Eesti hobuse iseloomujoontest olen ennemalt juba korra kirjutanud. See teema on väga tähtis ning sel korral täku vaatevinklist. Eesti hobune peab olema oma loomult sobilik väga mitmeteks ülesanneteks. Tänapäeval on tema peamisteks kasutusaladeks laste ratsasport ja turism. Mõlemad nõuavad hobuselt pikka meelt, sõbralikkust, suur töötahet, aktiivsust ja ka julgust. Vanad hobusemehed juba teadsid, et teatud täkkude ja märade järglastel esineb nii ja naasuguse loomuga järglasi. See ilmselt peab paikka, iseloom on mingi piirini päritav. Keskkond määrab hiljem küll palju enam, kuid geenidega kaasa saadud soodumus omab kalduvust süveneda. Seetõttu tuleb aretuses hobuse iseloomule pöörata samuti tähelepanu. Kuigi mära iseloomul ja käsitletavusel on varsa loomuse kujunemisel palju suurem tähendus, on tähtis ka täku loomusega tutvuda.
Teema on veidi tabu, kuid märaomanikul peab olema võimalik saada ülevaadet täku järglastel esinevates päriliku soodumusega haigustest, tervise rikke soodumustes, aga ka iseloomu joontest. Senini rohkem siseringi teave.
Mida täku puhul jälgida? Väga palju oleneb täku saatuses sellest, kui oskuslikud on tema käsitlejad olnud ning kui loomuliku elu on saanud ta elada.
Kuid siiski, ei tohiks teha mööndusi tigedate ning inimese suhtes vaenulikult käituvate täkkude osas. Selliseid loomuomadusi ei tohi esineda ning selliseid täkke ei tohiks aretuses ka kasutada. See kõlab võibolla jõhkralt, sest vaenulikkuse süü võib olla põhimõtteliselt inimeses, kuid hea aretustäkk neelab ka mõningase ebakõla oma elus alla ja ei muutu vaenulikuks.
Minu elus on olnud mitmeid täkke. Täkud on hingelt väga õrnad ja igasugune toorus läheb neile palju enam korda kui märadele näiteks, erandid muidugi välja arvata.
Eesti tõugu sugutäkkude puhul olen alati öelnud, et aretusse ei tohiks lasta täkke, keda ei ole "töös" katsetatud, et tuleks välja nende võimed ja ka õpetatavus ning iseloom. Me oleme ammu üle ajast, kus iga isendit tuli säilitada. Selleks, et saada väga kergelt ratsastavat, lastele turvalist, sõbralikku ja võimalikult usaldusväärset hobust, tuleb aretuseks ka selliste eeldustega loomasid valida. Märade puhul on see raskem kuid täkkude puhul on kahtlemata võimalik teha valikuid. Väga rangelt jälgitakse loomuomadusi näiteks welsh ponide kasvatuses.
Hetkel minu juures ratsastamisel oleva VOore tallide sugutäku APollo iseloom pälvib minult küll vaid kiidusõnu. Õigupoolest tema ju kirjatüki ajendiks ongi. Apollo on äärmiselt kergelt käsitletav ning inimesest ta iialgi "üle" astuda ei julge. Veidi pelglik loomus võib olla päritud isalt kuid oma osa on siin kindlasit ka kogenematusel. Samas piisavalt tasakaalukas selleks, et tema selga oma kolmeaastane usaldada. VÄgisi tekib Apolloga seoses pilt täkust, milline ta oma tõu esindajana olema peaks.
Pelglikkuse vastu on rohuks järjepidev harjutamine kõikvõimalikuga. Homme jälle võistlmea, näis mis sellels korral välja kukub. Loodan vähemalt, et hobune on veidi rahulikumalt meelesatud melu, võõraste hobsute ja ajaliselt raami seatud soorituse osas.
No comments:
Post a Comment