Atheenal on tagumistel jalgadel pikad põlvikud. Nii mõnigi päev ei ole aga võimalik neid keha muust värvist eraldada. Sõrgatsid on ka karvased. Nii ma siis võtan igapäevaselt ette jalgade pesu. Saba on muutunud juba nii õudsaks, et selle pesemisest ja harjamisest olen sootuks loobunud, sel ei ole lihtsalt mõtet.
MIs on aga tähtis kogu selle jama juures on jalgade alaosade korralik hoodlamine preid ja kiilumädanikku silmas pidades. Mina ei ole hobusel sõrgatsikarvu ära püganud, need kaitsevad nahka vigastuste eest. Mõnel hobusel aga on kalduvus karvatuti sees hauduma minna. Seega on lähenemine hobustele individuaalne. Sellegipoolest ei tasu sõrgatseid väga ära pügada, sest jalad on siis tõesti haavatavamad. Pigem tuleb seda karvkatet hooldada. Preid tekitab mullas olev bakter, mis läbi mikrohaavade hobusele naha sisse pääseb ja seal pahandust tegema hakkab. Ravimata prei võib tungida väga sügavale ning põletik haarata suurt osa jalast. See on ohtik ja lubamatu olukord. Märgates preid tuleb sellega koheselt tegeleda. Raviks kasutatakse erilist ravimit. Küll on aga saanud selgeks et paksudele korpadele seda peale määrides suurt tulemust ei saa. Korpasid tuleb leotada puhta veega ja lahtised väga ettevaatlikult eemaldada. Ära kiskuda neid ei või, sest siis jäävad alles pahad haavad. Kui hobusel on prei väga ulatulsik, tuleb teda mõnda aega sisetingimustes hoida ning ravida. Üks niiskuse eemal hoidmiseks sobivaid vahendeid on ka looduslik saialillesalv, mis tehtud suuresti searasvale.
Kiilumädanikku esineb palju harvem. Hobuse kapju tuleb igapäevaselt puhastada mudast. Tallis ööbivatel hobustel jõuavad need kenasti ära kuivada. Regulaarne värkimine on ka oluline.
Loomulikult oleks korralikult trenaazitud liivakoplite loomide üks paremad lahendusi, kuid see on tihti rahaliselt võimatu ja seega tuleb ühes mudaga edasi elada ja loota, et lumi varsti maha tuleb.
No comments:
Post a Comment