ERL Koolisõidukarikal Ruilas - 66,75% II avatud A6

Liigume õiges suunas ja läheb üha paremaks. Olenemata sellest, et meil oli võistlusele eelnenud nädalal tõsine saduladraama, laenusadul ja tõdemus, et see ka ei lähe, saime võistluspäevaks asjad enamvähem joonde. Ja hobune oli veelgi enam "minuga" kui eelmisel korral. Veidi muret tekitas ikka veel peatuste küsimus kuid õnneks sobis üksi eraldi maneezis olemine meile pigem hästi kui halvasti. Eelmsiel korral saatuslikuks saanud sõnnikupausi ennetamiseks tuli mul treeningutel süda kõvaks teha ja hobust siiski võrdlemisi julmalt peatumast takistada. Üsna pea kadus tal üleüldse mingi soov treeningu ajal end kergendada või vähemasti ei hakanud ta selleks enam seismist soovima. Kena ja ka võisltustel sellega enam probleemi polnud.
Skeem sujus üldjoontes hästi. Üks sammude venitamise element pikal diogonaalil vajus siiski ära veidi, teine seeest õnnestus suurepäraselt. Peatus oli veidi ebatäpne kuid samas seekord kenasti ratsmele mitte vastu seda. Galoppi oleme kõvasti harjutanud ja see andis ka tulemust. Diogonaali lõpetamine suunamuutusel ja üleminek traavile on keerukas ning üks neist üleminekutest traavile ka veidi ebaõnnestus. Kuid üleüldiselt õnnestus väga ühtlaselt sõita ja oli lausa nii meeldiv, et naeratamine polnud sundus vaid tuli iseenesest. Oligi väga hea päev ja teenitud tulemus. Keskmised on endiselt meie leivanumber. Suvehooajaks valmistume juba kindlasti L klasse sõitma. Tööd on loomulikult kuhjaga ja näis kuidas kevadine aeg täku konsentreerumisvõimele mõjub kuid nüüd olen vähemasti kindel selles, et olenemata hilises eas alustatu tööst, on kõik võimalik.

Koondamise alged

Apollo õpib oma keha valitsema ja koondama. Päris esimesed sammud alles. Selleks, et üleüldse oleks võimalik rääkida koondatusest tuleb teha tohutu hulk tööd üldfüüsilise ettevalmistusega ning impulsi, rütmi ja sirgusega. Need kõik on meil muidugi alles arengujärgus, kuid seda enam teevad rõõmu suuremad edusammud. Eesti hobune, isegi nii hea eksemplar kui Apollo, on ehitatud veidi esiotsale ja tema sealt välja aitamine on märgatavalt keerukam kui väga hea tasakaaluga sündinud ratsahobuse puhul kuid võimalik ja viljad seda magusamad.
Nojah sadulaga on meil praegu tõsine probleem, mida on ka pildilt hästi näha. Niipea kui hobune oma selja üles tõstab muutub kandepind nii palju, et sadul sõidab otsima uut tasakaalupunkti. Siin ei ole enam midagi teha, vaja on teistsugust raami.
Seni veidi kergemad harjutused ja ehk asendussadul, mis võimaldab hobusel end koondada. Seda enam, et järgmisel nädalal peaks tegema ka ühe võistlusstardi.
Pilt ilmestab aga kenasti koonduse algsugemeid. Hobune püsib vertikaalil ning astub tagant kenasti alla. Selle pildi saamiseks on eelnenud pea aasta otsa hobuse lahtisõitmist suureks ja tugevaks:) No ja kui aus olla siis pilt on vaid hetk ja neid hetki ei ole veel väga palju. Tööd on ees nii nii palju, aga olgu see julgustuseks teisele ja ka manitsuseks, et koolisõidus ei ole olmas kiirlahendusi ja otseteid. Püramiidi kõik astmed tuleb läbi käia ja õiges järjekorras. Ja kuna ma ise ei oma veel mingit ettekujutust sellest, kuidas edasine protsess toimib, ei saa ka öelda, kui kerge või raske see kõik on.

