Noorhobuste ülevaatuse esimesed muljed

Tänaseks ei olnud ma jälle paar aastat ühtegi hobust näitusel esitanud ja seetõttu pole neile üritustele ka väga sattunud. Kahju. Tegelikult on noorhobuste ülevaatused alati väga põnevad. Olgu siis tegu sporthobuste või eesti tõugu hobustega. Täna oli siis viimaste kord. 

Esiteks tahan öelda kohe, et oli huvitav ja põnev. Hindamise õhkkond oli mõnus ja jagatud selgitused kahtlemata huvitavad. Arutelu seda enam. 

Aga nüüd kõigest otsast peale. Ise jõudsin tund enne näitust kohale, öösel vaevanud kõhugripist nõrk ja taaruvatel jalgadel. Hobune kah mudane. Esmalt kraapisin muda maha ja lasin hobuse palsamiga üle. Sellega korras. Väike jalutuskäik ka ja pilk teistele kohale tulnud hobustele. 

Ohsaa, oli esimene emotsioon Anu Pärisoo Voore Ameed nähes. Mis vinge värvus. No tõesti. Pesuehtne ulukvõik (kõrb) Justnagu kollakas kõrb hobune, pea tumedam, jalad aga heledamad hulka kui kõrvil. Vinge jutt seljas ja väga selged sebroidsed vöödid jalgadel. LAhe, mis siin mud öelda. Teine mära oli tore linalakaline raudjas. 

Atheena esitas näitamisel oma leivanumbrit, ehk siis mängis oma rõõmsat suhtlemismängu. Ei saa aga öelda, et liikumistes oleks ta oma parimat näidanud. Samm on tal alati täitsa hea, aga traavi lennukust suudab ta küll rohkem välja võluda kui ta seda täna tegi. Aga no heake küll. Niikuinii näis teda enam huvitavat, mis Andres Kallaste oma paberitele kirjutas. 

Kuna kellaaeg hiline, siis tõsisemate mõttemõlgutusteni täna ei jõua. 

Tänud kohalolijatele ja läbiviijatele toreda päeva eest. Vähemalt Atheena puhul saan öelda, et tal tuleb ennast ka ratsahobusena tõestada. Seda mida vaja ongi, et saada lõliku objektiivset hinnangut, sellest, mida me aretamisega saavutada soovime. 

Ettevalmistus näituseks

Mida hobusega enne näitust ette peaks võtma. 

Nii tulemuste kui turvalisuse seisukohast on kahtlemata mõistlik õpetada hobune eelnevalt käekõrval adekvaatselt käituma. Siia juurde käib oskus reageerida päitsetest suunamisele ning ka piitsa edsiviivale märguandele. 

Teiseks peaks hobust harjutama käsitlemise ja  katsumisega. Tuleb ju hobusel lasta ennast rahulikult mõõta. 

Kui hobust on plaanis viia näitamisele kodutallist välja siis oleks kena ka treileriga teha tutvust enne kui ürituse päeva hommikul. 

Ka hobuse välimus peab olema korrektne. Esiteks tuleb hoolitseda selle eest, et esitletav hobune ei ole tugevas ülekaalus, aga ka mitte alakaalus. Kumbki variant ei ole ka igapäevaselt teretulnud, kuid tugevalt ülekaalulise hobuse välimikku on õige keeruline mõistlikult hinnata. 

Hobune peab olema loomulikult puhas. Kui sporthobustel põimitakse lakk patsidesse, siis eesti hobustel on selle üle vaidlemist. Probleemi iva seisneb aga selles, et ühelt poolt peaks olema võimalik hinnata kaela kuju. 

Üks suur küsimus puudutab veel ka esitlemisvarustust. Kahe aastased hobused ei ole tihti suulistega veel tutvust teinud ja ei peagi seda olema. Kaheaastaseid märasid võikski esitleda näitusepäitsetes, mis on muuhulgas ka nägusad. Täkkude puhul peaks siiski võtma mõnda aega enne näitust ette rahuliku valjastega hajutamise ja hobust valjastega esitlema. Kui hobune on kergelt käsitletav ei pea teda siiski valjastest suurema osa ajst juhtima vaid võib valjaste peale panna näiteks nöörpäitsed ja võtta need vajalikelt hetkedel peast ära. 

