Mu parem käsi!

JA tänase päeva kangelane on mu parem käsi. See võib olla vahel lausa uskumatu kuidas me kehad endale midagi sisse õpivad ja siis seda liigutust jonnaka järjekindlusega esile tõstavad. Mul on iseseisva mõtlemisega parem käsi. Kui rahulikus olukorras ma juba suudan endale meenutada ja teadlikult sundida kätt rahulikuks jääma, siis niipea kui tähelepanu mujale läheb hakkab parem käsi puhta oma elu elama. Miks ma seda üleüldse räägin. Aga ikka sellepärast, et sellised sundliigutused on samasugused tüütud kaaslased nagu parasiitsõnad kõnes ja pea igal ratsutajal on mõni selline asi sisse harjunud.
Mul ei ole kõige õrnemadki aimu sellest, et miks mul üleüldse see parem käsi sellist omaette elu elama on hakanud, aga igatahes on see ikka korralikult sisse harjunud. Ja kuidas lahti saab?
Abiks ikka treener. Ilmselt oleks täitsa hea mõte ka filmida, et näha, mis tegelikult toimub.
TÄna andis treener käsu sõita jaluserihma tagumine ots tugevalt peos, et käsi ei saaks minna libahundina oma teist teadvust mõõda uitama. Sellest oli ka kasu, kuid ilmselt tuleb mul sedasorti harjutusi ikka väga pikalt veel ette võtta, et kustutada lihasmälust need tõmblused.
Kel treenereid käe pärast pole, soovitan lasta oma treeninguid vahel filmida, et tuvastada sarnaseid häireid oma keha toimimises. See võib olla mis iganes, aga käte teadvustamata tegevust esineb päris paljudel. Kas tegutseb üks käsi või mõlemad, aga käed peaks olema rahulikud, hoidma ühtlast kontakti ning andma üheseid ja arusaadavaid märguandeid. See on väga tähtis , rahuliku ning väga täpset tööd tegeva käe nimel tasub kõvasti vaeva nägemine ära küll .Hobune võib muutuda uskumatult kuulekaks kui kõrvaldada ratsutamisest ära arusaamatud märguanded, mida annab iseseisvat elu elav käsi või jalg või mis iganes.