"NO EI OLE VÕIMALIK" ja sadulatest ka veidi

Tegelikkuses ma muidugi ei mäleta, mis selle pildi tegemise ajal teemaks oli. Aga see oli üks kahest, kas sadulahoolduse või ratsutamisõppe olukorrast Maarjamaal.
Võttes sadulateema, siis teadmatus sel alal on üldine ning Eestis on tohutu hulk hooldamata sadulaid.

MÕtlesin, et ehk on kasu kui kirjutan veidi sadulate tegemisest ja sellest, miks sadulad nii palju maksavad nagu nad maksavad. Teisalt aga sellest, millist hooldust sadulad vajavad, et nad hästi kestaks ning hobustele liiga ei teeks.

Sadulad tehakse eranditult käsitööna. Peamine osa kvaliteetsetest sadulatest tehakse Euroopas. Juhtivad sadulatootjad on inglased, itaallased, saksalsed ja ka prantslased. Kuid Euroopa kõrval on küllalt arenenud ka sadulatööstus Lõuna-Ameerikas, eeskätt Argentiinas. NAgu kõigi muude spordikaupade puhul on ka sadulatööstuses sekundeerimas India ja Hiina oma odava järeltoodanguga. Käsitöö on sadul aga siiski. Sadulate raamid tehaks kas lamineeritud puidust (va India sadulad, kus on sees lihtsalt voolitud laudplaat) või siis sünteetilisest plastikkiust. LAmineeritud puidust raamide tegemine on keerukas ja küllalt ajamahukas töö. Kalleimad sadulad ehitatakse just sellistele raamidele.
Sadulate nahad valitakse eraldi selle otstarbe jaoks ning pargitakse vastavalt. Seegi on kästiöö. Sellele järgneb värvimine.
Sadula tegemisel võetakse kõigepealt raam, millele ehitatakse iste. Istme ehitamisel on erinevaid viise , sellest kirjutan kunagi hiljem täpsemalt. Seejärel lõigatakse nahast välja kõik vajalikud osad. Siin on väga tähtis, et sadula sümmeetria tagamiseks lõigataks mõlema poole tükid välja samast kohast naha peal. Järgneb õmblemine. Paneelid topitakse üldjuhul käsitsi aga vahel ka masinaga. Kasutatakse kas naturaalset või sünteetilist villa ning eraldi toodetakse latekstäitega paneele, millede tegemisprotsess on ka erinev. VIimaseks liidetakse topitud paneelid istmepoolega. Mõeldes vaid kui palju töötunde kulub selle protsessi läbimiseks ning materjali ette valmistamiseks ning lõpuks materjali enda maksumus, siis pole kuigi keeruline arvestada, mis see kõik kokku maksma läheb.
Selleks aga, et suure investeeringuna ostetud sadulad aastaid teeniks tuleb nende eest tõepoolest hoolitseda. Regulaarselt hooldatud sadulad püsivad kaua kenad ja töökorras ning neid on võimalik vajadusel väga palju kaotamata edasi müüa. Igapäevane puhastamine ja määrimine . Talvisel perioodil piisab veidi harvemast hooldusest. Sadula toppeid tuleb samuti regulaarselt kontrollida ja vahetada. KErges hArrastuskasutuses olevatel sadulatel 3-4 aasta tagant. Sportkasutuses sadulatel paari aasta tagant ning kestvussadulatel isegi iga aasta. Ratsakoolides ja matkahobuste sadulate hooldevajadus on ka üsna suur just toppe ärakandmise tõttu. Ka latekspaneelidega sadulaid peab kontrollima ning ka need ei kesta igavesti. Viletsamad vajuvad kasutamiskõlbmatuks mõne aastaga. Sadulapaneelide täite omadustest ja eelistest räägin kunagi hiljem.
Siiski tuleb aru saada, et ükski sadul ei kesta igavesti ning endale ei ole mõtet soetada või iga hinna eest edasi müüa sadulaid, mille nahk on kivistunud, või on paneelid ajaga välja veninud ja erineva kujuga. RÄäkimata vigasest raamist. Kivistunud nahaga sadulaid ei saa enam ümber toppida. Ebaühtalset välja veninud sadulate toppimine ei pruugi enam tulemust anda. Katkine raam on aga ohtlik ja selline sadul ei kuulu enam kasutamisele. Va juhud, kus seda on võimalik parandada.
Praktikas tuleb vastu ka sadulaid, mis 25 aasta vanuseski on suurepärases korras kuid need on pigem erandid. Eestis valdavalt ei osata hoolida oma kallist varustusest ja sadulate hooldusele ei panustata piisavalt. Loodan, et see paraneb, sest sellega koos paraneks ka sadulate järelturg Eestis