Valjad peaks olema sellised, mis ei varjaks hobust. Kui kapslit kasutatakse, siis lihtsat inglise kapslit. Kõikvõimalikud iseäraliku kuju ja asetusega kapslid moonutavad hobuse peakuju ja ei ole soovitavad. 

Jalakaitsmed ja pinded ei ole lubatud. Hobuse keha ja jalad peavad olema täies ulatuses nähtavad. 

Lõpuks tuleks endale selgeks teha, mida näitusel õieti teha tuleb. Tavaliset algab protseduur ülemõõtmisega. Seejärel liikumine käekõrval kas sirgel või kolmnurgal vastavalt hindaja antud juhistele. Sellele järgneb vabaliikumine ning vaba hüpped. Hüpetele võib hobust käekõrval juhtida. Igal juhul on parem kui hobune hüppekoridori ei torma vaid lastakse sinna rahulikult ning ta saab rahulikult sammu valida ning oma võimet demonstreerida. 

Ära ei tohi unustada ka enda riietust, mis peab olema korrektne ja vasama juhendis antule. Igal juhul sobib ratsasportlase võistlusvorm kuid ka muud korrektsed vormid tumedas ja valges kombinatsioonis. 

Vabahüpped

Vabahüpped on üks viis hinnata noorte hobuste loomulikku hüppevõimet. Üldiselt kuulub see hobuste ülevaatuse kohustuslikku kavva. Nii ka seekord. Täna oli tallis üldine hüpete päev. Atheenale ja Rubiinile oli see ettevalmistuseks eelseisva ülevaatuse tarvis. Selleks, et hobune saaks näidata oma tegelikke võimeid peab ta takistustesse rahulikult suhtuma ning olema õppinud neid tasakaalukalt ületama. 

Iseenesest on vabahüpped ka mõistlik viis saduldamiseelselt hobustele hüppamist tutvustada ning arendada nende kordinatsiooni hüppamisel. On tavaks siiski, et enne teist eluaastat selliste treeningutega algust ei tehta. Esimestel kordadel tuleb elkõige keskenduda selle, et hobune oleks rahulik ja saaks omas tempos takistustega tutvuda. Ette seatavate takistuste kombinatsiooni raskusastet ning kõrgust tõstetakse vastavalt hobuse arengule. On äärmiselt tähtis, et vabahüpetele tulev hobune on eelnevalt tutvunud piitsaga ning oskab sellele rahumeelselt edasi minemisega reageerida. Eelnevalt piitsale õigesti reageerima mitte õpetatud hobune satub kergesti paanikasse, mis rikub nii hüppamise kui ka edasise suhtumise piitsa, hüppamisse, inimesse ja suunatud vabaliikumisse.

Kõik ülevaatustel osalevad hobused peaks olema eelnevalt vähemalt korra vabahüpetel osalenud. Veelgi parem on kui nad on läbinud mitmest harjutuskorrast koosneva tsükli. Seda juba  ainuüksi seetõttu, et hobune näitaks oma võimeid, mitte ei hakkas ülevaatusel õppima. Situatsioon on tihti niigi pingeline. 

Puhkus kinnitab õpitut

Olen pikalt jälginud teooriat õpitu puhkuse ajal kinnitumisest. Ka inimeste puhul öeldakse, et õpitu kinnitub kõige paremini une ajal. 

Atheenaga olen seni teinud tööd valdavalt üle päeva. Mõnikord satub sekka ka tihedamaid tsükleid, kus töö on igapäevane, aga ka siis vahelduv. Mõte on koormata hobust tema füüsiliste võimete piiril, samas kaotamata motiveeritust ning puhkepäevadega parandada õpitu kinnitumist. Hobuse treeningtöö on edenenud hästi. Kõige parem on sellise tööjaotuse puhul olnud mõju hobuse tööle motiveeritusele. Selge on see, et hobused on erinevad, kuid Atheena soov töötada on silmatorkav. Ta soostub karjast söögi juurest vabat tahtest treeningule tulema ning treeningul pidevalt aktiivsust pakkuma. 

