Lõpuks ometi - hüppetreeningud!

Atheena sai sadula, mis ei sõida õlgadesse, mahub sadulakohale ja millesse ka mina enamvähem ära mahun. Ideaalis võiks see sadul ehk veel grammi sirgem olla, aga üldplaanis on tegu senist arvesse võttes lausa suurepärase leiuga. Kent&MAstersi ponisadul eelviimase laiusega kaarega hetkel. Seda numbrit tahaks küll vähemaks saada. Muidugi anatoomiline S vöö on vältimatu abinõ. 

Tänu piisavalt lühikesele sadulale on liikumisega praegu kõik normis, ka galopp. Ja nii saingi alustada hüppetreeninguid. Väga tähtis hetk, sest Atheenal on peagi uus noor sõitja, kes temaga justnimelt hüppama hakkab. 

Võtsin esimesed sammud ette. Nüüd on vaja  suur algtöö hea rütmi, kerge juhtiavuse ja edasipürgivusega "ära vormistada". On vaja õpetada hobune takistuste vahel ja neile lähenedes rütmi hoidma ja oma äratõuke kohta hindama ja üldse nii palju kui võimalik ise toime tulema. Selline hobune on igale ratsanikule meeldiv, aga lapsele on hobune, kes suudab ise endaga toime tulla suurepärane õpetaja.  Laps peab saama õppida usaldatavalt hobuselt. 

Esmalt tulevad harjutused maalattide ja väiksemate takistustega. Alles siis kui neid on võimalik ületada juhitavalt, hea rütmi ja hobusepoolse innukusega, saab liikuda "päris hüppamise" poole. 

Esimene harjutuskord oli rohkem täis hobuse innukust kui et arusaamist sellest, mida täpselt tegema peaks.  See innukus peab säilima ja liituma peab tähelepanelikkus ja kogemus. Kogemus aitab hinnata hobusel olukordi ja toimida neis õpitud viisil.  

Peaegi ülevaatlikumad reportaazid. Uudiseid on ootamas veel, kuid kõigest tasapisi ja õigel ajal.