse viimisel. Seik, mis vähemkogenud ratsanikule võib jääda märkamata. Kuid kindlasti ei jää märkamata see, et hobune süües pudistab või pead imelikult viltu veab.

Põhjus seisnes selles,et purihambad olid erineva kõrgusega ning seetõttu olid tekkinud nn. "lukustavad mulgud". Hobune ei saagi selliselt oma lõugu langetatud peaga õigesti liigutada. Seda ei ratsastamisel ega süües. Probleem polnud veel kuigi süvenenud aga antud hobune on tundlik ning andis selle kiiresti välja.
Amadeus sai tavapärase hoolduse osaliseks.

Suured tänud Joosep Tikule, kes hobustel keset karja, ilma rahustiteta ja täies rahumeeles põhjalikult hambad korda tegi ning ka kõiki neid selgitusi lahkelt jagas. Meil sattus olema kuulajaid rohkem kui küll ja targemaks sai hulk hobuseomanikke.

Korralik hambahooldus nõuab tervet rida erilisi tööriistu. Ja kõrva jäi ka see, et just seda probleemi, mis Allegrot vaevas tavaliste hambarasplitega korda ei saagi, need vajavad spetsiaaseid riistu, mis on käe pärast tihti vaid spetsialiseerunud hambaarstidel.

Villem näitas oma hambad ka ette, teda võib oodata ees millalgi ühe piraka susihamba eemaldamine aga rohkemat me hetkel ette ei võtnud, aga varsti on temagi kord esimeseks korraliseks hoolduseks.

Kodus

Nii palju sündmusi on kogunenud, et pole jõudnud isegi krijtuama. Apolloga sai enne jaani sõidetud esimene L skeem 60% peale. Äärmiselt rahul hobusega ja kuigi EMV osalemisest kõrvale jäämine oli veidi mõru, saatsin hobuse selle tulemuse pealt rahumeelega puhkusele. Sügisel saab ehk uue hooga alustada. VÕistlusest endast kirjutan eraldi.
Palju põnevat on aga juhtunud kodus. Juunis olid kodus Apollo ja isladi hobune Jonatan. Nüüd juulis tulid linalakaline Villem ja paarisrakendihobused Allegro ja Amadeus. Peagi peaks lisanduma veel üks eesti hobune. See kõik on väga põnev ja ehk jõuan nende koolitamiseprotsessi ka blogis kajastada, aga hetkel vaid pilte vaatamiseks.
Villem tuli algõppesse ja enne seda ka veidi inimese juures korralikult ja ohutult käituma õppima. See on tal juba selge ja Villemist on saanud meeldiv kaaslane.

Allgero ja Amadeus lihvivad siin oma ratsastatust. Ka rakendihobused saavad päris korralikku koolisõidukooli , et olla konkurentsivõimaline. Voore tallide rakend on igapäevases mõttes kasutuses kaariku ja kalessihobused. Kiigake uhkeid pilte pulmakalessist nende kodulehelt.

Veidi ebaõnne kuid kiitus hobusele!

Eelmisel nädalavahetusel käisime Apollo ja Amadeusiga (mõlemad Voore tallide hobused) Liivakul sellesuvilse ERLi koolisõidukarika esimesel etapil võistlemas.
Sõitsime kohale reede õhtul, et kogenematud hobused saaks koheneda ning laste stardid hakkasid juba ka kell 8 hommikul. Üleüldse oli starte kokku väga palju ja võistluspäev pikk.
Kohale jõudes ümbritsesid treileriplatsi igast küljest märakarjad. Apollo enesevalistusele oli see tõeline katsumus. Õhtune treening mõõdus üsna rajult ja ratsastamisest oli asi kaugel. Hommikuks lubati vähemalt võistlusplatsi tagant märad ära viia, milline kergendus. Ehk ei peagi kirjutama markeriga hobusele peale märkust, et see hobune omab tegelikult ratsastust.
Hommikuks oli aga hobune ära vahetatud ning soojendusel suurepärane. Suurepärane oli ta ka skeemi esimeses pooles. Oli sel korral julge ja liikus hästi ülesmäge ja näitas head raami pikenemist. Eks ma sellel kohal pingutasin veidi üle ka, aga kui hobune tahab, siis las ta parem õpib, et suured liikumine ongi see, mida talt tahetakse. Küll hiljem jõuab neid koondama hakata kui selleks jõudu juba jagub.
JA siis sai õnn otsa kah, kuna sõidu alguses lähenenud treleri omanikud ei hoomanud üldse seda, et võistlusväljaku ääres hobuseid laadides peaks ikkagi arvestama ka võistlussoorituse tegijaga ja ehk ootama hetke ning laadima loomi soorituste vahehetkel. Sammu ja galopiosa kvaliteedile oli sellega ka kriips peal. Hobune kiirustas sammus ja galopi ajal jagus tal tähelepanu vaid treilerist väljuvate hobuste jaoks. Tulemuseks ebaühtlane, kiirustav, raamist väljas ning lõpuks ka vale jalg. Küllap kogemus õpetab hobust ka selliste situatsioonidega toime tulema kuid täkk jääb täkuks ikkagi. Oli seega pisut ebaõnne ja kõrge koht sinna ka kadus.
Hobuse üle on aga äärmiselt hea meel. See oli ikkagi meie esimene välisvõistlus ja ta ületas oma ratsastatavusega kõik mu ootused. Tulemusprotsent 61.67% kajastab seda keskmist, mis suurepärase traaviosa ja täiesti nurjunud glopiosa peale kokku tuli. Järgmisena vaatame Vääna poole ning siis juba koolisõidu karika teine etapp Niitväljal 19. juunil. Paraku ei ole Säreveres Tori hobuste karikasarjast eesti hobuste arvestust koolisõidus, vastasel juhul võtaks ette sõidu sinna.