Viimane treeningtsükkel oli tihe ja intensiivne. Sellele järgnes kuue päevane puhkust. Eile võtsin hobuse ja läksin sõitma. Poni oleks juskui ise vahepeal enese treenimisega tegelenud. Väga ühtlane ja võimendunult täpne kuuletumine. 

Nelja aastane hobune ei ole ei füüsiliselt ega vaimselt valmis taluma väga suuri koormusi. Seetõttu võib tema vormi rajamisel ja suuri kordusi nõudvate harjutuste tegemisel olla mõistlik jätta tihedamalt puhkepäevi. 

Juba aasta jagu treeningus olnud hobune vajab selliseid mõttelisi kinnituspause kindlasti vähem, kuid ka edaspidi võib mõnikord mõne uue elemendi või tiheda tsükli järel olla paslik anda hobusele puhkus. Puhkus puhkamiseks ja õpitu kinnitumiseks.  

Puhkus ei tähenda aga mitte mingil juhul 24 tundi boksis istumist. Puhkus hobuse mõistes tähendab siiski sotsiaalset suhtelmist ja vaba liikumist. Vaba liikumine, eriti vahelduval pinnal on kõige tähtsam hobuse tervise tagaja. Mida ma veel olen tähele pannud on see, et noortele hobustele kiputakse liialt jõusööta pakkuma. Jõusööt annab kulutamata energia, mis muudab hobused raskemini käsitletavaks, mis tingib vajaduse suuremate koormuste järgi. See omakorda väsitab hobust vaimselt ning koormab veel täielikult valja arenemata liikumisaparaati. Töö, puhkus ja sööt tuleb optimeerida väga hästi ja konkreetset hobust silmas pidades. Tihedam töö ja suurem koormus ei tähenda enamasti sugugi paremat ja kiiremat tulemust. 

Eesti hobuste piirkondlik ülevaatus 25.07 Rahulas

25. juulil on Rahula maneezis kavas piirkondlik eesti hobuste ülevaatus. Atheena on küll neljane, aga seni on tal hindamine läbimata. Kuna tegu on märaga, siis on juskui mõistlik seda siiski teha. Olen seda meelt, et mida enam hobuseid ühel või teisel viisil hinnatakse või kasutusse võetakse, seda enam saadakse väärtuslikku teavet aretuse tarvis. Atheenaga koos Saaremaalt toodud Rubiin (pildil vasakul) on kena hobune, kuid kuna tema sugupuus esineb mittetunnustatud araabia tõugu hobune, siis  talle eesti hobuse pabereid antud ei ole ja asja tal ülevaatusele ka pole. Tegelikult on võrdlemisi mõtetu selliseid hobuseid ristandina registreerida, nagu Rubiiniga antud juhul tehtud on. Selgelt ratsatüübiline poni peaks kuuluma Eesti ratsaponide registrisse. 

Vorm on Atheenal praegu hea. Korra võiks enne meeldetuletuseks vabahüppeid teha. Pole ju temaga kuigi palju hüpata seni õnnestunud. 

Viimase nädala treeningud on olnud üpris intensiivsed. Lisaks tihedamale graafikule ja sisukamatele treeningutele on ilm omalt poolt kaasa aitamas. Täna treeningut lõpetades näitas kraadiklaas vilus juba 30C kraadi. Trenni tuleb tihti teha jahedamas maneezis, aga mitte niivõrd kuumuse kui aga parmude pärast. 

PArmudega võitlemiseks ei ole kuigi palju vahendeid.  kaks üsna lollikindlat ja töötavat meetodit siisksi on. Üks asi on hobusele süstemaatiliselt värsket küüslauku sisse sööta. Hobuse higi hakkab haisema ning parmud tõepoolest nii väga ei ründa. Küüslauku kulub pma 10 küünt päevas. 

Kodutehtud putukatõrjevahend on aga järgmine. Liiter tavalist toiduõli ning 10-20 tilka eeterlikku lavendliõli selle sisse. Hea on kui saab selle seda pihustiga pudelisse panna, aga saab ka muul viisil peale panna. Kahjuks on selle mögina toimeaeg heal juhul paar tundi. Kuid sõitmise ajaks aitab küll. Ja sugugi ei pea end kenades pudelites vahendite nimel lolliks maksma. 