Eesti hobune Helsingi Horse Fair messil

Eesti Hobuse Kaitse Ühing esindas Helsingis Forse Fair messil eesti hobust. Veetsin selle ürituse raames messil kaks päeva. Väga palju huvitavaid inimesi, infovahetust ning suisa tõsiseid mõttevahetusi. Eesti hobune on Soomes vaata et populaarsem kui Eestis. Olgu siis tema tarbijaks harrastusratsanik või turist, kes igal aastal Eestis ratsamatkadel käib.
Jutuajamistest selgus ka see, et puudust tuntakse hästi koolitatud hobuste kättesaadavusest. Eestist ollakse valmis hobust ostma, kuid väga paljudel ei ole endal oskusi ega ka soovi sälgude üleskasvatamiseks ja edasiseks koolitamiseks.
Peamine tarbimisala on ikkagi ratsakoolides ning harrastushobustena. Spordikasutust saab eesti hobune soomes juba palju vähem. Esialgu tundub see nigela väljavaatena kuid kui analüüsida harrastavate ratsanike, perede ja ratsakoolide arvu võrreldes sportlastega siis see ongi määratult suurem. Muidugi ei takista miski eesti hobust spordis rohkem kasutamast, kuid see eeldab jälle tema suutlikuse tõestamist ja seda peame me siiski tegema ise. Mitte keegi teine ei pea meie hobuse reklaamimist enda õlule võtma. Eriti mitte Soomes, kus soome hobuse näol on olemas tõsine konkurent kõigil eelmainitud aladel.
Eesti on soomlaste jaoks endiselt üks üsna metsik ja kaootiline paik. Siin saab näha suuri hobuse karju ja osta endale poolmetsikuid odavaid hobuseid. Tundub esialgu lahe kuid kui järele möelda, siis see ei ole jätkusuutlik olukord. Eesti hobuse kasvataja peab muutma end suutlikuks ka oma hobuseid treenima ja näitama, et tõestada kvaliteeti. Praegu on kujunemas olukord, kus mingisugune hulk masstootmisele orienteeritud kasvatajaid laseb liugu investeerivate ja hobuste näitamisele ja reklaamile tõsiselt panustavate kasvatajate pingutustel. Eesti hobuse arvukus on kasvanud oluliselt, kuid edasine püsimajäämine ei sõltu mitte toetustest vaid sellest kui hästi suudetakse turuga kohanega ning kui hästi eesti hobuse suurepäraseid omadusi esile tõsta, arendada ja realiseerida.
Pikemalt arutelu eesti hobuse tuleviku, turustamise ja võimekuse ning kasutusalade teemal EHKÜ koosolekul Penijõel (17.3.2012), kuhu on oodatud kõik eesti hobuse sõbrad.

