Apollo õpib oma keha valitsema ja koondama. Päris esimesed sammud alles. Selleks, et üleüldse oleks võimalik rääkida koondatusest tuleb teha tohutu hulk tööd üldfüüsilise ettevalmistusega ning impulsi, rütmi ja sirgusega. Need kõik on meil muidugi alles arengujärgus, kuid seda enam teevad rõõmu suuremad edusammud. Eesti hobune, isegi nii hea eksemplar kui Apollo, on ehitatud veidi esiotsale ja tema sealt välja aitamine on märgatavalt keerukam kui väga hea tasakaaluga sündinud ratsahobuse puhul kuid võimalik ja viljad seda magusamad.
Nojah sadulaga on meil praegu tõsine probleem, mida on ka pildilt hästi näha. Niipea kui hobune oma selja üles tõstab muutub kandepind nii palju, et sadul sõidab otsima uut tasakaalupunkti. Siin ei ole enam midagi teha, vaja on teistsugust raami.
Seni veidi kergemad harjutused ja ehk asendussadul, mis võimaldab hobusel end koondada. Seda enam, et järgmisel nädalal peaks tegema ka ühe võistlusstardi.
Pilt ilmestab aga kenasti koonduse algsugemeid. Hobune püsib vertikaalil ning astub tagant kenasti alla. Selle pildi saamiseks on eelnenud pea aasta otsa hobuse lahtisõitmist suureks ja tugevaks:) No ja kui aus olla siis pilt on vaid hetk ja neid hetki ei ole veel väga palju. Tööd on ees nii nii palju, aga olgu see julgustuseks teisele ja ka manitsuseks, et koolisõidus ei ole olmas kiirlahendusi ja otseteid. Püramiidi kõik astmed tuleb läbi käia ja õiges järjekorras. Ja kuna ma ise ei oma veel mingit ettekujutust sellest, kuidas edasine protsess toimib, ei saa ka öelda, kui kerge või raske see kõik on.
No comments:
Post a Comment