Hobune on tervik ehk kuidas üks mure peagi teisi juurde tekitab

Nii oma töös sadulapassijana kui ka hobuste treenijana olen ammu läbi praktika omandanud teadmise, et hobune on tervik. Kui ühte kohta tekib probleem ja seda ei kõrvaldata on varsti neid probleeme mitu ning võimatu pole ka organismi üldine stressireaktsioon või haigestumine.
Apollo käis hiljuti hobuterapeudi Jaanus Nõgene käe all. Miks?
Poni üldine apaatne oleks hakkas muret tekitama. Õigupoolest oli see kestnud juba ajast, mil ta suvel paaritamast tugevalt stressisattununa tuli. Sellele lisandus üha pikema soojenduse vajadus ning lõpuks  ka võimetus joosta parema jala galoppi ning meile juba tuttav kõõluse ülekoormus esimesel vasakul jalal ja ülidne väga avatud liikumise järkjärguline muutumine kinniseks. Mingit otsest viga kusagilt ei paistnud. See on selline situatsioon, kus ühest väikesest murest koormuse all läheb veerema lumepall ning hobuse oma energiast enam taastumiseks ei piisa.
Vaja oli abi ja seda ka hankima mindi. Abi valulikele kohtadele lihastikus, lahtivõtmine liigestele ja ühteist toetavat kogu liikumise süsteemile.
JA tulemus ei lasknud ennast pikalt oodata. Hobuse töötahe on taastunud, ka liikumine on jälle vaba ja lõdvestatus suurem. Treeningud peavad nüüd toetama nõrkade kohtade tugevdamist. Kuid hobune võib edaspidigi regulaarselt vajada abi, justnagu inimsportlasedki, et taastuda ja oma ehituslike eripärade või vanade traumade tagajärjest lähtuvaid murede üldisemaks ja mujale siirdumise vältimiseks. Ei ole mingit kasu pelgalt ülekoormatd kõõluse ravist kui me ei suuda kõrvaldada selle põhjust, mis loogiliselt võttes võib peituda kus iganes. JA siit ka uuesti sadulate juurde. Kui ikkagi sadul põhjustab valuaistinguid ja pinges liikumist, siis ega ei ole kaua oodata kuniks probleemid mujal endast märku andma hakkavad. Hobune siiski on tervik.