Nüüd tuleb minu regatil oleku ajal Atheenal ka teenitud puhkus. Nädala jagu ei tule siia ka ilmselt sissekandeid. Ilusat rannailma kõigile, viige hobused ka ujuma !

Suvine aeg

Suvi on tegemiste aeg. Pole õieti aega arvutis sissekandeidki teha. Ühtteist huvitavat on siiski vahepeal juhtunud. 

Atheena lihaste olukorda käis kontrollimas Jaanus Nõgene. Myoton aparaadiga on võimalik tuvastada lihaste jäikust ja toonust. Tulemusi kõrvutades on võimalik tuvastada ülepinge kohti ja sellest lähtuvalt probleemkohti otsima hakata ning paremal juhul ka vigastusi ära hoida. Atheena lihaste seisukord oli üpris hea. Pingepunkte leidus nagu ilmselt suuremal osal koormusega treenivatest hobsutest. Samuti on näha mõningane poolte erinevus, mis minu enda loogika kohaselt on selge märk kevadise vigastuse mõjust, mis avaldub justnimelt vastaspoole ehk kompenseeriva poole ülepingestumises. 

Jaanus aitas ka mõned närvipunktid nn. avada. Enda ülesandeks on regulaarne massaaz ja arnika massaaz lümfi ning vereringe parandamiseks pingestunud lihaspiirkondades. 

Teine sisuline töö viimasel ajal on ikka veel seotud sadula otsinguga. Siinkohal tahangi  juhtida tähelepanu Wintec sadulate kasutamise mõnele nüansile. Neid sadulaid liigub siin võrdlemisi palju. Eks ikka soodsa hinna ning kerge vaevaga muudetava esikaare tõttu. Küll on aga mitme aasta kogemused toonud välja paar asja, millele tuleb tähelepanu pöörata. Esiteks see, et valdavalt kasutatakse neis sadulates antud hobuse jaoks liialt kitsast kaart. Sadula täidlaselt topitud paneelid varjavad kaare tegelikku kuju ning enamasti juhtub see, et sadul hakkab õlgade taha sisse kaevuma, põhjustades ebamugavust ja õlgade liikumisulatuse piiratust. Seda on raske märgata. Soovides aru saada, kas sadula kaar on sobiv, tuleb see sadulast välja võtta ja turja kujuga otse võrrelda. Kaare haarad peavad olema turjajoonega paralleelsed.  Enamasti selgub aga see, et need haara otsad suunduvad turjajoonega võrreldes sissepoole. Siin ei jää muud üle kui otsida õige kaar. Sama saab teha ka spetsiaalse kaaremõõtjaga, kuid neid on vähestel kodus olemas. 

 Teiseks probleemiks on valdavalt enda jaoks liialt suure istmega sadulate kasutamine. Kuivõrd Wintec sadulate probleemiks on  ka veidi liialt ette kinnitatud jaluserihm, mis soodustab toolistakut, siis liialt suure istmega sadulas istumine võimendab seda nähtust veelgi.  Ise sõidan praegu om 168 cm pikkuse ja pikkade jalgade juures 16,5 tollise istmega sadulas. Näen aga tihti, et märka lühema jalaga naised kasutavad 17,5 tolliseid sadulaid, mis on selgelt liig. Eesti hobuse puhul on omakorda tähtis see, et üle 17 tolli istmega sadula paneel on nende seljale enamasti liialt pikk. Seda kõike on sadulat ostes mõistlik arvestada. 

Atheenal on praegu katsetamisel üks kasutatud koolisõiduversioon Wintec sarjast. Pole mingi ideaalvariant, kuidloodetavasti praeguses etapis sobilik. Kaar tuli muidugi oluliselt laiemaks venitada ning ka väike korrektsioonivilt oli vältimatu. Rääkimata toppe uuendamisest, mis seisab veel ees. Olles saanud selle istuma ja tekkinud edaspidi mõningane järjepidevus hobuse konditsiooni muutumise jälgimises, saab hakata otsima talle ka statsionaarsemat sadulat. 

Pole lihtne leida sadulat, mis ühtviisi sobiks hobuse kehakujuga ning millesse mina ära mahuks ja mille paneel seejuures ponile liiga pikk ei oleks. 

