Kuna Atheena kõrval on mul praegu kaks noort hobust sadulasse õpetamisel on hea hetk ka sellel teemal peatuda. Praegu on kolmeaastaste hobust sadulassepanemise nn. tippaeg. Paljud omanikud kasutavad ajalist meetodit, mil 3,5 aastased hobused saduldatakse suve lõpul, jäetakse siis veel mõneks ajaks puhkama ning alustatakse tihedamat tööd neljanda eluaasta algul.
KA Atheena käis läbi just sellise raja. Ta pandi sadulasse eelmise aasta septembris, sai veel veidi järelemõtlemiseaega ning alsutas tihedamat väljaõpet jaanuaris.
Suvi on saduldamiseks hea aeg, kuna hobused on rahulikud. NAd saavad palju väljas olla ja on sotsiaalselt küllastunud. Suureks füüsiliseks koormuseks ei ole hobused selles vanuses aga kindlasti veel valmis. Eriti mitte hilise valmimisega eesit tõugu hobused. Sellegipoolest võib hobusega ka kohe jätkata regulaarset treeningut, kuid nn. õppepausid ehk puhkepäevad, mil hobune kinnitab õpitut ja puhkab peaksid olema pikemad ja tihedamad. Alla neljaastase hobusega on täiesti paras teha tööd 3 korda nädalas ja mitte kuigi palju korraga.
Saduldamisele peab eelnema hobuse harjutamine varustusega ning elementaarsete juhtimisvõtete õpetamine maast. esimene on väga tähtis selleks, et hobune harjumatu varustuse tõttu pingestunult liikuma ei õpiks. Hobune, kellele on juba aegsasti ilma midagi nõudmata valjaid peas hoitud ja valtrappe ning muud varustust selga harjutatud, ei pane neid hiljem enam tähele. Kui me aga üritame kõike ühe korraga teha, võib olla tulemuseks otstarbetult pinges ja pelglik hobune.
Märguannete õpetamine maast on äärmiselt tähtis. Hobusel on lihtsam õppida kui talle õpettakse üks asi korraga. Niipea aga kui ratsanik selga istub on neid asju kindlasti rohkem kui üks - keharaskus, sääred, ratse ja vbl ka hääl ja veel midagi. Mina alustan hobusele kõigepealt päitsetest juhtimise õpetust, seejärel piitsa eest rahulikult edasi minema ning seejärel ratsmest juhtimisest arusaamised. Viimast saab jätkata topeltkordel või ohjadega ning viia vilumus enne ratsastamist päris kõrgele.
Põhiteadmised omandanuna järgneb ratsaniku raskusega harjutamine ning siis juba lisamärguannete õpetamine. See on aga juba oluliselt lihtsam, kuna piitsa peale oskab hobune edasi liikuda ning samuti ratsmest juhtimisele alluda.
Kui palju see kõik aega võtab? Oleneb väga hobusest ja sellest kui palju on soov enne sadulasse tõusmist hobusele selgeks teha. Aga veidi ka sellest kui vana on saduldatav hobune, milline on olnud tema kasvukeskkond ning kogemused. Asjatundlikult käsitletud noor koduhobune allub koolitusele kindlasti kiiremini. Samuti saab päris hästi hakkama poolemtsikute hobustega. Kõige viletsamas seisus on kohmakalt ja asjatundmatult koheldud kodused noored hobused, kellede puhul tuleb juba selles järgus alustada mõningse ümberõppe ja võibolla juba õpitud hirmude allasurumisega.
Enda vähese kogemuse korral soovitan jätta sellised tööd usaldusväärsete ja kogenud inimeste kätte. Sellest sõltub suuresti hobuse tulevane ratsastatavus ja hea käitumine. Vääralt saduldatud hobune võib kannatada mõtetute hirmude ja pingeseisundite all, mis aeglustab oluliselt edasisit väljaõpet. Kuigi pean samas tõdema et algväljaõppe andmisega tegelejaid ei ole kuigi palju, kuna see on ajamahukas, vahel tüütu ja ei ole nii väljakutsuv kui juba võistleva noore hobuse ratsatuse edasiviimine. Samas on see siiski väga olulise tähendusega, millest sõltub väga palju.
No comments:
Post a Comment