Tänane blogisissekanne on pühendatud Ripsule. Õigemini metsiku või poolmetsikuna kasvanud hobuste käsitlemisele.
Ripsu oli minu juures peaaegu kuu aega eesmärgiga ületada treileripaanika ning veidi selleks, et kõrvalt ka muid inimeste maailmas kehtivaid reegleid juurde õppida.
Kogu teema selgituseks kõigepealt metsikutest ja poolmetsikult kasvanud hobuste käsitlemisest. See teema on Eestis samuti aktuaalne, sest päris palju varssu kasvab üles ilma, et nad omaks olulist eeskuju ja võimalust kogeda inimkontakti. Nad küll näevad inimest, aga kontakt piirdub kõrva tagant sügamise, leivatüki ja võibolla harjamisega. Nad aga ei näe oma ema tööd tegemas ega ka igapäevaseid kasutushobuse ülesandeid täitmas ning ei tule neil ka endil inimese seltsis mingeid ülesandeid täita ega olukordi lahendada. Selles ei oleks iseenesest midagi valet ega halba, varsad kasvavad üles omas tempos ja rahulikult. Kuid paljudeil neist tuleb siiski mingil hetkel tööloomaks hakata. Ja just see moment on kriitilise tähendusega. Juhul kui looma kasvataja on seni jätnud tegemata tähtsad hobuse inimeste maailmas toime tulemise õpetused, peab seda tegema looma uus omanik. Nüüd jääb kõik rippuma uue inimese oskuslikkuse peale, aga mitte ainult. Esimene kogemus on pahatihti transport, mis on ka kogenud hobustele piisavalt stressirikas.
Nii saab nii mõnigi noor hobune oma esimese tõelise kogemuse inimeste maailmast - kinnine kuut, kinnisidumine, kodust kaugele, võõrad inimesed ning täiesti arusaamatud nõudmised. Just see viimane on väga tähtis ja samas asi, mida saaks kenasti vältida kui hobuseid nende metsas kasvamise vahel ka õpetusele võetaks. Üks ontlik kasvataja, kes oma hobuse tulevikust ka hoolib, õpetab talle siiski nii mõndagi enne selgeks. Hobune kes saab aru, mida talt tahetakse, toimib inimeste maailmas paremini ning oskab oma tegevusega tuttavaid olukordi juba soovitud viisil lahendada.
Ilma eelneva õpetuseta jäetud hobuse saatus sõltub edasi suuresti juhusest. Juhusest mille suurim tegur on tema teele jäävate inimeste kogemused ja oskused.
Treilerisse minemine on proovikivi usalduslikule allumissuhtele. See peaks tulema peale vastava suhtel tekkimist, mitte vastupidi.
Ripsu on just sel viisil kasvanud ja kodust ära toodud. Hirm treileri ees ja õpitud oskus hirmutavasse kohta minemisest pääsemiseks olid kasvanud reavukaks enesekaitseks. Täna peale kolme nädala pikkust tööd lubas ta ennast alles veidi ebalevalt kuid siiski mõistlikult treilerisse juhtida, end sinna sulgeda, reisis rahulikult koju ja suundus niisamuti rahulikult uute kaaslaste seltsis koplisse heina sööma.
Tõsi see oli alles jäämäe tippude tipp ja suurem töö seisab omanikul ees kodus. Sest kindlat usaldavat alluvussuhet saab saavutada vaid järjepideva mõtestatud tööga. Praeguseks saavutatu ei ole kindlasti veel püsiv ning ka treileriteema tuleb tulevikus veel päevakorda.
Hobusesse tuleb suhtuda just nii nagu ta ei saaks mitte millestki aru ja talle tuleb igat asja lolli järjekindlusega selgeks teha. Aga just nii see käibki. Tuleb olla selge, konkreetne ja vankumatu. Ning mis peamine, mitte kunagi ei või kaotada enesevalitsust ja anda hobusele arulagedaid, emotsioonidest kantud signaale, mille tähendust isegi ei mõista, saati siis veel hobune.
Õppimine vajab kinnitust, kuid hirm jääb ajju ühs ainsa hetkega ning ei kao sealt enam kuhugile! Tekkinud hirmust mööda vaatamise õppimine on vaevarikas.
Head hobuste õpetamist!
No comments:
Post a Comment