Pildi peale püüab Apollot endiselt Ago Ruus. Piltide kasutamine ilma autori loata pole lubatud!

Lihased ja nende töökorras hoidmine

Olen tahtnud sellest ammu kirjutada, aga aega pole kunagi ja ega ole õieti praegugi. Aga veidi siiski. Lihased on liikumisaparaadi üks osa ja loomulikult väga tähtis osa. Neile pööratakse tänamatult vähe tähelepanu ning ka lihasprobleeme meil sisuliselt ei diagnoosita.
Selleks, aga et probleeme ei tekiks, tuleb osata lihaseid arendada ja hoida.
On mõned põhireeglid
1) Soojendus. Igasugusele treeningule peab eelnema soojendus, mis suurendab lihaste elastsust.
2) puhkehetked. Tähtis on mitte töötada pikalt pinges lihastega vaid anda puhkust teatud intervallis.
3) Lõdvestus. Lõdvestus kogu treeningu vältelt tõstab oluliselt hobuse töövõimet.
4) Venitused. Venitamine aitab piimhapet lihaskiudude vahelt vabastada, millega taas suurendab lihaste elastsust ning vähendab piimhappe põhjustatavat jäikust ja valulikkust.
5) Soojus. Lihaseid tuleb hoida soojas või siis on parem öelda, et külmalt lihaselt ei või kunagi nõuda maksimaalset pingutust. Kui ilm on külm, siis vajab hobune pikemat soojendust ning massiivseid laudja, reie ja rinna lihaseid on hea mõte hoida soojas teki all, et veidi vähendada soojenduse pikkust.
6) Massaaz ja väline soojendamine. Masseerimine on alati abiks. SIin kehtib vaid reegel, et tuleb teada, mida teed. Ametialal teadliku massööri kaasamine treeningprotsessi on edumeelne ja valdavalt väga tulemuslik. Solaariumid, mida meil suuremas osas paremates tallides leidub, on väga hea külmemal ajal hobuse lihaste soojendamiseks kasutada. Apollotki sai vahel enne trenni soojendatud kui oli teada, et soojenduseks pole suuremat aega ning peale trenni masseerimise ning venituste tegemise ajal samuti.

Hobuse lihased ei ole väga massiivseid oma läbimõõdult, kuid kiude on palju ja igaühel neist on oma ülesanne. Igasugused lihastraumad mõjutavad oluliselt hobuse töövõimet. Lihaste eest tuleb hoolt kanda.

Kergus, impulss ja enese kandmine

Töörindel tagasi. Peale võsitlust sa hobune vähe hingetõmbeaega, sai natuke hüpatud ja muid vaheldust pakkuvaid asju tehtud. Pika sisehooaja tekitatud tülpimus hakkas ähvardama hobuse soovi tööd teha. Selline olukord on alati ohtlik, sest kui hobuse enese initsiatiivi hakkab välja vahetama pidev taganttorkimisvajadus, siis on aeg midagi kiiresti ja põhjalikult muuta.
Mul oli selleks tagvaraplaaniks ratsutamine suuremal avatud pinnal ehk põllul. Hobune liigub tugevamal pinnal kergemini ning võimalus liikuda rohkem sirgetel ja sirgel annab hobusele tagasi vajaliku impulsi. See effekt oli isegi üle ootuste võimas. Mõne korraga taastus hobuse iseeneslik edasiliikumissoov. Eriti muidugi märade aediku poole on hea teha keerukamaid harjutusi, kuna hobuse edasipürgivus on seda parem.
Nüüd jäi üle hakata tööle kerguse ja enese kandmisega. Loendamatud üleminekud muudavad hobuse tähelepanelikuks ja arendavad tagaotsa kandmise jõudu. Suurepärane, hobune on muutunud selle vahelduva töö tagajärjel kergeks ja tema tasakaal on taas paranenud. Tööd selle kogu saavutatud energia kasulikesse raamidesse paigutamisega on palju, aga see on meeldiv ja palju tulemuslikum kui töötada pidevas edasi sundimise vaimus.