Võistlushooaeg avatud

Eile võtsime ette jahedamapoolses ilmas sõidu Niitväljale, kus enam kui kaheteistkümnetunnise võistluspäeva tulemuseks pidanuks olema umbkaudu üheksakümmend starti. Peaegu kõik jõudsid ka päriselt kohale.
Minu jaoks oli sel korral võistlema minek seotud palju suurema pingega kui tavaliselt. Seniseid võistluseid on saatnud alati märksõnad kontrollimatus ja pelglikkus. Ma seisin eile suure teadmatusega silmitsi. See võistlus oli omamoodi eksam. Eksam sellest, kas hobune on muutunud kogemuste ja treeningu põhjal kontrollitavamaks või tuleb mul neelata alla väga mõru pill ja öelda, et olenemata hobuse ääretust andekusest ei ole võimalik tema pika võrdlemisi metsikus vabaduses veedetud ajaga kogutud harjumust karja juhina allutada. Täkule, kes on olnud alati juht igas situatsioonis on tõepoolest keeruline selgeks teha, et mingites kohtades see järsku ei kehti.
Täna rahulikult uuesti eilsele tagasi vaadates olen äärmisel rahul ja uhke hobuse üle. Jah protokollis pole haisugi neist kõrgetest protsentidest või kenast kohast, mis mullu kergemalt tulid kuid ma olen selle võistlusega kõige rohkem rahul. Sel korral ratstuasin hobusega siiski mina, mitte vastupidi. Hobune oli fantastiline! JAh tal oli erutusest kõht lahti ja ta jäi seetõttu keset skeemi seisma ning saime kirja vea. Jah ta ei seisnud tervituse ajal paigal. Kuid ta lubas ennast juhtida, ta kuulas ning vastas. Ta lubas end viia kohtadesse, mis näisid olevat hirmutavad. Ta andis andeks minu vead ja ikkagi kuulas.
Eelnevatele kogemustele tuginedes võtsin pika soojenduse ja kustutasin hobuse sellega ära. Aga ka see ei heidutanud teda. Ta ei näidanud eile oma tavalist lennukust kuid ta allus.
Meele teeb heaks veel see, et sel korral saabusime kohale vaid veidi enne võisltust ja isegi see ei viinud hobust enam oluliselt endast välja. Eelmisest võistlusest on seejuures möödas pea 8 kuud ja 5 sellest, veetis Apollo jälle vabalt karjas. Kokku on tal nüüd ratsahobuse tarkust ehk juba peaaegu aasta jagu. Ehk siis sisuliselt hästi arenenud nelja aastase tasemel, kuid oma vanuse tõttu paraku noorte hobustega võislema ei pääse, tuleb läbida veidi keerukam sisseelamisprogramm.
Meelestatus nüüd pea kahe kuu pikkuseks ilma võistlusteta treeningperioodiks on hea ning motivatsioon kõrge. Enesega tehtav töö on vähemalt sama suur kui hobusega. Eks näis kas kevad paneb täku hormoonid väga möllama kuid sellegi poolest olen saanud kinnitust, et kogemuste kasvades muutub ka nii palju metsikult ja juhtivaks isiksuseks kasvanud täkk, enam mõjutatavaks. Mureks on veel stress ja selgi korral muret teinud kõhulahtisus. Kuid sellegi tarvis on varuks variante ja küllap tuleb hobusega väljas treenimaski käia, et hobust ringi liikumisega harjutada.
Piltide autor: Karmen Kikas

Värvuste geneetiliste markerite testimine

Värvuste teema aktuaalsuse valguses jagan veidi informatsiooni värvusgeneetika uurimise kohta. Eesti hobuste puhul on muutunud värvuste teema väga populaarseks ning üha enam omanikke ning kasvatajaid on huvitatud hobuse värvuslikust genotüübist. Teatud värvuste markereid on võimalik lihtsa DNA testi põhjal uurida.
Selliseid teste tehakse paljudes maades. Mul on kontakt ühe Saksa juhtiva laboriga, kes värvusmarkerite testimist pakub. Huvi korral saan aidata proovide võtmise, edastamise ja tulemuste tõlgendamisega.
Millal on mõtet värvusgeneetikat uurida?
Antud laboris uuritakse meil aktuaalsetest markeritest Agouti geeni ehk kõrvifaktori olemasolu, punasefaktori esinemist ning lahjendavatest geenidest kollase ja hõbeda tekitajate olemasolu.
KAsvataja või omaniku jaoks võib olla huvi puhtalt uudishimu rahuldamiseks või ka mõnedel juhtudel täiesti praktilisest vajadusest lähtuv. Näiteks kollasegeeni varjatud kandmine võib huvitada kasvatajaid, kes soovivad vältida topeltkollaste ehk cremellode varssade saamist või siis vastupidi on soov saada kollasegeeniga varssu. Varjatud kandmine esineb eelkõige mustadel ja ka hallidel hobustel. Eesti hobuse puhul on kollasegeeni olemasolu testimine oluline ka juhul kui on tekkinud kahtlus, kas hobune on harilik võik või ulukvõik, mille geneetüüp on sootuks erinev. Kollasegeeni välistamisega on võimalik tõestada hobuse ulukvõiku värvust, kuid seda kahjuks vaid juhul kui ei esine hiirjageeni kombineeritud esinemist kollasegeeniga.
Hõbegeeni kannavad varjatult raudjad hobused, kuid ka hall võib hõbeda katta. Kahtluse või lootuse puhul saada hõbedasi järglasi on võimalik tuvastada hõbegeeni oleasmolu või puudumine raudjal hobusel.
Huvitav on ka mustade hobuste genotüübi uurimine. On küllalt raske teha vahet mustjaskõrvidel ja päris mustadel hobustel, mistõttu Agouti geeni olemasolu või selle puudumise uurimisega saab tuua sellesse küsimusse selgust. Samuti saab uurida hobuse punasefaktori olemasolu ehk homosügootsust või heterosügootsust musta suhtes. Need teadmised on vajalikud juhul kui soovitakse teatud värvusega varssu.