Neil väikestel hobustel võib olla ustumatult laia lõikega selg. Sellega peab arvestama ning samuti sellega, et sadula mõju on väikese hobuse puhul enamasti oluliselt suurem. 

Pisike hobune ei tähenda paraku automaatselt ka pisemaid probleeme. 

Raske töö iseendaga

Täna oli taas trennipäev. Trennipäev selles mõttes, et korra nädalas käin ikka võimalusel treeneri pilgu alt läbi. Ükskõik kui palju kogemusi ka ei koguneks, on igal juhul vaja kõrvalist abi. Mind aitab praegu õigel kursil hoida koolisõidutreener Annike Laving. 

Tänane treening oli ehk viimase aja õnnestunuim. Raskes töös iseendaga on väike töövõit jälle võetud. Ükskõik kui teadlik ma oma tegevuse eesmärgist ja põhimõtetest ka ei oleks, on ikkagi üksi pusides kalduvus kaotada valvsus ja muutuda lubamatult mugavaks. See väljendub peamiselt selles, et on märkamatu oht jääda mugavalt ja pikalt ühte liikumisse või harjutusse kinni. Ei anna hobusele piisavalt tööd ja tekib olukord kus hobune õpib pigem mingis kindlas asendis ja tempos tiksuma ja vähem ootama ja vastama  märguannetele. Rääkimata peenematest liikumise kvaliteeti puudutavatest detailidest. 

Kõige aluseks on aga ühtlane kerge kontakt. Ning vat just see on see, kus ma loodan, et olen saavutamas mingisugust töövõitu. On äärmiselt raske hoida hobuse suuga sellist kontakti, mis oleks ühtlane, samas väga selgelt piire seadev. Hobusel on väga rakse mõista märguandeid kui ebaühtlane käsi pidevalt mingit liikumist suus tekitab. Samuti on hobusel väga raske mõista lotendava ratsme tähendust. Kontakt on selliselgi puhul ebaühtlane ja märguanded tihti hilinevad või on ebaselged. 

Ja siis muidugi istak. Selleks, et hobust mitte segada ja samas õiges suunas mõjutada, tuleb samaaegselt oma käte tegevuse kontrolliga, suuta aru saada ka sellest, mis keha teeb. Enamus probleeme seisneb ratsutajatel oma keha asendiga tasakaalu esiotsale viimisele kaasaaitamises. Sisuliselt tuleks aga oma kehaga pigem ärgitada hobust tagant rohkem alla astuma. 

Ning lõpuks säär. Ka säär peab suutma üheaeglselt käe ja kehaga  oma tööd teha. 

Ratsutamine ongi keeruline, samas nii lihtne. Ei ole vaja üle mõelda, kuid tuleb samas näha iseendaga päevast päeva kurja vaeva. 

Atheena oli täna mu treeningkaaslane. Ma olen temaga viimasel ajal väga rahul. Lõpuks oleme jõudnud selleni, et teda saab sõita ilma et tekiks pidevalt paanikat ja plehkupanekut. Tänane tihe töö oli talle ehk algul üllatuseks kuid trenni edenedes muutus poni üha paremaks. Tähelepanelikkus on niikuinii Atheena suur eelist, kuid kui sellele suuta lisada juurde ka tasakaalukas liikumine ja mõistmine, muutub liikumine sootuks teiseks. Mul on vahel raskusi enda korrale kutsumisega selles osas, et anda aru sellest, et tegu on vaid 4 aastase hobsutega, kes on olnud töös napid kuus kuud. Nii kerge on tulema mõtted oluliselt enam valmis hobusest. Ka siinkohal on vahel tore kui kõrvalt tuletatakse meelde, et kõik korras, polegi enamat vaja välja võluda. 

Sai samas otsutatud, et tuleval nädalal võitlema sõitmine oleks asjatu kiirustamine. Praegune edasiminek on olnud parem kui oleksin osanud mõne aja eest loota, kuid samas mitte veel nii veenev, et julgeks ilma tagasilööke kartmata skeemi ette võtta. Lükkan seda jälle kuu aja võrra edasi koduse koolisõidu ABC etapi peale.