Värvusmarkerite uurimise hinnad on hetkel järgmised
1. Agouti (kõrb, varjatud kandmine raudjal, homosügootsus või heterosügootsus kõrvile) - 30€
2. punasefaktor (uuritakse mustade hobuste homosügootsust mustale ehk retsessiivse punasefaktori olemasolu või selle puudumist) - 30€
3. kollasegeen (uuritakse kollasegeeni olemasolu või selle puudumist) - 30€
4. hõbegeen (uuritakse hõbegeeni olemasolu või selle puudumist ja homosügootsust) - 40€

Hinnas sisaldub testmaterjali edastamise tasu laborile, suhtlemine laboriga ning tulemuste edastamine ja tõlgendamine.

Testmaterjaline kasutatakse hobuse nääpsuga eemaldatud jõhvkarvu.
Tellimine e-mailile ingrid@est.ee
See ettevõtmine ei ole mõeldud tulu teenima ja on suunatud eeskätt eesti hobuste värvuste geneetilise uurimise edendamiseks. Aitan nii palju kui selleks aega jagub.

Kogumik "Eesti hobune 2011"

Eelmise jutu jätkuks. Trükist saabus kogumik Eesti hobune 2011, kus on muuhulgas ära toodud täielik tunnustatud eesti tõugu täkkude kataloog. On viimane aeg hakata tegema valikuid järgmiseks hooajaks. Seltsi täkkudele tehtavad avaldused peavad saabuma juba aasta lõpuks!

Kuid kogumikus on ka pikalt ja põhjalikult juttu hobuste värvustest koos suurepäraste piltidega. Ning veel juttu aretusest, täpsemalt täkuliinidest ning midagi ajaloolist ka.

EHKÜ liikmed saavad selle oma postkasti tasuta kuid kõigil teistel huvilistel on võimalik raamat soetada Oma Hobu veebipoe vahendusel, toetades sellega Eesti Hobuse KAitse Ühingu tegevust 5€ läbi.

Head lugemist!

Andeka hobuse "needus"

Mis siis täna? Täna on teemaks andekad hobused ja veidi ka andetud. Apollo treeningud on hakanud vaikselt edenema. Poolteist kuud on kulunud, et luua uut baastreenitust, mille pealt saab juba tõsisemalt treenida. See näitab kui kriitiliselt tuleb ikkagi suhtuda spordihobuste täielikku puhkamajätmisesse. Sellist asja sisuliselt ei saa lubada, sest see on oht nii hobuse tervisele kui sportlikule võimekusele. Lihastik kaotab oma toonuse väga kiiresti, lisaks koguneb ülekaal ning muutnud seljal tekivad sadula istuvuse probleemid. Ainuke millega sisuliselt midagi ei juhtu on hobuse väljaõpe, kuid lihased, mille abil sooritatavat teostada on samas kadunud. Nullring. Jah taastamine on kiirem kui loomine, aga siiski vaevaline.
Aga nüüd põhiteema juurde. Pidin tõdema just, et kipun nõudma hobuselt liiga. Ja millest see tuleb? Tuleb sellest, et andekas hobune suudab anda palju rohkem kui keskpärane. Seega tekib väga kergesti illusioon , et see on normaalne ja anname aga takka. Tahaks ikka rohkem ja rohkem. Pealegi hõljub pea kohal mingi nähtamatu kohustus näidata pidevalt parimat. Tuleb maa peale tagasi tulla ja saada aru, et teatavate asjade nõudmiseks on siiski tarvis teatud ettevalmistust ja kiirmenetlust pole olemas. See ei ole ainult meie probleem. VÄga suurt hulka andekaid hobuseid on aegade jooksul läbi põletatud. "vaata kui noorelt" ta suudab juba seda ja seda. Suudab tõesti, sest loomulik tasakaal on parem ja liikumiste või hüppe välja kujundmaiseks ei ole vaja seda tohutu tööga arendada vaid see on olemas. Kuid füüsilise treenituse baas tuleb siiski luua ning samuti dresseeritus. Kui endale selline teadmine teatavaks võtta, on kohe kergem olla ka ja kaob ka kohustuse koorem või vähemalt osa sellest. Kohustus näidata, et andekaks peetud hobune seda tõesti on ja näeb alati fantastiline välja. No ei , see ei ole alati nii ja kogu selle energia ja jõu kontrolli alla saamine on päris keeruline ning ei juhtugi iseenesest. HElgeid momente saab nautida ja viletsamatest tuleb üle olla mõistusega. Seitsmeaastaseseks saanud hobune, kes ei ole harjunud tegema tööd on juba väljakutse omaette. Ka hobused harjuvad töödisipliiniga ja seega on olemas mingisugune optimaalne vanus hobuse töösse võtmiseks. Apollo puhul oli erinevatel põhjustel jäädud sellega kõvasti hiljaks ja eriti täku puhul on nüüd tema tähelepanu hoidmine ja töödisipliini loomine küllalt keerukas, olenemata muidu suurepärasest iseloomust. See kõik vastandub loomulikule füüsilisele andekusele. Usun siiralt, et kogu töö tulemuslikkus sõltub puhtalt sellest kui kontrolli alla on võimalik see jõud saada. Raske ülesanne ja palju tööd, aga vähemasti igav ei hakka ja aega ilmselt kulub omajagu.
Nüüd aga vastupidisest olukorrast. Kui hästi ehitatud, hea tasakaalu ja liikumisega hobusel on loomulikult palju lihtsam olla selline nagu talt oodatakse, siis mõnel juhul võib olla olukord ka risti vastupidine. Miks ma seda kirjutan. Kirjutan seetõttu, et rõhutada veelkorra aretustöö tähtsust ja põhjusi, miks mõtlemata paarituste tegemine ei ole hea mitte kellegile. Jah, ka parimate vanemate järglane võib äparduda ja mitte millestki tulla midagi päris talutavad kuid need eksperimendid lõpevad enamasti halvasti. Viletsa kehaehitusega, halva tasakaalu ja liikumisega hobune satub oluliselt suurema tõenäosusega viletsa elu küüsi. Tal on raske olla selline nagu talt tahetakse, nõudes ratsanikult veelgi suuremaid oskusi luua ei millestki midagi. Head ratsanikud selliseid endale ei soovi, mis tähendab, et niigi viletsa eeldusega hobune satub ka veel viletsamasse seisu oskamatute ratsanike kätte. Valus, aga paratamatu tõde. Kõik hobused ei pea tegema sporti ja mõned võivad vabalt olla pelgalt metsa vahel jalutamiseks, aga isegi sellises rollis on lihtsam olla hobusel, kelle kehaehitus vastab ratsahobuse omale.
Varsad on armsad, aga lihtsalt niisama läbi mõtlemata varssu toota ei ole mõtet. Ka eesti hobuste puhul ootaks tänapäeval juba palju suuremat teadlikkust ja valmidust otsida parimaid paare, mitte piirduda piirkondlikku kättesaadavusega.